K: Mis asi on “must henna”?
V: Kui ühe sõnaga vastata, siis “must henna” on müüt. Musta hennat ei ole tegelikult olemas.
Aga see on väga hästi müüv müüt ning nagu paljude mütoloogiliste nähtustega, mis muu hulgas ka väga hästi raha sisse toovad, on seda raske purustada. Nimetus “must henna” tuleb tegelikult 19. sajandist, kui idamaades kasutatavad taimsed juuksevärvid – henna ja indigo – vallutasid Lääne-Euroopa ja Ameerika. Kuna 19. sajandiks teati Läänes juba, mis asi on henna, siis muidugi seostati hennaga ka muid toone pakkuvad taimed, nii oli neid kergem müüa. Muid juuksevärve veel ei olnud ning kõik naised ei ole blondid, kes vähehaaval või märkamatult halliks lähevad ning seda siis pikka aega kummelitõmmise ja vesiniku abil varjata suudavad. Ükski naine ei taha olla hall ning seetõttu saavutasid taimsed juuksevärvid, mis võimaldasid punaseid, pruune ja musti toone, ning muu hulgas ka katavad halli väga hästi, väga suure populaarsuse. Filmitäht Lucille Ball oli hennapunane vist oma elupäevade lõpuni ning tema oli oma hiilgeaegadel tõeline iluideaal.
Neid henna lehti ja võrseid, mis sisaldasid hennatanniinhapet kas väga vähe või üldse mitte, müüdi värvitu- e neutraalse henna nime all. (Tänapäeval müüakse selle nime all sennat või vist ühe türnpuu liigi lehtede pulbrit.) Kõrge hennatanniinhappe sisaldusega lehepungi müüdi punase henna või henna nime all. Ning indigot hakati müüma “musta henna” nime all. Kui värvida juukseid kõigepealt hennaga ning seejärel indigoga, saab musta värvi juuksed. Ning seda tervislikult ja ohutult ning värv katab halli väga hästi.
Ka praegu on meil müügil juuste värvimiseks mõeldud taimseid tooteid, kus viidatakse “mustale hennale” just selle kontekstis – nt Fito-Kosmetika “Basma” eesti keelne silt viitab “Mustale hennale”. LUSH kasutab oma caca-värvide komponentide kirjelduses indigo asemel “musta hennat”. Ajalooliselt on see mõistetav, aga samas teeb natukene kurvaks, sest selline vale mõiste kasutamine tekitab inimestele ikkagi konnotatsiooni, et “must henna” on olemas. Ja kui see värvib juukseid, miks ei võiks sellega siis ka ihu kaunistada. Ometi on PPD-loomise algusest peale teada, et see on tervisele ohtlik aine – PPD-värvide leiutamise algusaegadel, kuskil 20. sajandi alguses, võis näiteks New Yorki ajalehtedest ikka ja jälle lugeda teateid, et naine suri kodus juuksevärvist saadud mürgituse kätte. Küllap on värvid hiljem läinud ohutumaks, kuigivõrd. Ometi leiab ka praegu teateid selle kohta, kui kohutavad tagajärjed võivad olla PPD-mürgitusel, mis on saadud juuksevärvimisest. Aga sellest ei räägita.
K: Aga miks seda PPD-asja siis nahale tehakse, kui on teada, et see nii ohtlik on?
V: Inimesed ju tahavad asju, mis näeksid välja nagu päris, aga on odavamad või ohutumad või kergemini kättesaadavad. Ning see on loonud nõudluse vahendite järgi, millega oleks võimalik saavutada ajutisi tätoveeringuid. Selleks on olemas ka profivahendid – TEMPTU näiteks, mida kasutatakse ka Hollywoodis. Aga see on kallis ning nõuab ikkagi teatud kasutamisoskust.
