Läikehenna

Läikehenna ehk gloss kujutab endast henna, hendigo, henna/senna pulbrite või pastade segamist jogurti, juuksepalsami või õlidega. See on variant, kus taimsete tanniinide värvivad omadused seotakse juuksemaski üliniisutavate ja toitvate omadustega ning saadakse ühest kasutamisest mitmekordne kasu. Läikehenna kasutamise mõte ongi saada kergem toonimuutus, korralik juuksemask ning intensiivistada läiget. Tulemuseks on üliläikivad, sügavalt toidetud ja niisutatud juuksed, millel on kas mahedam henna või hendigo toon. Ka hõlbustab õlisegudega läike kasutamine pasta väljapesemist. Seega sobib läikehenna neile, kes väga värvi muuta ei taha, kuid samas ei pelga mõningast toonimuutust, aga samas soovivad saada korralikku juukseturgutust. Ning ilmselt peab läikehennatajal olema väike kalduvus nn “frisuur-kokkamiseks” – kui juuksemaskide segamine ja uued katsetamisvõimalused panevad Su silmad särama, siis on see just Sinu jaoks.

Hennapunane muutub õlide ja rasvade toimel pruunikamaks ja kuldsemaks, omandab pigem messingjad toonid ning vase intensiivsus väheneb. Õlibaasil hennasegu annab reeglina pehmed, murtud toonid ja kui kasutada linaseemne- või riitsinuseõli, siis on läige tõesti tappev. :) Muidugi sobib läikehenna nii värvitud, hennatatud kui loomulikele punapeadele ning annab kena kuldse nüansiga läige meie nn ‘kartulikoorele’.

Indigo kinnitub rasvade mõjul kehvemalt keratiini külge, kuid ometi saab sel moel üsna edukalt oma tumedat juuksevärvi turgutada. Läikehendigo sobib neile pruunikate ja tumedamate juustega inimestele, kes tegelikult ei taha väga muuta juuste tooni, küll aga saada intensiivset niisutust ja head läiget.

Blondid, kes tahavad hoida oma heledat tooni, peaksid kasutama ainult sennat.

Kõige levinumad ained läikehenna segamiseks Henna for Hair foorumis on silikoonivaba palsam või täispiimajogurt (soovitavalt maitsestamata). Aga tegelikult sobivad väga hästi ka hapuks läinud täispiim, hapukoor, õlid (oliivi, linaseemne – vapustavalt hea läige, riitsinus – karv jääb kinni, stimuleerib juuksekasvu).

Hapendatud piimatoodete puhul võib henna pulbri segada otse jogurti, hapupiima või – koore sisse. See näeb kaunikesti naljakalt roheline välja ning meenutab kergelt dipikastet. (Maitse on üsna jäle.) Neile, kes soovivad siiski tugevamat tooni, sobiks just see variant. Mass võiks jääda u 20% hapukoore paksuseks, siis ei hakka see väga voolama.

Ka õlide puhul peaks pasta olema paksem ning henna sisse võiks siiski lisada midagi kergelt hapukat. Kuum tee teeb värvi lahti momentaalselt, aga see jääb nõrgem – läike puhul võib see olla väga hea.

Palsami puhul võib henna segada otse palsamisse pulbrina või valmispastana. Piisab paarist teelusikatäiest.Värvisreaktsioon käivitub ka juustel, kehasoojuse mõjul.

Läike võib teha ka rohkem maskipõhise – vana hea munakollase-õli-mee mask ning lisada sellele hennat, hendigot või sennat.

Mida vähem hennat ja väiksem pealhoidmisaeg, seda nõrgem punakas toon. Pealhoidmisaeg võib varieeruda 10 minutist paari tunnini.

Sauna minnes tuleb, nagu juuksemaskidega ikka, juuksed kinni katta. Õlis, kalgenduvas piimas või ülikuumas palsamis juukseid hautada ei ole mõtet.

Hennapasta kokkusegamine – komponendid ja muu lisateave

Natuke pasta kokkusegamisest. Paljuski on see kordav, aga kordamine pidi teadupärast tarkuse ema olema, nii et veelkord vanadest ja ka mõnedest uutest asjadest.

Põhimõtteliselt ei ole vahet, kas segada henna nahale või juustele – põhiained on samad – hennapulber, hape, suhkrud, eeterlikud õlid – ning segamise protseduur sarnane – jälgida tuleb aega ja temperatuuri. Hennamaalingute jaoks peab lihtsalt segama puhtama pasta, selle värvusreaktsiooni aeg ja soojashoidmine peab olema täpsemalt jälgitud ning pastat peab hoidma külmas või sügavkülmas, sest nahk hennakandjana on tundlikum ja kapriissem kui juuksed.

