Lõppenud ramadani ja Eid al-fitri puhuks

Väike ülestähendus nädal tagasi lõppenud ramadani meeles pidades.

Üks ilus lugu fotodes.
Neljandal pildil teeb noor pakistani tüdruk kliendile hennat ja nagu sealmaal – Allah paraku – nüüdseks kombeks, kasutab ta poest ostetud valmissegatud hennapastat. On natukene irooniline ja pisut ka kurb, et kultuurides, kust henna alguse on saanud ning kus seda traditsiooniliselt kasutatakse, ei oska suur osa või, kui aus olla, siis enamus hennategijaid endale enam ise hennapastat kokku segada.

Selle-aastane Eid läheb ajalukku ka ilmselt esimese hennapaanikaga, mis omandas ahelreaktsioonina täiesti uskumatud mõõtmed ning jõudis lõpuks isegi vandenõuteooriaks saada. Isegi CCJ mainis, et ta ei ole siiani veel midagi sarnast kohanud. On üsna tõenäoline, et mõni tundlikum inimene sai kas valmispasta mõnest eriti ilgest komponendist lööbe või tugeva reaktsiooni nn hennaõlile (mehandi oil, mahabilya oil), mida ka meil müüdavates hennakomplektides leidub.

Paar aastat tagasi palusin ühe tuttava tuttaval, kes Pakistani abiellus, tuua mulle sealt hennat. Ma lootsin saada Jamilat… aga sain valmiskoonuse, mis oli otsast suletud nööpnõelaga, kleepus ja lekkis ning koonusest väljapigistatud pasta esimesed kümmekond sentimeetrit pastat oli tumeroheline, kergelt mustjas ja jättis nahale ka sellise jälje. Jumal ise teab, mis seal sees oli… Inimene tõi mulle heas usus parimat hennat, mida tema tutvuskond sealmail kasutas – keegi ei segavat hennat ise ning selle sama tootja koonusega tehti talle tema pulmahenna ning kogu suguvõsa naisperele samuti. Pulber ja sellega lödistamine – seda tehakse ainult eeslite kokkumätsimiseks või juuste värvimiseks. Tuutus olnud pasta haises tärpnetiini järele, jättis nahale keskmise tumepruuni jälje, mis hakkas koledalt ja laiguliselt maha kuluma juba kolmandal päeval. Kui sõber, kes endale lillekesi tahtis, pasta peale sügelema hakkas, leidis hennatuutu end prügikastist. Ja mul ei olnud toona veel ei Jamilat ega ka kvaliteetsemat hennat. Ainult TBS henna, mida tuli kohutaval kombel läbi sõeluda…
Ka hiljem on mulle Indiast toodud valmiskoonuseid, igasuguseid. Ja alati sõnadega, et see oli parim, mida kohalikud soovitasid, sest nemad ise kasutavat ainult seda… Ma olen neid külmkapis hoidnud ja vahel loengute juurde näidanud, nahale ei söanda ma seda ka endale panna, teistest rääkimata.

Õige valmispasta tuleb otse usaldusväärse hennategija käest ning üldjuhul sügavkülmast. Kui see on segatud just nüüd praegu ja täna, spetsiaalselt Sulle – siis selle jutuga võib hennapastat osta ainult *väga, väga, väga* usaldusväärse tegija käest. Igasugune valmispasta tuleb ära kasutada 3-4 päeva jooksul. Mitte ükski suvalisest või vähemsuvalisest poest ostetud valmispasta ei ole ohutu. Seda ei tohiks endale peale panna ning kindlasti ei tohi seda kasutada laste nahal.

Ilusaid pilte – elus henna, Afganistanis

Nagu te kõik teate, olid Afganistanis valimised. Alljärgnevalt mõned ilusad pildid sellelt sündmuselt:

Kõige ilusam ja iseloomulikum pilt. Ja veel üks. See henna on värske, u 3-5 päeva vana.

