Hennaserai Idamaise Tantsu Festivalil

Niisiis – kel pole nädalavahetuseks veel plaane tehtud, siis teadmiseks:

Salme kultuurikeskuses on Idamaise Tantsu Festival! Juba seitsmendat korda saab 3 päeva õppida ning kahel õhtul nautida kontserte.
Ja muidugi – bazaar! Mina olen sel nädalavahetusel nii henna kui ka Hennaserai asjadega seal.

Nii kui kellelgi on soov minuga kokku saada ja niisama juttu ajada, küsimusi küsida, nõu vaja, soov mõni hennalilleke käele õitsema panna, oma hennavarusid täiendada – astuge Salmest läbi. Olen reede pealelõunast pühapäevani seal.
Hennaserai kraam on suures osas kaasas. Võtan kaasa ka mõned Saudi-Araabia parfüümid, mis poodi müügile ei tule ning bakhoori.
Meie uued hammami koorimiskindad ehk kessadon  samuti olemas. Kes niisama poest osta ei usalda, tulge näpuga katsuma. :)
Hinnad on samad, mis Hennaserai e-poes. ;)

Näeme Salmes!
Bellydancers rock!

Erinevad hennad Hennaserai näitel

Midagi, mida olen tahtnud juba pikka aega kirja panna – Hennaserais müüdavatest erinevatest hennadest, mida praeguse seisuga on neli – Jamila, Caliana, Rajastani BAQ ja Rajastani henna juustele. Ja natukene hennade erinevusest üldse.

Väga kaua arvati, et henna on alati henna, alati ühesugune. Eriti levinud oli see arvamus nn Läänes ja selline arvamus on – minu meelest kahjuks – üsna levinud siiani.
Tegelikult on hennakasvatajad ja tootjad henna ammu kvaliteedi järgi sortideks jaganud: on juuksehenna (u 95% kogutoodanugust) ja nahamaalingute-henna (u 5% saagist). Viimase puhul ei ole oluline mitte ainult kordades kõrgem värvisisaldus, vaid ka sõelutus – hea hennapulber on teinekord 2-3 korda läbi sõelutud, et see oleks puhas ja võimaldaks peente mustrite nahale kandmist. Mis tähendab seda, et pea pool või isegi enam pulbrist läheb… ilmselt juuksehennasse tagasi. See seletab ka BAQ henna hinna.

Umbes 10 aastat on sellest, kui sai selgeks – erinevate piirkondade (Maroko, India, Pakistan, Jeemen jne) hennad käituvad erinevalt. Neil on erinev värvusreaktsiooni käivitumise aeg, viskoossus, nad annavad nahal ja küüntel erinevaid värvinüansse, kuigi juustel on põhitoon üsna sama. Samuti on erinev hennade kumulatsioon. Seda seletati pinnase ja kliima erisustega.

Nüüd aga teame me, et iga aastakäigu henna on erinev. Ühelt ja samalt tootjalt ei saa isegi ühes aastas erinevate tellimustega samasugust hennat. Esiteks on need reeglina erinevatelt põldudelt, teiseks – hennat korjatakse kaks korda aastas. Pikka aega arvati, et suvekorje henna on parem kui talvekorje oma. Jah, sageli on, aga mitte alati.
Väga mõistlik soovitus – kui sa leiad henna, mis on hea ja mis sulle väga meeldib, siis osta seda varuks. Ei maksa loota, et järgmise aasta oma on värskem ja parem. Henna seisab toas kenasti 3 aastat, kui ei saa niiskust ja ei vedele otse päikese käes. Külmkapis säilib see isegi 4-5 aastat. Vananedes hakkab henna värvisisaldus lihtsalt vähenema, midagi muud hullu ei juhtu. Ja uue aasta värske korje võib olla sama hea, võib olla veel parem, aga võib ka juhtuda, et saak ikaldub ja head hennat tuleb tükk aega oodata.

