Põhimõtteliselt tuleb henna ikka ühte moodi kokku segada, olenemata sellest, kas kasutada seda juustele või nahale: hennapulber, hapu vedelik, magus ja terpeenid. Just nii – olulisuse ja mahu järjekorras. Ja see ongi kõik. Kogu udu ja mudru salajastest lisaainetest, vingest testimisest ja muust – see on lihtsalt mull. Hennapulber, sidrunimahl, näpuotsaga suhkrut – isegi terpeene pole hädasti vaja.
Inglise keeli nimetatakse seda ka KISS-retseptiks (Keep It Simple, Silly). Maakeeli võiks see olla siis HALL-retsept (Hoia Asjad Lollikindlalt Lihtsad). Ei kõla küll nii hästi edevalt ja seksikalt nagu KISS, aga sobib ka.
Niisiis – mida on vaja:
hennapulber, hapu vedelik, magusaine, eeterlike õlisid e terpeene; võrreldes juukse hennaga peab oluliselt täpsemalt jälgima aega ja temperatuuri.
- Segage henna hapu vedelikuga kartulipudrutaoliseks massiks. Just nimelt puder – paks, kukub lusika küljest pisut muredate latakatena lahti. Segage see mass võimalikult ühtlaseks pastaks, katke kauss pealt kergelt kilega ning tõstke kuskile toasooja seisma.
HENNA peab olema BAQ henna – võin, noh – ei PEA, kui te hennat ma lõbuks ja lustiks teete. Aga kui te teenite sellega raha, siis midagi alla BAQ kasutades te ei kasuta parimat. Muu henna tuleks siis üsna suure tõenäosusega läbi sõeluda – läbi kahekordse kapronsoki või – põlviku. Ummistunud koonus või aplikaatorpudel tähendab suurt hulka jama ja mõttetut närvikulu. Kindlasti tuleb vaadata säilimisaega ning võiks vaadata ka tootjat ja tootjamaad – hennad on nahal natukene erinevad ning kehvades tingimustes hoitud hennapulber annab ilus tooni 2-3 päevaks ning hakkab siis nö kaelkirjaku-effektiga maha kuluma – pilt muutub üsna märgatavalt laiguliseks ja läheb üsna kiiretsi inetuks.
HAPU võiks olla puhas toasoe sidrunimahl. Kui juuste jaoks võiks kasutada joomiskõlbuliku haput, siis mehndi jaoks peab mahl olema puhas. See võib olla pressitud sidrunimahl – siis tuleb mahl läbi sõela nõrutada, et viljatükikesi sees ei oleks – või pudeli oma – henna tumeduse ja püsivuse osas ei ole vahet. Allergiate või ülitundlikkuse osas jookseb liin umbes nii: laim-sidrun-greip-apelsin.
Kes tsitruselisi ei kannata, neile soovitaks tamarindi. Tamarinditee sisse võib keetmise ajaks panna veel näiteks nelki, musta pipart, muskaati, lavendlilehti, rosmariini jne. Tamarind sisaldab ka sahhariide, mis annavad hennapastas väga hea tulemuse. Mökerdamist on rohkem kui puhta mahlaga, aga tulemus on tõesti hea.
- Valmis pasta vajab nüüd seismiseks aega – happelises keskkonnas hakkab hennapulbri leherakke ümbritsev tselluloos lagunema, hennatanniinhape vallandub aeglaselt ja hakkab oksüdeeruma. Seda nimetatakse värvusreaktsiooni käivitumiseks ning selle protsessi algusest või toimumisest/toimimisest saab aimu, kui lusikaga pasta pealmine kiht lahti tõmmata – kui pasta pealmine ja alumine kiht on erinevat värvi, siis on värvusreaktsioon vallandunud ning võib hakata edasi tegutsema.
Olenevalt hennast ja temperatuurist võib värvusreaktsiooni käivitumine võtta aega 3-4 kuni 12-24 tunnini. Mida soojem, seda kiiremini
Jamila on üks aeglase värvusreaktsiooniga hennadest – 21C juures tahab ta happelises keskkonnas seista ligikaudu 12 tundi, Rajastani hennade aeg on keskeltläbi 6-8, Jeemeni ja Sudaani omadel 4-6 tundi.
Seda protsessi saab ka forsseerida – kui valada hennale peale kuuma või suisa keeva vett, siis vallandub värvusreaktsioon peaaegu momentaalselt, AGA – sel moel töödeldud henna ei püsi. Ei nahal ega ka juustel. See on nö ‘läbiküpsetatud henna’ – ilmselt on oksüdatsioon nii kiiresti käima löödud, et see toimub lihtsalt suures osas juba enne ära, kui hennatanniinhape jõuab korralikult juustesse-nahka keratiini kinnituda.
- Kui värvusreaktsioon on käivitunud, lisaga pastasse midagi magusat ja eeterlike õlisid e terpeene. Üldine soovituslik doos on umbes supilusikatäis magusat ja kuni 30 tilka eeterlike õlisid 100g henna kohta, aga jällegi oleneb see paljudest lisafaktoritest ning õige koguse leiab igaüks ise katsetamise käigus.