Küüned: vähem kui kuu hennaga, võimalik, et sama naine. Siin on umbes 2-kuu vanused, ehk tiba rohkem, sõrmeküüned kasvavad tegelikult uskumatult kiiresti. Lisaks on kahel esiplaanil oleval naisel juuksed hennatatud, kuigi kergelt pleekinud.

Ja mõned vanad mustrijäänused: siin võib mustrit veel vaid vaevu aimata.

Lihtsalt ilusad hetked. :)

Kui henna muudab maailma

NYCity News Service üllitas sellise toreda loo. Hennast on saanud keel, kood, tähistaja! Semiootiliselt äärmiselt põnev. :)

Maakeelne kokkuvõte:
Hennatatud kätega Sudaani naiste ümberlõikamise vastu
Sudaanis on naiste ümberlõikamist püütud lõpetada 1946. aastast alates, kuid see on siiani olnud väga vähe edukas tegevus. Ja nüüd on kohalikud naised võtnud selle teema oma kätte, oma hennatatud kätesse ja asunud tegutsema.
Kui varem õpetasid paljud mittetulundusühingud ämmaemandaid peamiselt hügieeni ja terviseohutuse alal, siis juba mõnda aega haritakse neid ka tüdrukute ümberlõikamise teemal – et nad saaksid naistele selle teo võimalikest riskidest, tagajärgedest ja kaasnevatest ohtudest rääkida. Kuid nüüd on  asutud õpetama ämmaemandaid ja hennatajaid, et nad teeksid koostööd ning suhtleksid omavahel läbi henna. Tehnika lõid Lõuna-Sudaani jääva Nueri alade ämmaemandad ja naised.
Erinevalt ämmaemandast, kes suhtleb naisega ainult põgusalt ja teatud kindlate sündmuste aegu – rasedus, sünnitus ja ümberlõikamine – on hennatajatel ses osas palju suurem vabadus ning naistega kontaktiloomise ja suhtlemise võimalused. Henna on oluline mitmete sündmuste puhul nagu näiteks pulmad ja katsikud. On piirkondi, kus iga korralik abielunaine kannab kätel teatud kindlaid mustreid ning neid peab uuendama iga 2-3 nädala tagant. Hennatamine on ainult naiste üritus, omamoodi intiimne, lähedane ja isiklik protseduur, millega kaasneb kerge keelepeks, teejoomine, naistejutud ja mureteemade arutamine. Nagu naisteseltskonnas ikka.
Nüüd saavad ka hennatajad mittetulundusühingutelt koolitust, kuidas seda teemat tõstatada ja naistele ümberlõikamisest rääkida. Iga sünnitaja kannab hennat. Kui naine soovib, et tema tütart ei lõigataks ümber, siis juhul, kui ta on liiga häbelik või ei taha sellest avalikult rääkida, tehakse ta kätele teatud kindlad kaunistused, mille järgi ämmaemand tema soovi mõistab. Naiste ümberlõikamise näol on tegemist tabuteemaga ja seetõttu on naised välja töötanud oma keele, kus henna töötab salajase koodi edastajana. Kogu info vahetatakse ainult naisteringis ja sellest saavad aru asjassepühendatud. Ning kui aeg selleks protseduuriks on küps, siis tuleb kohale ämmaemand, kes on  saanud väljaõppe, kuidas sooritada sümboolne protseduuri, nii et laps jääb kahjustamata.
Igasugustest naiste sandistamise vastastest tegevusplaanidest on see siiani osutunud kõige edukamaks ja seda üsna lühikese ajaga. Paljud Läänemaailma organisatsioonid nagu näiteks UNICEF on püüdnud ümberlõikamise vastu tegutseda, kuid üsna edutlt. Kohalike arvates tuleneb see sellest, et abitegevus tuleb väljast ja tahetakse kohe üle terve Aafrika tegutseda ja tuemusi näha. Antud juhul tuli initsiatiiv naistelt endilt ning nad saavad oma tegevuses olla diskreetsed ja mõttekaaslastega omakeski. See on kohalike eripärade ja vajadustega arvestav. Naistel on toetusgrupp ja nad ei pea oma tõekspidamiste nimel meeletult võitlema.