Kõik hennad on nahal esimese 24-48 tunni jooksul ülitundlikud vee ja seebi suhtes. Seega peab oma hennamaalingut esimesed 48 tundi vee ja seebi eest kaitsma, kuid peale juuste hennatamist võib need rahumeeli šampooniga puhtaks pesta. Juuste värvile pesu mõju ei avalda, kuid šampooniga pesu aitab paremini välja loputada viimasedki hennapulbri jäägid ning tagab selle, et kael ja kõrvad ei ole järgmiseks hommikuks ekrsalt oranžikad (aga ka selle pärast ei tasu väga muretseda – kõrvadel, laubal ja kaelal püsib henna nahal väga halvasti ja kulub väga kiiresti maha).
Kõik hennad – erinevate tootjate, aastate, korjete ja pakendamisseeriate omad – on erinevad, nii korjeaasta kui ka saadetisena. Pisut erinev on nii värvisisaldus kui ka näiteks värvusreaktsiooni käivitumise aeg, konsistents ning ka lisasahhariidide või vedeliku vajadus.

Jamila on Pakistani henna, mille tootja Abid&Co on üks Pakistani henna-eksportimise pioneere.
Abid&Co kasvandustes teostatakse henna üle väga ranget järelvalvet – väetis, mida kasutatakse on ainult orgaaniline, kuivatusprotsessil hoitakse silm peal ning sõelumine on ülimalt korralik.
Jamilat testitakse enne müüki saatmist nii nahal kui juustel, kuid mitte loomade vaid inimeste peal.
Jamila tähendab araabia keeles ‘ilus’ ja võib öelda, et see on nii hennamaalingute tegemiseks kui ka juuste värvimiseks väga ilusaid tulemusi andev henna. Jamila pasta on siidine ja pehme, hennatoon on kergelt punaka nüansiga. See jääb võluvalt soe nahale ja imekena küüntele.
Jamila üks iseloomulik tunnus on pikaldane värvusreaktsiooni käivitumine. Jamila peaks pastana seisma 21C temperatuuri juures 12 tundi, enne kui sellega värvida tasuks. Juustele piisab, kui seda lasta seista üleöö, nahale kandmiseks peab laskma 12 tundi seista ka peale lisavedeliku, sahhariidide ja eeterlike õlide lisamist.

Caliana on samuti Pakistani henna ning pärineb Abid&Co hennaistuandustest. Kuna Abid&Co tootab ainult kahte nimetust hennat – Jamila BAQ ja Malika juuksekvaliteediga – siis on kogu BAQ toodang pakitud Jamila-nimetusega fooliumpakendisse. Äriliselt ei saa ma öelda, et Caliana on Jamila, aga see on sama piirkonna ja samade põldude henna, kust Jamila tuleb, samuti on see kolmekordselt läbi sõelutud, äärmiselt puhas pulber. Caliana oli meie (pime)eritellimus – meil oli võimalus saada väga head hennat ja võimalus saada midagi kaunis keskpärast. Meil vedas- Caliana on väga hea henna. :)
Caliana on 2010. aasta suvekorje BAQ henna, kõrge värvisisalduse, peene sõelutuse ja pastana hea kreemja konsistentsiga henna. Oma käitumiselt on see 2010 aasta Jamilale üsna sarnane, pisut vähem äkiline ehk.

Rajastani BAQ on India henna, nagu nimigi ütleb tuleb see Rajastani piirkonna kasvandustest. Praegu laos olev henna on vähem veniv (stringy) kui Rajastani hennad seda muidu on. Värvusreaktsiooni käivitumise aeg on umbes 6 tundi 21C juures. Päris palju on kasutajaid, kes kinnitavad, et Rajastani henna jääb juustel särtsakam punane ning eriti vingelt punase tulemuse saab, kui see henna korralikult terpida ja siis läbi külmutada. Samas – see ei ole kõigil nii, millest see oleneb, ma ei tea. Mina saan läbikülmutatud ja korralikult terbitud, mõningase nelgilisandiga Rajastaniga väga vinged leekivpunased juuksed. Nahal on Rajastani tooninüanss natuke teisem, minu meelest külmem ja pruunim, küüntel samuti.

Rajastani juuksehenna on kõrgema kvaliteediga juuksehenna. Üsna kenasti puhtaks sõelutud ning annab mõnusalt särtsaka punakas-vaskse tooni. Aga halli see henna väga hästi ei kata. Kui taimedega värvides jääb pigmenditu karv nii kui nii kirjum tavalisest, siis selle hennaga on vahe eriti tuntav. Samas on see sobiv neile, kes tahavad pruune toone, aga kardavad henna punast – väiksem värvisisaldus peaks tagama selle, et hennapunane ei ole väga intensiivne.
Seda hennat ma nahal katsetanud ei ole, aga huvi pärast võiks proovida, siis tuleks värvivahe kenasti välja. Kui tehtud saab, lisan pildi.