Kui Madonna 1990date lõpus oma Frozeni videos hennatatud kätega henna nö massidesse paiskas, siis peaaegu sama kiiresti läks massidesse ka “musta henna” tegemine. Henna ei ole väga kallis ning PPD on veel odavam. Üks PPD-soperdaja suudab, kui ta vähegi teha viitsib ja natukenegi käeliselt andekas on – aga suures osas on need kujutised, mida tehakse üsna primitiivsed ja õpitavad – päevas teha kümneid pilte. Nii et kulutused algmaterjalile – henna ja must või tumepruun juuksevärv, aga henna jätavad nad sageli üldse ära – teenib ta tagasi vähem kui poole päevaga. See on kerge raha ning inimesed kipuvad kerge raha saamisel minetama igasuguse eetika, hoolivuse ja aruka mõtlemise.
Täpselt sama on nende “musta henna” toodetega, mida eelmisel suvelgi siin-seal müüdi ja ma ei imestaks, kui neid ka sel suvel vabalt saada oleks. See on puhas keemia. 99% juhtudest on ainukene looduslik aine selles pastas vesi, seegi tõenäoliselt destilleeritud. See on odav, see müüb. See on kerge raha. Ning inimesed, kes neid PPD-tooteid toodavad või müüvad või nendega nahale pilte teevad ei näe tõenäoliselt mitte kunagi neid inimesi, kellele need tooted kohutavaid hädasid põhjustavad. Väga lihtne on mitte mõelda oma tegude tagajärgede peale, kui seda ise ei näe.
K: Kas see “must henna” polegi siis päris puhas henna? Mida sinna on hennale lisatud?
V: “Musta henna” ja PPD segu on tavaliselt tumepruun või must pulber, kui see on pulbri kujl müügil. See ei lõhna eriti, vastupidiselt looduslikule henna- või indigopulbrile. Arvestades, kui minimaalselt on seal hennat ning kui madala kvaliteediga see üldjuhul on, siis pole lõhna puudumine ka imekspandav. Kui see pulber veega segada ja seisma jätta, siis umbes 10 minuti jooksul eraldub must värv ülejäänud segust – selline õhukesed kilejad osakesed jäävad pasta või eraldunud vedeliku peale.
Komplektid, mida ma olen poes müügil näinud või mille kasutamisest kuulnud või lugenud, koosnevad reeglina tuubis olevast pastast ning pudelikeses olevast aktivaatorist. Need tuleb omavahel kokku segada ning siis saadud segu pintsliga nahale kanda. Need segud ei sisalda üldse hennat ning nende müümine henna nime all on minu meelest kuritegu. See on puhas juuksevärv, mida segatakse vesinikuga ja kantakse siis nahale. Isegi ükski täie mõistuse juures olev teismeline ei tee seda – segada juuksevärvi vesinikuga ja sellega siis nahka sodida. Aga kui ta usub, et see on henna – ja paki peale on ju nii kirjutatud – siis on ta veendunud, et see kõik on ohutu, mida ta teeb.
Inimesed, kes selliseid asju salongis teevad, on kas nii rumalad, et nad ei tohiks hennat üldse teha või siis tegelikult sooritavad teadlikult seadusevastase teo – panevad ohtu teise inimese tervise või põhjustavad talle püsivaid tervisehädasid tekitavaid kehavigastuse. Ning võtavad selle eest ka hea summa raha. Aga seda hiljem tõestada on üsna raske.
Aasiamaades müüakse turistidele vahel ka nn “musta henna kivi” (black henna rock), eriti koos hennaga ja mille kohta kinnitatakse, et see on täiesti ohutu looduslik mineraal, mis muudab henna mustaks. Muidugi on see ainult kohalikku päritolu, ülimalt haruldane – ja kõik muu müügijutt sinna juurde. Tegelikult on tegemist keemiatööstuse PPD-jääkidega, mis hangunult võivad meenutada kivimit.
K: Miks on “must henna” ohtlik?