*****

Naiste ümberlõikamine on paljudes kohtades – Sudaanis,  Somaalias, Egiptuses, Keenias, Somaalias, aga ka Mali ja Guinea piirkondades – väga levinud tava. Tegemist on äärmiselt jõhkra mõttetu ja räige operatsiooniga, mida jaotatakse nelja raskusastmesse, kuid neist kõige äärmuslikum on paraku enim evinud – tütarlastel eemaldatakse kliitor ning väikesed häbememokad, vigastatud nahapinnaga suured häbememokad õmmeldakse kinni ning õmblusesse jäetakse kaks tillukest avaust – mentsruatsioonivere ning uriini väljutamiseks. Tavaliselt sooritab selle protseduuri kohalik ämmaemand, habemenoa, jumal teab kui kaua kasutatud žileti või isegi kääridega. Mida tüdruk sel puhul tunneb, milline on perekonna aga ka kogukonna suhtumine, sellest võib lugeda Waris Dirie raamatust “Kõrbelill” või samas Sinisuka Valge Raamatu sarjas ilmunud printsess Sultana esimesest raamatust – eesti keeli raamatukogudes täiesti olemas.

Kui poiste ümberlõikamine on riitus ja pidustus, siis naiste ümberlõikamine on rohkem tabuteema – see sooritatakse, seda ei tähistata ja sellest eelistatavalt ei räägita. Robert Brain küll mainib oma raamatus “Decorated Body“, et tüdrukute ümberlõikamine on sarnane poiste omale – tantsu ja peoga… Kuid tema paarirealine lõik on kui mitte ainus, siis üks vähestest allikatest, kus midagi sellist kinnitakse. Üldjuhul on tegemist naiste omavahelise sündmusega, mis sooritatakse omakeskis, salaja ning ainuke valuvaigisti lõigatavale lapsele on tugevad kinnihoidvad käed, puupulk hammaste vahel ning (samuti ümberlõigatud) naiste kinnitus – ole kuss, nüüd saab sinust naine! Ja see on kõik. Nagu Catherine Cartwright-Jones ühes arutelus tabavalt ütles – on ju põhjust taguda trummi ja puhuda pasunaid, kui poisist saab mees (olgu siis või sümboolselt) ning ta võetakse meeste hulka vastu (islamis lahkub poiss teatud vanuses ema juurest ja maja naistepoolelt, sageli langeb see vanus kokku ümberlõikamise ajaga). Aga tüdrukute puhul ei ole see sotsiaalse staatuse muutus, selleks on pulmad – siis saab tüdrukust naine. Tüdrukute puhul on selle tegevuse puhul tegemist abieluks sobilikuks ‘disainimisega’ – see on sama, mis meil saata tütar dieedilaagrisse, osta talle säärte raseerimiseks esimene žilett või lasta panna talle breketid – ka meie ei tee sellest suuremat numbrit.

Ümberlõikamise protseduur sooritatakse erinevates piirkondades erinevas vanuses – alates paarist päevast peale sündi kuni abielueelse vanuseni (mis üldjuhul on üsna varahane). Sellega ühelt poolt ‘disainitakse’ noor (tulevane) naine sotsiaalselt kõlbulikuks – ümberõikamata naisi peetakse liiderlikeks, räpasteks ning on väga väike tõenäosus, et teatud kindlate hoiakutega väikeses kogukonnas temaga keegi naituda tahaks. Ja teisalt arvatakse, et selline operatsioon muudab naise kuulekamaks, ta on abielus oma mehele truu ning ei hakka seksi otsima, eriti abieluväliselt. (Arvestades, et penetratsiooni käigus rebeneb kinniõmmeldud tupeava ning lisaks valule on see äärmiselt verine protseduur, võib ses osas üsna kindel olla. Ükski naine ei taha SEALT päevi või nädalaid valutada, põletikus olla või siis oma ema/tädi/õe/mõne muu naissugulase kombel pulmaööl verest tühjaks joosta.)  Samuti on see ilmselge tõend tüdruku süütusest ning arvatakse, et sel moel on laps enam kaitstud vägistamise eest.