Peale magusa ja terpeenide lisamist tahab pasta veel 2-12 tundi seist, olenevalt hennast.
MAGUS võib olla ükskõik milline suhkur – rafineeritud vaöge lauasuhkur, rafineerimata toorsuhkur, melassisuhkur, siirup. (Moosisuhkur ilmselt ei sobi, pektiinide sisalduse tõttu.) Igaüks on endale katsetades sobiva leidnud.
Monosahhariide – glükoosi ja fruktoosi – peetakse üldiselt parimateks. Meil saab glükoosi apteegist, fruktoosi niisama poest.
Meega peab olema ettevaatlik – kui te teete hennat teistele, siis mett kasutades peab sellest alati teavitama. Meeallergikuid on üsna palju ning ilusa henna asemel sügelevat kehaosa saada ei taha keegi.
Magusa lisamine annab pastale venivust ja elastsust, nii on sellega parem peeneid mustreid teha. Siiski – on hennasid, mis juba loomuldasa sisaldavad looduslike sahhariide, nii et lisasuhkrut ei vaja – Rajastani hennad on sageli sellised.
Ka kinnitub suhkrune pasta nahale paremini ja ei murene kuivades sedavõrd ruttu tükkideks ega pudene pealt. Muidugi – kui suhkrut saab liiast, siis ei kuiva pasta ära, kleebib, jookseb laiali ning teeb hennakandja ääretult veetlevaks kogu piirkonna mesilaste, herilaste ja sipelgate seas.
TERPEENID on rohkelt monoterpeenseid alkohole sisaldavad eeterlikud õlid. Levinumad hennasegudes on eukalüpt, teepuu, lavendel, cajeput, ravensara, aedliivatee, nelgipung. Nende kasutamine muudab midagi üldises oksüdatsiooniprotsessis, nii et hennatanniinhappe kinnitub väga kiiresti ja sügavale keratiini ja oksüdeerub paremini. Hästi terbitud pasta annab 2-4 tunnise nahalhoidmisega nädalajagu ilusa tumepruunina püsiva pildi ning kinnitub imehästi ka muidu halvasti hennat kandva dekoltee piirkonna nahka.
Kui te kasutate hennat laiema ringkonna peal, siis oleks mõistlik end eelnevalt natukene eeterlike õlide toimega kurssi viia ning teha kindlaks ka sugulastaimed ja üldjuhul piirduda vaid lavendliga. See on üks ohutumatest eeterlikest õlidest.
Ekalüpt on hea, kui selle kvaliteet on üsna ebaühtlane.
Teepuu on suurepärane, aga on inimesi, kes on sellele allergilised ning pikemaajaline kokkupuude allergiat soodustava eeterliku õliga võib lõppeda nagu PPD-”must henna” – kena pruuniksminema mustri asemel on käel sügelev ja kergelt villiline muster. Teepuu-allergikud peavad vältima ka cajeputi ja niaouli õlisid, need on sugulastaimed.
Nelgipung on suurepärane, aga väga tugev ärritaja.
Roos-geraanium annab hea lõhna ja see püsib paar päeva ka nahal, samas võib olla tugev ärritaja.
- Pasta konsistents muutub peale suhkrute ja terpeenide lisamist tuntavalt – vedelamaks, siidisemaks ja ühtlasemaks. Vajadusel võib pastale lisada veel sidrunimahla või lisvedelikku, kuid ettevaatlikult ja pigem vähe korraga – pastat on väga kerge teha vedelamaks, kuid paksemaks tagasi saada on võimatu.
Kui pasta on valmis, siis tuleb see kas kohe ära kasutada või panna sügavkülma. Toasoojas ’sureb’ valmis hennapasta 2-4 päevaga, külmkapis umbes nädalaga. Sügavkülmas hoitud hennapasta seisab värskena umbes aasta.
Pastat võib sügavkülmas ladustada minigrip-kotikeste või ka valmiskoonustena, nii nagu keegi seda peale kannab. Vajadusel võtke pasta sügavkülmast, laske aeglaselt üles sulada ja see on kohe kasutusvalmis.
Ja ongi kogu saladus, karmid katsed ja keerukad komponendid. Lugege, vaadake, katsetage – meistrisaladuse osa on ainult õige konsisntentsi saamine, suhkrukoguse leidmine ja terpeenidega möllamine. Aga see ongi osa lõbust.
Ja mul on hea meel öelda, et The Henna Page‘i “Henna käsiraamat – Henna segamine” on valmis ja toimetamisel, loodetavasti saab selle The henna Page‘ile üles lähima paari nädala jooksul. 
“Henna käsiraamat – Henna pealekandmine” on samuti tõlkimisel, nii et kui hästi läheb on lähiajal vajalikud käsiraamatud ka maakeeli olemas.
Ilusat suve, tumedat hennat!