HENNA
Kõige parem on BAQ (body art quality) henna – see on puhas, ei sisalda mingeid lisaaineid, pulber on peeneks sõelutud ja keskmisest palju kõrgema hennatanniinhappe sisaldusega. Kõige kindlam ja mugavam valik – peen, puhas. Selle peale võib teha keemilist värvimist ning seda hennat võib julgelt  kasutada keemiliselt värvitud või töödeldud juustel. Kuid hennapunane sööb ennast heledatest värvidest pikalt läbi ning henna täielik väljasaamine juustest ei ole väga lihtne.
Väga paljud Indiast toodud hennad sisaldavad sünteetilist rohelist riidevärvi – Indias usutakse, et mida rohelisem on hennapulber, seda parem see on. Kuna India varustab hennaga ka Türgit, siis on see ka Türgi hennade probleem. Iseloomulik on see, et pulber on taimse olluse kohta väga ebaloomulikult roheline – kirkast salatirohelisest sügava mürkroheliseni välja.  Riidevärv ei mõjuta ei nahamaalingu ega juuste tooni, kuid tundlikel inimestel võib see juuksevärvimisel teklitada nahaärritusi, kontaktdermatiiti, sügelust jms. Nahamaalingute jaoks tahavad paljud sellised hennad siiski ülesõelumist.
Väga odavate hennade valiteet on üldiselt väga ebaühtlane – on väga häid partiisid, mis annavad suurepärase tooni ning selliseid, mis näivad koosnevat peamiselt liivast ja leherootsukestest ja toon on lahja ja ebamäärane. Reeglina ei saa nendega hennamaalinguid teha, sest hennatanniinhappe sisaldus on liiga madal. Juustele – kui paremat pole võtta, siis sobib ikka. Henna kvaliteeti, puhtust ja värvi ei garanteeri reeglina keegi.
SEGUHENNAD on need nö hennad, mis lubavad laia spektrit erinevaid toone. Värvivalik kaardub sageli uhkelt nisublondist süsimustani, see saavutatatakse väidetavalt ainult taimsete komponentidega. Karpidel on toimeainete loetelu väga sageli väga suvaline ning kõikide puhul on seal kirjade järgi hennat sees. Venita hennad näiteks sisaldavad PPD-ühendeid, tolueene ja ilmselt ka metallisoolasid. Seguhennad võivad anda suurepäraseid tulemusi, kuid nende kasutamine on ses mõttes kõige riskantsem, et kui midagi viltu läheb, siis ei oska keegi ütelda, et mis siis juhtus ja miks nii läks. Kindlasti ei ole hea mõte seguhennadega värvitud juukseid keemiliselt töödelda, eriti heledamaks värvida.

TEMPERATUUR
Meil väga kaua levinud henna kokkusegamise juhend ütles: Kallake hennapulbrile peale keevat vett, laske jahtuda ja kandke pähe, nii soojalt kui võimalik. Ka sellisel moel saab hennast värvi kätte, kuid see jääb üldjuhul lahja vaskne, kulub või luitub üsna ruttu ära ning sel moel ei saa valmistada hennat nahamaalinguteks – henna jääb nahale ainult paariks päevaks ja ei lähe tumedaks.
Hennat tuleks segada toasooja vedelikuga. Juustele segades võib see olla natukene soojem, kuid kindlasti ei tohiks see olla kuum. Nahamaalingute pasta tegemiseks peab see olema toasoe või leige. Ning siis tuleb pastal seista lasta – toasoojas või nt panna kaus radika peale. Seismiseaja temperatuur võiks jääda 20-30C vahele. Siis vallandub hennatanniinhape lehepulbrist loomulikult ja aeglaselt ning tulemuseks on ilusam, sügavam ja rikkalikum toon, mis püsib nii nahal kui juustel paremini peal.
Kui hennast värv kuuma või tulise vedelikuga nö lahti ehmatada, siis saab sellega küll kiiresti toimetama hakata, kuid toon tuleb heledam vaskne, kipub luituma ja kiiremini kuluma isegi juustelt.

HAPU
Henna vajab värvusreaktsiooni käivitumiseks happelist keskkonda – vedelik, millega hennat segada peab olema hapu. Seetõttu tavaline vesi ei sobi. Soovitav on vesi, millega haput vedelikku lahjendada,  enne ka läbi keeta.
Juuste jaoks sobib igasugune happeline vedelik – puhtast sidrunimahlast või muust mahlast kuni vihmaveeni. See ei pea olema sidrunimahl, isegi tsitruseliste oma mitte – inimesed, kes on tsitruselistele allergilised võivad kasutada ükskõik, millist muud mahla – õun, jõhvikas, sõstrad. See võib olla ka punane vein – näiteks selline, mis juua sünnib vaid suure häda korral, aga on koju seisma jäänud ja ära visata tundub ka imelik. Peale värvusreaktsiooni käivitamist tuleb segu vedelamaks teha. Seda võib siis teha tavalise keedetud vee, kummeli või mõne muu teega. Juuste jaoks kasutavam pasta ei pea olema väga hapu. Kõige parem määratlus – sega segu selliselt hapu vedelikuga, mida ise juua kannatad. See on piisav.
Paljud inimesed keedavad endale ise mingi segu, mille komponendid varieeruvad, vastavalt isiklikele eelistustele – must, salvei või aedliivatee, tamarind, kaneel, nelk, roosiõielehed. See on tõeline loominguline kokkamine ja pakub palju võimalusi.
Hennamaalingute jaoks võiks aga kasutada puhast mahla. Tsitruseliste puhul on hennatajate tähelepanekute järgi kõige vähem allergiat tekitav apelsin, siis sidrun ja kõige äkilisem on laim. Ka hennamaalingute jaoks võib teha oma keeduse – väga hea on hästi kange must tee tamarindiga, ka sellele võib keetmise ajal lisada nelki. Kindlasti ei soovita naha-hennat teha veiniga – ei ole hullemat asja kui suvel äkki käärima läinud hennapasta, mis kobrutab ja mullitab koonusest või pudelist välja.