Sudaanis, Somaalias ja Egptuses näiteks harrastavad seda tava moslemid, Keenias aga kristlased. Mõemal juhul tavatsetakse apelleerida pühakirjale ning väita, et tegemist on religioosse kombega. Suure kirjaoskamatuse protsendiga islami aladel kinnitatakse, et näiteks Koraanis on see kirjas – kuigi vähesed neist on Koraani lugenud. Teatud sotsiaalsete suhete ja väärtushinnangute status quo säilitamiseks on ka kohalikud usutegelased seda varmad kinnitama. Ometi ei ole Koraanist selle kohta ühtegi kirjakohta, nagu Piibliski. Väidetavalt on teada üks Koraani kommentaari lisa (või midagi allikaviite seisukohalt sarnaselt ähmast ja kauget), kus Prohvet kohtab ühte mittemoslemist (sic!) berberi hõimu naist, kel väike tüdruk käe otsas ning Prohveti küsimusel peale, kuhu laps viiakse, ütleb naine, et kombekohaselt ümberlõikamisele. Prohveti kommentaar sellele olevat olnud: “Kärbi, kuid ära hävita!” Sellele viidates on sageli õigustatud leebemat ümberlõikamist, mille puhul kergel vigastatakse vaid kliitoripiirkonda või häbememokki. Kuid nagu teadmata allikatest pärit juttudega ikka – lõpuks saab sellest suure üldistuse häma ja manipuleerimise tulemusena ikka teadmata päritoluga raudkindel väide – Prohvet ütles, eemaldage oma naiste välised suguelundid ja tehke nad sel moel seksuaalselt taltsaks!

Paraku surevad väga paljud naised selle operatsiooni tulemusena, mitmel põhjusel -  desinfitseerimata lõikevahenditest põhjustatud põletikest saadud mürgistused, pulmaööl nn ‘pruudi avamisega’ kaasnevad verejooksud, sünnitusel saadud rebendid… Waris kirjeldab enda ja oma õdede näiteil, mis tunne on elada, kui tavaline pissilkäik võtab aega üle veerand tunni ja menstruatsiooniperiood on alakehas põletav põrgu selle sõna otseses mõttes. Egiptuse islamikogukondades on see jõukamate kodanike seas loonud erilise turismiteenuse – tütar lastakse ümber lõigata läänemaailma kliinikus – USAs või Suurbritannias näiteks, kus seda teostatakse steriilsete vahenditega, täisnarkoosis. Ka USA sisserännanud moslemikogukondades on levinud selle operatsiooni nõudmine haiglast ning argument on lausa masendav – vastasel korral organiseerib mõni perekonna hea nime ja naisliikmete puhtuse eest seisev aktivist kohale kogukonnasisese ümberlõikaja ning 21. sajandi Ameerikas teostatakse see operatsioon üsna sarnaselt Sudaani või Somaalia kolkakülale – võsa asemel on kinniste akendega köök ja lõkke asemel steriliseeritakse lõikenuga isopropüülalkoholi abil või gaasipliidi tules.

Naiste ümberlõikamisega on hennat siiani mainitud (rahva)meditsiinilistel eesmärkidel – hennast tehtud jahedad mähised ümberlõigatud piirkonnas, mis leevendavad valu ja põletikku. Nüüd on hennast saanud samaväärne relv kombe õigustajate vastu – omamoodi kirjasõna. Ja seda, et pliiats (antud juhul siis näiteks hennatamiseks kasutatav okasseaokas) võib olla teravam ja tõhusam relv kui mõõk (habemenuga, žilett) teame me kõik.