17. septembril Tallinnas

Olen laupäeval Hennaserai asjade, pihutäie muu nipet-näpet kraami ja hennakoonusega Müstika Bazaaril. Kel huvi, astuge läbi.

Täpsem info siit!

Augustilõpu sündmused

Augusti viimasel nädalavahetusel olen ma Tallinnas ning hennaga seoses toimuvad seal kaks toredat üritust. Kes huvi henna vastu või tahab minuga kokku saada, tulgu läbi.

Reedel 26. augustil on Ovaalstuudios üritus, mis kannab nimetust ‘Naiste eri ARTOUT õhtu Ovaalis‘.
Minul paluti tulla ja rääkida hennast, läbi enda olemiste ja leidmiste. Ma siis tulen ja räägin. Hennast, nii nagu see ikka kujuneb. :)

Pühapäeval olen ma tegemas oma esimest Eid ul-Firti hennatamist Eestis, täpsemalt Tallinna islami kultuurikeskuses Turath toimub hennapäev.
Eid ul-Fitr on ramadaani ehk islami paastukuu lõpp, mida tähistatakse muu hulgas ka hennakaunistustega. Tegelikult lõppeb ramadaan kas 29. või 30. augustil, aga henna peab selleks ajaks juba ilus ja tume olema, nii et teeme selle juba pühapäeval valmis.
Mina räägin alguses jällegi natukene hennast, pärast on Kätlin Hommi-Mrabte lubanud rääkida Eid ul-Fitr’i ehk väikese eidi tähistamisest üldisemalt ja täpsemalt selles, kuidas see Marokos aset leiab. Ja mina teen siis samal ajal soovijatele hennat.

Hennakirjandusest

See on üks teema, millest ma juba ammu olen tahtnud kirjutada, aga kogu aeg jääb see soiku ja pooleli. Aga ma püüan end nüüd kokku võtta. Tegemist on minu isikliku, osaliselt professionaalse, osaliselt ka subjektiivse hinnanguga. Enamus neist teostest on mul endal olemas, läbi loetud ja töötatud.

Niisis – kui lugeda, siis mida ja kui juba raamatuid osta, siis milliseid. Ja mis meil üldse olemas on?

Eesti keeles on paraku vähe – ei midagi väga tehnilist, seda just nahamaalingute osas, mõned ilukirjanduslikud põiked või mainimised ainult.
Leonora Peets
annab oma Maroko taeva all mõned imetoredad hennakasutamise kirjeldused 20. sajandi alguse ja esimese poole Marokos ning Alev Lyle Croutier‘ mainib oma tekstis Haarem. Looritagune maailm seda üsna tüüpilist nähtust hennakultuuride linnastumise protsessis, kus henna kasutamist nähti kui iganenud ja ajast-arust kommet, mis elas külades ja maal, kuid oli linnas häbiväärne ja taunitud. Ja Kätlin Hommik-Mrabte raamatus Minu Maroko kirjeldab oma hennakogemust ja Nele Siplane oma Egiptimaa-lugudes samuti. Petroneprindi Minu-sarjast tuleb ilmselt mõni asi veel ja Omani-raamatut ma ei ole veel lugenud. Mõned üksikud mainimised on tõlkekirjandusest veel, kuid seda just indo-araabia autoritelt, kelle kultuuriruumis on henna ja selle kasutamine loomulik.
Juuksevärvidena mainitakse hennat Mary Beth Janssedi “Loomulikult terved juuksed. Taimravi ja igapäevane hooldus jumalike juuste heaks” ja Aija Luoma, Raija Kara “Ka kameeleon vahetab värvi. Kosmeetika võimalused ja piirid“.
Ja on veel hulk vene keelseid juuksuriõpikuid, kus henna kasutamist põgusalt mainitakse. 
Aivi
Maandi nimetab hennat ka lõngade värvimisel raamatus Poolsada vajalikku värvitaime.
Võimalik, et üht-teist on veel, mille otsa ma ei ole lihtsalt sattunud.