MAGUS
Sahhariidide lisamine on oluline just nahamaalingute henna jaoks – see teeb pasta venivamaks ja siidisemaks, seda on parem nahale kanda, kuivades ei murene pasta nii kergelt tükkideks ja kerge kleepumise tõttu püsib paremini nahal. Mõned hennapulbrid sisaldavad ise sahhariide – Rajastani hennad on üldjuhul kleepjad ja isegi natuke sültjad ning hennategijad eelistavad sedalaadi hennasid pigem mõne teise pulbriga segada, et saada arim tulemus. Rajastani ja Jamila segu on üks levinumaid.
Sahhariidid võivad olla suhkrud – tavaline valge lauasuhkur, rafineerimata, roo- või melassisuhkur, fruktoos, glükoos, vahtrasiirup või mesi. Ainuke mida peab meeles pidama – mesi on allergeen, nii et kes tahavad teha hennat paljudele, ka võõrastele inimestele, peaksid mee kasutamist vältima.
Juuksehennade puhul võib kasutada ka pektiine sisaldavat moosisuhrkut – tulemuseks on kergelt geeljas pasta, mida on mugavam pähe panna. Mee kasutamise puhul on täheldatud, et see teeb juukseid kergelt heledamaks, ka henna tooni.
EETERLIKUD ÕLID
Henna paremaks oksüdeerumiseks lisatakse pastale vahel ka eeterlike õlisid, aga mitte igasuguseid või suvalisi. Need on eeterlikud õlid, mis sisaldavad suures koguses monoterpeenseid alkohole – edaspidi terpeenid – see aitab kaasa henna paremale oksüdeerumisele ning hästiterbitud pastaga võib saada nahale peaaegu mustajspruuni tulemuse. Õlide kasutamine on hea, kuid ei ole ilmtingimata hädavajalik – hea henna värvib nii juukseid kui nahka ilma terpeenideta. Nende kasutamine on rohkem ‘meisterisaladus’ – kel millised eelistused välja kujunevad ning milliste kombinatsioonidega parima tooni saab.
Eeterlikud õlid võivad olla ärritajad ja allergeenid, seetõttu peab nende kasutamisega ettevaatlik olema. Enne õlide kasutamist tuleks kindlasti tutvuda ka aroomiteraapia-alase kirjandusega ning end eeterlike õlide asjus natuke harida.
Eukalüpt on hea terpeen, kuid taime liigirohkuse tõttu ei pruugi õli alati hea ja terpeeniderikas olla.
Teepuu on väga hea – kuigi tugeva lõhnaga, ei jää see nahale ega juustele püsima. Teepuu on põletikuvastane. Kuid teepuu võib olla allergeen ning inimesed, kes on allergilised teepuule, peavad vältima ka cajeputi ja niaouli – veel kaks väga head terpeeni – õlidega kokku puutumist.
Nelgipungaõli on hea, samuti kardemon, aga mõlemad on väga tugevad ärritajad ning nende kasutamisega peab olema väga ettevaatlik. Salvei, rosmariin ja tüümian (aedliivatee) on samuti head, kuid tugevad õlid.
Lavendel on hea terpeen ja ilmselt üks ohutumaid eeterlike õlisid.
Vahel pannakse mõnda õli ka lõhna pärast – roos-geraanium ja roosiõli on levinumad.
Hea näide sellest, et kõik õlid hennapastale ei sobi – piparmündiõli teeb pasta klompjalt tükiliseks. Sellist pastat koonusest või J-pudelist kätte saada… Hallid juuksed on garanteeritud.
Juustel kasutamiseks võib hennat segada ka tavalise õliga – riitsinus, oliiv, linaseeme, kasvõi tavaline rapsi- või päevalille toiduõli on hea. Tulemuseks on väga intensiivne läige, kergelt vasekarva tooniga, mis võrreldes puhta hennaga on mahedam, kuldne või pruunikas. Õliga segatud henna imendub aeglasemalt ning sel moel saadud toonid on pehmed ja rohkem rusked. Intensiivset punast sel moel ei saa ning punastelt juustel võtab selline mask külma punast vähemaks.
Kes tahavad saada juuksed henna ja indigoga mustaks, peavad teadma, et õlide kasutamine pärsib indigo kinnitumist juuksekarva ning musta tulemust sel moel ei saa. Ka ei püsi indigo eelnevalt õlimaskitatud juustel väga hästi peal ja kipub kiiremini maha kuluma.

AEG
Henna tahab aega. Nii pasta valmistamisel – värvusreaktsiooni käivitumiseks – kui ka pealhoidmise osas. Temperatuuriga mängides saab muuta ka ajakulu – mida kuumemas hennat peal hoida, seda parem on tulemus. Hennatatud juustega saunalavale minnes peab juuksed kindlasti katma – nii nagu märgade juuste või juuksemaski puhul. Juukseid hennas ‘keeta’ ei ole mõtet.
Juuste puhul on alati mõttekas teha nö ‘lapitest’ – korjata juukseharjalt oma juukseid ning katsetada. Nii saab mängida erinevalt kokku segatud pastade ja ajaga – henna, hendigo ja henna-amla-indigo annavad kõik väga erinevaid tulemusi.
Nahal tuleks hennat hoida nii kaua kui võimalik – pasta kuivab ära ja mureneb ise maha. Selle mahanokkimine või kratsimine ei ole hea. Sageli kaetakse hennatatud pind kinni, et see püsiks kaua niiske ja soe ning vahel seda ka kuumutatakse – traditsioonilistes kultuurides nt lõkke lähedal või kinnimähitud käsi veeauruga – kaasajal kasutatakse ka kuuma fööni.