Väike suvevigur hennaga

Mina olen üsna heledanahaline inimene, päevitun kehvasti ning kõrgema UV tasemega ilmade puhul lööb mul välja päikeseallergia – ebameeldiv sügelus, kehvemal puhul nõgeslööve. On ilmselge, et rannas vedelemas mind naljalt ei leia.

Aga kes see ikka tahaks olla ihutoonilt nagu külmleti supikana? Nii lumivalge, et võiks peaaegi helesiniseks nimetada… Noh, mulle ka väga ei meeldi. Aga isepäevitavad kreemid haisevad kõik kummaliselt, paljud neist jäävad nahale ebaloomulikult kollased, kleebivad, sisaldavad jumalteabmida. Ja lõppeks – see maksab raha ka. Ja läheb lõpuks halvaks, enne kui ma suudan kreemi ära kasutada. Sest lõhn on neil ikka kõigil üsna üks ja mulle ebameeldiv.

Segasin täna külmkappi ununenud ja natukene hapuksläinud (st mehndit ma sellega enam naljalt ei tee, see on liiga lahtunud) hennakoonusest umbes pool teelusikatäit hennapastat umbes 2-3 supilusikatäie avokaadoõliga. Viimane oli ka riiulile kiratsema jäänud – olin sellest endale kehaõli seganud ja kui aus olla, siis ma ei mäleta, mis eeterlike õlisid ma sinna sisse segasin. Roos ja must pipar, lavendel… ilmselt midagi veel.
Tulemuseks oli rohekas kergelt hennapastatükiline õli, mis imendus väga hästi, lõhnas mulle meeldivalt ning hennat oli väga hea nahale kanda. See jäi ühtlane ja kena.
Praeguseks on mul säärtel kerge kuldne toon. Tõsi – väga õrn, aga tavaline valevus on kadunud. Vaatab, mis homme-ülehomme toimub ja teen siis veel paar korda üle.

Praegu tundub küll, et isepäevituvate peale ma enam raha ei kuluta. Isegi uudishimust mitte. Ning lisaks kergelt toonivale mulle sobiva lõhnaga kehaniisutajale olen ma saanud ka päikeseblokaatori – henna nimelt toimib blokaatorina, seniks kuni tanniin nahas on.

Mulle sobib. :)

**************************

Väike märkus – koorisin täna nahka põhjalikult amlaga ning kasutasin siis allesjäänud hennasegu ära. Tulemuseks on kergelt kuldse tooniga sääred. Minu üldist valget jumet arvestades – väga kena ja nett ning loomulik. (Kui mul ka ei ole loomupäraselt kaunid jalad, las teised arvavad, et on – nii tundub maailm õiglasem!)

Väike fotomärkus minu üleilma laienenud hennaperelt. (Issand ise näeb, et mina ei oska siia pitle panna – minu IT-alane oskamatus kvalifitseerub ikka tõelise süvapuude alla.)

Punane Kass tuleb pealinna! (Reklaaaam, shalallaa)

Laupäeval 28.03.3009 14.30-16.30 Avaja keskuses, Müürivahe 17.

Mis asi on henna? Aga indigo? Milleks on hea senna? Mis see amla üldse on? Kas henna kahjustab juuksed? Mis asi on värvitu henna? Kui ma värvin hennaga, kas pärast sünteetilitse värvidega üle värvides lähevad mu juuksed roheliseks?

Sissejuhatavat juttu taimsetest tanniinidest – henna, senna, amla ja indigo kasutamisest. Juuste värvimisest, naha- ja juuksehooldusest.

Tule kuulama, tule küsima, tule vaatama.

« Older entries