Vene keeles on olemas Sumita Batra The Art of Mehndi, kuid venelaste vapustava ning ilmselt piraat-tõlgetele iseloomuliku tõlkeloogika tõttu on sellest saanud Supermodnõe tatuirovki. Tekst, pildid – kõik on sama, aga pealkiri on mingi täielik jama. Originaali tekst on üsna adekvaatne, kuid ma ei jaksa end vene keelest nii palju läbi närida, et tõlget hinnata. Ma siiralt loodan, et tekst on tõlgitud adekvaatsemalt kui pealkiri… Ilusate piltide, koonusevoltimise õpetuse ja paari kena mutsri pärast tasub laenata küll, kuigi ilusast värvipiltidega albumi-laadsest raamatust on saanud selline odavamapoolne kehval paberil must-valge trükis.
Siis on vene keeles veel olemas selliste autorite nagu Aleksandra Kavelius ja Saša Vuillimet Tatuirovki, bodi-art, pirsing. Originaal on saksa keeles, loodetavasti sama pealkirjaga. Hennale on pühendatud koos piltide-mustritega 13 lehekülge. Kui ma ütlen ausalt, mida ma sellest arvan, siis – see on selline tüüpiline ülevaatejutt, mida kohtab 90date lõpu hennakirjanduses palju, aga veel lühemalt, ülevaatlikumalt ja lihtsustatumalt ning on palju julgeid ja põhjendamatuid järeldusi. Autorid ei tea hennast kuigivõrd ning on, nagu enamus toonased hennast kirjutajaid, oma kõige autoriteetsema algallikana kasutanud ilmselt Saksena Jogendrat. Faktid on enam-vähem õiged, aga seletused või põhjendused on ebatäpsed või suisa valed. Soovitaksin seda teksti võtta tugeva reservatsiooniga – piltidel kasutatakse valmispastat ning tundub, et mõnda asja tehakse ka PPD-pastaga – nö hennat kantakse peale peenikese pintsliga ning valmismustrid on tumemustad. Aga tekstis vähemalt öeldakse, et tumedad ja mustad mustrid saab siiski hennast, mis sisaldab sünteetilisi lisaaaineid. Laenata tasub, osta pole mõtet.

Inglise keelse kirjanduse ülevaate teen mõne aja pärast – ma siin alles raamathaaval nokin asju kokku. Mõnda on juba olemas, mõned on tulemas ja mõni eksemplar tuleb taastada, sest on esinemiste käigus jalutama läinud ja pole koju tagasi pöördunud, kahjuks.

Leonora Peetsi imekauni Maroko raamatu juurde sobiks illustratsiooniks Eduard Viiralti see pilt:

Tegemist ei ole tätoveeringuga – see on henna. Põhja-Aafrikas esineb tätoveeringuid, loomulikult. Kuid naistel ei tätoveerita mitte kunagi peopesi. Viiralti paarilt joonistuselt on näha harquusi (Istuv berberi naine, Araabia naine), kuid sellel tööl on tegemist hennaga. Võib oletada, et Viiraltile poseerinud noor daam oli siiditikkija – lisaks dekoratiivsele osale peopesas, on hennatatud ka sõrmed ning see oli väga tavaline. Hennatatud sõrmede nahk ei lõhenenud ning siidiga tikkimisel oli see väga oluline. Ka olid hennatatud sõrmed tuimemad nõelatorgete suhtes ning see hõlbustas oluliselt tööd.
Võimalik ka, et tegemist on tantsijannaga – sel puhul on akti poseerimine mõistetavamgi.

Huvitaval kombel ei ole Viiralti teistel Maroko aja naistel hennat. Võimalik, et see on, aga naised hennatasid praktilistel põhjustel ainult peopesi ning käeseljad kaunistati vaid pulmade ja pidustuste puhuks.

Tätoveeringute näide on siin (lõug, põsesarnal ja ilmselt käeselg – mõnedel hõimudel oli komme, et naise naitmisel tätoveeris tulevane ämm naise käeselgadele ja randmetele märgid. Ühest küljest oli see uude hõimu/perekonda kuulumise märkide pealekandmine, teisalt ilmselt ka noore naise sümboolne alistamine mehe perekonnale. Näotätoveeringud tehti lapseeas – lisaks sümboolsele kaitsele kurja silma eest oli see  noorele neiule ka reaalne kaitse – näkku kirjutatud hõimumärkidega tüdruku röövimine, müümine ja hilisem peiduspidamine oli tükilt raskem kui puhtanäolise ja märgistamata neiu ‘ärandamine’.):

« Older entries

Follow

Get every new post delivered to your Inbox.