PESEMINE
See, mis puutub hennatamisejärgsesse pesemisse, on minu meelest üks kummalisemaid aspekte meil levinud või levitatavas hennakasutamises. See on ritsi vastupidine sellele, kuis tegelikult olema peaks.
Vanast ajast teada ja siiani Venemaal pakitud Iraani hennapakkidel leiduv info ütleb, et mitte mingil juhul ei tohi hennatatud juukseid 24-48 tundi peale henna väljaloputamist pesta. Mis on täielik jama. Kui hennatanniinhape on juba juuksekarva sees, siis see seal ka on ja nagu ma korduvalt ütelnud olen – selle täielikuks eemaldamiseks on vaja kääre. Kvaliteetne ja õigesti kokku segatud henna talub väga hästi ka kloorivett ja päikest. Füüsikalise päikeseblokaatorina kaitseb henna nii juukseid kui ka nahka UV-kiirguse eest.
Peale henna, hendigo, senna või indigo välja loputamist võib juukseid šampooniga pesta, kui selleks on vajadust, siis tuleb kasutada palsamit ja olla pärast loputamisega hoolikas, nagu ikka. On inimesi, kelle juustele senna+sidrunimahl või puhas indigo mõjub natukene kuivatavalt, väga harva on seda täheldatud ka hennaga – siis on pastajääkide korralik väljapesemina ning hilisem palsami lisamine lihtsalt vajalik.
Uuemal ajal müügile tulnud hennad, mis on mõeldud ka hennamaalingute tegemiseks, sisaldavad, vähemalt nendes kasutamisjuhendites, mida ma näinud olen, soovitust või juhist hennapasta nahalt mahapesemiseks paari tunni möödudes. Henna on nahal peale pasta mahakoorumist 24-48 tunni jooksul äärmiselt tundlik igasuguse vee ja seebi suhtes. Värske hennapildi pesemine ja hennatatud naha veega kokkupuutumine peatab oksüdeerumisprotsessi, lühendab maalingu eluiga 2-3 päeva võrra ning see ei lähe enam väga tumedaks.
Nahalt tuleb henna eemaldada lihtsalt mahapühkimisega – kuivanud pasta mureneb ja pudeneb nahalt kergesti. Hilisemaks järelhoolduseks on rikkalik õlitamine ja kreemitamine väga hea – see kaitseb nahka vee eest, niisutamine vähendab naha kuivamist ja pindmiste naharakkude intensiivset irdumist.

ÜLEJÄÄGID
Puhta hennapasta ülejäägid – ükskõik, kas naha või juuste jaoks segatu – võib panna sügavkülma. Sügavkülmas seisab henna ilusti umbes aasta, kaotamata midagi oma omadustest. Taaskasutamiseks tuleb see lihtsalt aeglaselt üles sulatada.
Indigo tuleb ära kasutada kohe, see pasta sügavkülmas ei seisa. Ka ei saa sügavkülmas hoida hendigot, amlat ja sennat.


Indigo

“Sinine on meditatsiooni ja sisekaemuse värv, mis loomuldasa tumenedes saab unistuste värviks.”

Looduslik indigo on sinine värv, mida saab mitmetelt taimedelt ning keemiliselt on selle värvaine molekul (C16 H10 N2 O2) sama, olenemata värvi andnud taimest. Indigopõõsas (Indigofera L), mida on enam kui 700 liiki, on neist taimedest tuntuim. Nendest ligikaudu 350 liiki kasvavad sarnaselt henna ja sennaga troopilises ja lähistroopilises vööndis ning peamiselt põõsasvormina.

Sinist värvi saab mitmetelt indigopõõsa liikidelt, tuntuim ja kõigem enam levinud on värvi-indigopõõsas (Indigofera tinctoria), mida kasutatakse ka juuste värvimiseks. Kanga värvimiseks saadava indigo jaoks on kasutatud aga ka Lõuna-Ameerikas kasvav añil’i (Indigofera sufrutticosa või I. anil). Põhjapoolsematel aladel on indigosinist saadud sinerõikast ehk sinejuurest (Isatis tinctoria) ning Euroopas oli just sinejuur pikka aega indigosinise andjaks.

Indigopõõsalt kogutakse saak taime õitsemise ajal, sarnaselt hennaga võetakse maha lehtedega oksad. Seejärel aga asetatakse oksad vähemalt 12 tunniks sooja kätte ja vette, ning selle hapendumise tulemusel moodustub just tekstiili värvimiseks kasutatav vees raskesti lahustuv värvaine indigo – tumesinine sade. Juustele mõeldud indigolehed fermenteeritakse, kuivatatakse, jahvatatakse pulbriks ning seda kasutatakse koos hennaga.

Nimetuse ‘indigo’ algupära on kreeka indikon ja ladina Indicum, mis mõlemad viitavad värvi algsele päritolule – Indias on indigo olnud väga kaua sinise värvaine allikaks ja Kreeka-Rooma tsivilisatsiooni aegadel oli India suurim indigo tootja ja turustaja. Ometi on indigo Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida kultuurides  tuntud juba umbes 6000 aastat, umbes sama kaua nagu henna. Sumerid tundsid indigot ja Babüloonias ja Asüürias kasutati seda peamiselt villase lõnga värvimiseks. Egiptlased oskasid indigoga värvida ka linaseid kangaid – vanimad säilinud muumiasidemed pärinevad aastast 1580 e. Kr.

Indigot on kasutatud ka inimnaha toonimiseks. Tuntuim tekstiviide on just sõjasistuatsiooni kohta – Julius Caesari “Gallia sõjaretkes” mainitakse, et: “Kõik britid värvivad end klaasiga, mis annab sinist värvi.” Tegemist on sinejuurest saadud värviekstrakti kasutamisega. Sinejuurest saadud tõmmis haiseb kohutavalt, nii on ka mõistetav, et suure koguse taimeleotise hoidmine inimeste läheduses on üsna problemaatiline.  (Seetõttu ei soovita ükski taimetark selle kasutamist katsetada kortermajas. Haisu võrdlusi on toodud erinevaid ja väga illustratiivseid, peamiselt seonduvd need kinnise ruumi ja nädalaid väljaviimata kassikastiga, mida kasutavad usinalt 3-4 hea ainevahetusega looma.) Taimsest tõmmisest saadud sadestunud ekstrakt kuivatati ja pressiti kuulikese kujuliseks ning seda oli kõrge konsentratsiooni, vähese leha ning väikese koguse tõttu hea kaasas kanda. Enne sõjaretke kraabiti sellest pisut pulbrit vette nign saadud lahusega kaunistati nahka – lisaks vaenlase hämmeldusse ajamisele usuti sel olevat ka maagiline kaitsevõime. Nahale sattudes värvib indigo selle momentaalselt siniseks ning olenevalt tõmmise kangusest ja inimese nahatüübist kestab sinine nahal 2-5 päeva, ihukarvadel paar nädalat. Ilmselgelt pidi piktide ja šotlaste puhul olema tegemist piisavalt levinud kasutamissituatsiooniga, mis võimaldas Caesaril teha üldistuse kõikide brittide kohta.

Juustele tuleb indigot kasutada koos hennaga. Seda võib teha kas seguna – siis saab tulemuseks erinevaid pruune toone – või siis kaheastmeliselt värvides, mis anna tulemuseks süsimusta. Erinevalt hennast kulub indigo juustelt rutem maha ning ilus sügavmust toon tahab kindlasti kord kuus uuendamist. (Vaata täpsemalt Henna käsiraamatust.)

Erinevaid indigo liike on kasutatud ka rahvameditsiinis,  alates nahahaiguste leevendamisest kuni gripi ravimiseni.

15.-16.  sajandil tõrjus Indiast toodud indigo Euroopas vähehaaval välja madalama värvainesisaldusega sinejuure-indigo. Tõsi – värvaine madalam sisaldus ei pruugi olla taime omadus vaid hoopis vale taime kuivatamise ja töötlemise tulemus. 1900 alguses tõrjus sünteetiline indigo, kui odavam ja kergemini valmistatav, värvainete turult välja naturaalse indigo. Sünteetiline indigo sünteesiti 1880.a. saksa keemiku Johann Friedrich Wilhelm Adolf von Baeyeri poolt, kes esimesena määras ära indigo molekulaarse struktuuri. 1897. aastal vallutas see värvituru ning arvestades värvaine tähtsus on ka mõistetav, miks Bayer sai selle eest 1905. aastal Nobeli preemia.  Praegugi kasutatakse tööstuslikult peamiselt sünteetilist indigot ja looduslik indigo on juba üsna pikka aega kõrvale jäetud. Ometi on taimne indigo naasmas – nii lõngade värvimiseks, süsimusta tooni lubava juuksevärvina kui ka “iidse sinise” kunstina, mis taaselustab keltide ja piktide nahakaunistamiskunsti.

Mõnda aega kasutati 19. sajandi lõpul ja 20. alguses taimset indigot juuste värvimiseks, kuid seda müüdi “musta henna” nime all, varustatus oli ebaregulaarne ning pulbri kvaliteet üsnagi kehv. See ongi aluseks PPD-tegijate poolt vahel levitatavale müüdile, et “must henna” on ikkagi taim ja et see on kas indigo või henna ja indigo segu. Indigolehtede pulber ei tooni nahka, seda ei saa kasutada nagu hennat. Indigo teeb naha siniseks ning selle kasutamine ja naha peale kandmise tehnoloogia on hoopis teistsugused, hennast ja hennatehnikast väga erinevad.

Allikaid:
http://www.indigopage.com/
http://www.kanut.ee/koolitus/peets_analuusimeetodid.pdf
http://www.aluka.org/action/doBrowse?sa=1&st=147413&st=148103&execbr=&sls=
http://www.msnbc.msn.com/id/27783645/
http://cat.inist.fr/?aModele=afficheN&cpsidt=2182393

Juuste värvimine henna ja muude taimsete toonijatega – mida peab enne teadma

Selle kirjatüki mõte on aidata inimestel otsustada, kas hakata oma juukseid henna ja muude taimsete toonijatega värvima või mitte. Meil siiani leviva väga mitmekesise ja värvika info valguses on raske otsustada. Eriti keeruline on see internetiajastul, mil paari inimese kogemus mõnes foorumis segatakse kokku varemkuuldud linnalegendide, kuskilt kuuldud info, kellegi “sõbranna tädipoja naise juustega juhtunud kohutava loo”, väga usaldusväärse ja professionaalse salongijuuksuri arvamuse, ebaadekvaatselt tõlgitud või vahendatud tooteinfo ja muu raskesti kontrollitava teabega. Tulemus on, et mõne konkreetse üksikjuhtumi põhjal tekkinud segasevõitu info aetakse veel segasemaks, see üldistatakse kogu teemale ning lõpuks hakkab see elama iseseisvat elu.

Meie kontekstis – Eestis siis – on see eriti keeruline, sest vähegi kvaliteetsemat ning kõrgema hennatanniinhappe sisaldusega hennat on meil hakatud müüma üsna hiljaaegu. Siiani aastakümneid müüdud henna ei ole tegelikult väga kvaliteetne ega ilmselt ka kuigi puhas. See, et Iraan kasvatab tegelikult väga kõrgekvaliteedilist hennat ei tähenda, et see ka meieni jõudnud oleks. Ilmselt teab ainult kosmeetikatootjate kaitsepühak, miks on vaja hennale lisada Surnumere ravimuda (nojah, pulber on tõesti ilmselgelt liiva täis), nisuiduõli (pulber ei ole õline) või mis moel saab ainult hennast 20 erinevat kärtsu tooni, nisublondist süsimustani.

Meil aastakümneid levinud henna kasutusviis – kokkusegamine, pealhoidmine – on tegelikult tehniliselt täiesti ebaadekvaatne nign vale. Sel moel hennaga toimetades ei saa eales ilusat püsivat ja sügavat värvi. Aga see ei tähenda, et hennaga värvides oled pöördumatult “peast porgand”. (Lihtsalt vahemärkusena – head porgandinüansiga vaske saada on tegelikult väga raske.)

Mida hea meelega “unustatakse” või mis just nagu “ei loe”, on see, et tegelikult mõjutavad meie juuste seisundit rohkemad välised faktorid, kui me seda meeles pidada jaksame või teadvustame – kraanivesi, igapäevased pesemis- ja hooldusvahendid ning kombed, välistemperatuur jne. Millegi pärast on inimestel väga kerge uskuda, et näiteks 5 erinevat nimetust sünteetilisi juuksehooldusvahendeid, millest igaühe toimeainete nimekiri on 20-30 ühendit pikk ning millest me heal juhul suudame defineerida sõnad “aqua” (vesi) ja “alcohol”, ei mõjuta meie juukseid ning üldist tervist kuigivõrd. Ja millegi pärast on väga kerge uskuda, et ühe-kahe toimeainelised looduslikud tooted, mille kasutusajalugu mõõdetakse tuhandetes aastates, on tegelikult moodsale urbaniseerunud olendile kahtlased ja kahjulikud või isegi ohtlikud.
Aga kosmeetikateemadele pühendatud foorumid kubisevad naistest, kellel on kõõm, juuksed langevad välja, need katkevad, on õhukesed, peanahk sügeleb ning juuksevärv tuhmub kahe nädalaga. (Kuigi väga sageli võib näha – kasvõi ujula duširuumis – vaatepilti, kus väga õnnetus seisukorras juukseid pestakse pihutäie šampooniga, mida ei loputada korralikult välja. Pikkade juuste otsi nühitakse pihu vahel nagu väga musti sokke ning need väänatakse sama jõuliselt kuivaks nagu põrandalapp. Seejärel kasutatakse palsamit, pihustatavat ja pähejäetavat palsamit, seistakse kuuma fööni all, niiskeid juukseid sirgendatakse ja koolutatakse ning lõpuks fikseeritakse soovitud soeng želee, laki või vahuga. Juuksed on küll surnud kude, kuid selline kohtlemine on tõesti liig …)

Iga tavapärasest keskmiseks pakendatud poolvalmiselust erinev valik tahab natukene süvenemist ja uurimist. Allpool toodud teadmised on kogutud enda ja Hennaskonna kogemustest, vastustest minu küsimustele, erakirjavahetusest, kirjandusest ning Henna for Hair foorumi nõuannetest.

Mõned asjad, mida peab teadma, enne kui henna või muude taimsete toonijatega värvima hakata:

  1. Taimsete toonijatega ei saa juukseid oma toonist heledamaks. Blondeerivat hennat, mille otsinguil ka siia lehele on juhtutud, ei ole olemas. Mitte ükski taimne toonija või taimsetest toonijatest kokku segatud värv ei tee juukseid oma toonist heledamaks. (Looduslikest pleegitavatest vahenditest ja võimalustest kirjutan mõne aja pärast.)
  2. Kõik see, mida Sa eelnevalt oma juustel kasutanud oled, võib mõjutada lõpptulemust. Kui juuksed on keemiliselt värvitud, väga rikutud, siis on erinevus rikkumata omajuukse ja eelnevalt töödeldud juuste vahel tükk aega näha. Silikooni sisaldavate tootete pidev ja ohtravõitu kasutamine võib mõjutada henna kinnitumist.
  3. Kui vähegi kahtled toonis, tee alati värviproov, enne kui värvid ära terve pea. Selleks sobib näiteks värvitu villaheie – siis näed ära põhitooni. Veel parem on katsetada oma juustega – korja harjalt kokku oma lahtised juuksekarvad, sega soovitud tooni võimaldav värv ning hoia oma juukseid värvisegus nii kaua kui vaja. Nii näed ära selle, milline jääb värv Su oma juustel. See ei ole kallis, ei võta väga palju lisaaaega ega kuluta värvi ning aitab lõpptulemusena vältida suuri pettumusi.
  4. Alusta aeglaselt. Kui Sa ei taha drastilist toonimuustust või pelgad punast, alusta toonimuutust vähehaaval. Senna suurem osakaal segus vähendab punast ja mahendab vaske. Lühemaaegselt peas hoitud henna jääb õrnem ja mahedam, oma toon kumab enam läbi. Henna ja indigo segamine (hendigo) annab pruunid toonid. Amla lisamine hendigole muudab pruunid toonid külmemaks. Mida lühemat aega Sa segu peas hoiad, seda enam kumab läbi Su algne oma toon.
  5. Henna ja taimsed toonijad ei ole sellised nagu sünteetilised värvid. Esiteks ei muuda need Su oma juuksetooni. Taimsed värvid ei eemalda omapigmenti, et uus värv saaks juuksekarva kinnituda. Taimsed värvid kombineeruvad juuste oma pigmendiga ja katavad selle, oma toon, eriti tumedam jääb alati läbi paistma. Ainult pigmenditul – hallil või vesivalgel -  juuksel on näha puhas henna toon. Põhjus, miks üsna sama tooni juustega inimesed saavad sünteetiliste värvidega värvides üsna sama tulemuse, on selles, et juukse oma pigment eemaldatakse enne sünteetilise värvi juuksekarva kinnitumist. Sarnase juuksetooniga inimesed saavad ühe ja sama hennaseguga täiesti erinevad tulemused.
  6. Henna ja taimsed toonijad tahavad täiesti teistsugust ettevalmistust kui sünteetilised värvid. See on ka üks põhjus, miks on neid tooteid keeruline salongis kasutada – selleks ei ole lihtsalt aega ning olukorras, kus inimesed sageli etteteatamata kohale ei ilmu, ei saa ka ühelegi juuksurile pahaks panna, kui ta ei taha võtta riski, et kvaliteetne valmissegatud kraam tuleb ära visata, sest klient ei ilmunudki kohale või helistas viis minutit varem, et tegelikult ta ei saa tulla. Taimsetest toonijatest värvi hakatakse kokku segama umbes ööpäev enne kasutamist. (Aga on olemas juuksureid, kes on lahkesti nõus Su enda poolt kokku segatud henna Sulle pähe kandma ja pärast aitavad välja loputada.)
    Ja see on ka põhjus miks kvaliteetsetest baasainetest ja ise kokkusegatud toon ja taimsed valmissegatud karbivärvid ei ole võrreldavad. Erinevad taimsed tanniinid tahavad erinevat värvusreaktsiooni vallandumise aega ning sageli ka erinevat keskkonda – henna tahab reeglina seista üleöö ja happelist keskkonda, indigo oksüdeerub selle ajaga täiesti ära ja ei värvi ning vajab oma värvusreaktsiooni käivitamiseks aluselist keskkonda. Aga kui need on karbis koos ja kästakse kokku segada kuuma veega ning siis kohe juustele kanda, siis…?
  7. Henna on püsivärv. Seda peab meeles pidama. Hennat ja ka indigot ei saa juustest välja pleegitamise või keemilise värvieemaldusega. Keemia uhub juuksest välja omapigmendi, aga hennatanniinhape lahkub keratiinist viimasena. Tegelikult peab selle värvitud osa eemaldama siiski kääridega – kui tahta hennast lõplikult priiks saada.
    Hendigo/indigoga võib õnneks minna, ja peale värvieemaldust saab juuksed heleda värviga kenasti üle värvida. Aga võib ka juhtuda, et peale innukat värvieemaldust või blondeerimist vaatab peeglist vastu väga räsitud juustega proua Lehtsalat. Indigo (sinine) kombinatsioonis pleegitavate värvide või blondeerijatega, mis sisaldavad kollast, annab täiesti reeglite kohaselt tulemuseks rohelise. See on riskantne ja juuste üldise tervise seisukohalt ma ei soovitaks nii julmi meetoteid.
    Samas on see ka henna võlu – henna on ilmselt ainukene punane juuksevärv, mille toon, läige ja sära on üsna samad ka näiteks 4-5 nädalat peale hennatamist. Henna ei muutu mitte kunagi paari nädalaga lamedaks ja luitunuks ludritooniks nagu paljud sünteetilised punased värvid ning henna ei vaja eales sellist poputamist ja kalliste spetsvahendite kasutamist nagu valvad osa sünteetilistest punastest toonidest seda nõuavad.
    Paljud leiavad selle henna omaduse olevat ka väga võluvalt ökonoomse, sest hiljem peab värvima tegelikult tõesti ainult juuri. Tõsi – pleegitatud või keemiliselt töödeldud juuksed tahavad korduvhennatamist, enne kui värv püsima jääb ning isegi meie lõõskav suvepäike pleegitab pisut.
  8. Hennad ei ole ühesugused või võrdsed. BAQ henna Jamila, mida müüb näiteks Punase Kassi pood või mehandi.com või henna-boy.co.uk ei ole võrreldav suvalise hennaga kosmeetikapoest, hindude-pakistanlaste vürtspoeleiu või Egiptuse kuurortituru poolt pakutavaga. BAQ hennapunast ei saa võrrelda valmissegatud tooniga, olgu selle tooni nimeks siis “vinge vask” või “lõõskav lõke”.  BAQ henna on alati puhas, kvaliteetne ja ei kahjusta Su juukseid.
  9. Henna on väga mitte-allergeenne taim ja kosmeetikum. Kui Sul ei ole allergiat naftokinoonide suhtes, Sa ei põe G6PD-defitsiiti, kasutad kvaliteetset usaldusväärset hennat ja segad selle ise kokku, siis on igasuguste terviseriskide võimalus väga väike, praktiliselt olematu. Sest Sa tead, mida Sa kasutad ja kasutad ainult seda, millest Sa tead, et seda talud.

Taimsete toonijatega saadud tulemus on alati mõjutatud Su oma juuksetoonist, kasutatud toodete kvaliteedist, sellest, mida Sa oma segus kasutasid ning kui kauaks värvi juustele jätsid. Ja see kõik ainult tundub alguses keeruline, üle mõistuse raske ja hirmutav. Tegelikult on ise endale värvi kokkusegamine lahe ja lõbus.

Sellest, mida oma segus kasutada, mis ained võivad mis moodi mõjuda ja ka sellest, kuidas hennat heledamaks saada, lähiajal. Nii pea, kui ma jõuan selle kokku kirjutada.

Amla

Amla (emblica officinalis) ehk amalaki õislehik või inglise keeli ka India tikker (Indian Gooseberry), kuulub piimalilleliste perekonda. Amlapuu on halli koore ja punaka puiduga ning võib kasvada kui 18m kõrguseks. Lehed asetsevad sulgroodselt, värsketel lehtedel olevad kergelt sidrunilaadne lõhn. Amla talub väga erinevaid klimaatilisi ja pinnasetingimusi, karmi kuuma ja põuda ning ka mõõdukat külma, kuid karm pakane on sellele taimele siiski liig.

Amla on väga laialdaselt kasutuses ayurveda-meditsiinis, nii seespidiselt – tasakaalustab kõiki dosha-tüüpe – kui ka välispidiselt. Amla viljad sisaldavad väga suures koguses C-vitamiini (mis on teadupärast antioksüdant ja kasulik nii sisse võttes kui peale määrides), aminohappeid ja mineraale ning see võib ka olla põhjuseks, miks rahvameditsiinis amlat noorendavaks viljaks peetakse. Kas nüüd just otseseks igavese nooruse allikaks, aga paljude vanadusest tulenevate tõbedega võideldakse amla abil küll. Toores amlamari on kergelt diureetiline, lahtistav, samas kuivatatud amla aitab aga just kõhulahtisuse korral. Amla aitab kergete igapäevaste tervisehädade nagu hingamisteede haiguste ja külmetuste puhul, aga ka selliste keeruka mure puhul nagu kireloidus pidi amla sissevõtmine hästi mõikama – pole siis ime, et amlapuu Indias head tervist ja nooruslikkust sümboliseerib. Amlalt kasutatakse peaaegu kõike – vilju, nii toorelt kui kuivatatult, seemneid, koort, lehti ja õisi.

Juustele ja nahale kasutatakse kuivatatud ja jahvatatud amlaviljade pulbrit. Naha koorimisel mõjub amla nii happekoorijana (C-vitamiin) kui ka abrasiivina (viljakoore ja seemnete tükikesed jms). Lisaks on viljal kootav, antibakteriaalne ja mikroobidevastane toime. Juuksemaskina kasutades taltsutab amla tõrksamaid lokke, mahendab lainet ja mõjub peanahale hästi, sh ka kõõmavastaselt. Indias usutakse ka, et regulaarne amla kasutamine aitab edasi lükata hallide juuste tekkimist. Amlaseemnete õli on väga tugevatoimeline niisutaja ja turgutaja. (NB! kindlasti tuleks juukseõli ostmisel vaadata, et see ei oleks mineraalõli baasil – on tootjaid, kes kasutavad baasõliks mineraalõli, aga on ka neid, kes kasutavad palmi- või mõnda muud taimset õli.)

Juustele läike, niiskuse ja pehmuse saamiseks:
Sega amlapulber kuumapoolse veega jogurtipaksuseks massiks ning lase 15 minutit seista, sega pasta veelkord läbi ja kanna juustele. Hoia peas u 5 minutit ja loputa välja.
Mõjub hästi lendlevate juuste vastu, pehmendavalt lokile ning hästi peanahale.

Juuste värvimiseks henna ja indigoga:
Amla annab hennale tumedust, kiirendab kumuleerumist ning lisab kergelt külmema tooninüansi.
Kui segada amla henna ja indigo seguga, saab tulemuseks külmemad pruunid toonid.

Nahale koorijaks:
Sega supilusikatäis amlapulbrit kuumapoolse veega, nii et tulemuseks oleks jogurtipaksune pasta. Lase sel 15 minutit seista.
Kanna pasta kergelt hõõrudes näole, kaelale ja dekolteele, lase paar minutit mõjuda ning loputa hoolikalt. Kindlasti väldi huulte- ja silmade ümbrust, kus on õrn ja tundlikum nahk. Kui tunned, et nahk kipitab, loputa pasta kohe leige veega hoolikalt maha.
Pastaga võib koorida ka keha ning jalgu.
NB! Abrasiivi ja happe koostoime on väga tugev ning mõjus ning üle pingutada sellega ei maksa. Tundliku nahaga inimesed peaksid amlat enne kindlasti väikesel nahalapil proovima.

Allikad:
http://www.hennaforhair.com/faq/amla/
http://www.hort.purdue.edu/newcrop/parmar/07.html
http://www.itmonline.org/arts/amla.htm
http://www.ayurvedic-medicines.com/herbs/amla.html
http://www.boloji.com/ayurveda/av016.htm

« Older entries