V: Kui “mustaks hennaks” nimetatud ajutiste tätoveeringute tegemisel kasutatakse para-fenüleendiamiini sisaldavat juuksevärvi, siis võib see põhjustada söövitusi, lahtisi haavandeid, arme ning eluaegseid terviseprobleeme. PPD on nö “trigger“-allergeen ehk siis käivitaja-allergeen – see tekitab inimese organismis reaktsioone, mis võivad esile kutsuda seni varjatud talumatusi või teha organismi ülitundlikuks seni talutud ainete või nende kombinatsioonide suhtes.
Musta juuksevärvi ei tohi mitte kunagi otse nahale panna, olgu siis puhtal kujul või segatult mõne teise materjaliga. Sünteetilise musta juuksevärvi nahale kandmine on tegelikult sama hästi kui kuritegu, sest see ei ole selliseks kasutamiseks ette nähtud. Isegi juhul, kui värvi kantakse juustele, tuleb kasutada kaitsekindaid ning olla ettevaatlik, et värv ei sattuks peanahale.
PPD, para-fenüleendiamiin, võib põhjustada paljudele inimestele vägagi tõsiseid vigastusi – see on väga tugev ärritaja, nahka läbistav toksiin ja potentsiaalne vähitekitaja.
Ohtlik on see ka selle pärast, et PPD puhul ei saa me rääkida otseselt allergiast – I-III tüübi allergia tekkib üsna lühikese ajal jooksul peale allergeeniga kokku puutumist ning see allub üldijuhul allergiaravimite kasutamisele. Inimesed, kellel on allergia konkreetselt hennatanniinhappe suhtes või mõni taimne allergia, mis reeglina lööb välja hennapulbriga kokkupuutel, saavad käsimüügis olevatest allergiaravimitest abi. Aga neil oleks mõistlik edaspidi henna kasutamist vältida. PPD puhul on aga esmareakstioonina iseloomulik hilinenud ülitundlikkuse reakstioon – allergilised nähud ilmnevad alles päevi peale PPD sattumist nahale ning need ei ole tüüpilised allergiasümptomid. Sageli ei oska inimene ise ega ka arst, kellele ta oma äkki tekkinud tervisehäda kurtma läheb, neid nähte PPDga seostada ning see jääb kas üldse või siis väga pikaks ajaks õige ravita. Ja sellel võivad olla väga kurvad tagajärjed.
K: Mida see tervisele teha võib?
V: Nagu öeldud – see võib põhjustada lööbeid, ville, haavu. Halvemal juhul saab inimene endale ajutise kaunistuse asemel eluaegsed armid. Halval juhul saab ta eluaegse allergia juuksevärvide ja paljude muude toodete osas. Väga halval juhul jääb ta väga pikaks ajaks väga raskelt haigeks ning tervise taastamine on aeganõudev, kulukas või isegi võimatu. Endisega samaväärselt kindlasti. Kui inimene muutub PPD suhtes tundlikuks, siis ei kao see allergia mitte kunagi ning võivad tekkida uued allergiad veel paljude muuda ainete suhtes. Võivad ilmneda kombineeritud allergiad – paljud asjad kas koosmõjus või siis sarnaste toimeainete tõttu teevad tõsiselt haigeks. Juuksevärvid, päiksekaitsekreemid, kosmeetika, isegi musta värvi riided võivad põhjustada sügelemist, turseid ja lööbeid. Lugege hennapage.com’i kaudu kättesaadavast
brožüürist Krystle’i lugu, see on üsna lõpus.
K: Kas Eestis ka tehakse musta hennaga maalinguid?
V: Otseselt minu poole “musta henna” probeemidega pöördutud ei ole. Juustehädade puhul on kirjutatud- kui henna annab eelnevalt keemiaga värvitud juustele täiseti ootamatu tulemuse – aga hennamaalingute puhul mitte.
Eelmise aasta lõpul, kui Postimees kirjutas PPD-tootest, mida “musta henna” pähe müüdi, siis kommentaaris keegi kirjutas, et sai sellise reaktsiooni turismireisil tehtud “musta henna” peale. Tulemuseks olid villid, koorikud ja kergemad armid. Sarnaseid lugusid olen ma kuulnud-lugenud foorumitest – inimestest, kes on lasnud kas endale või oma lapsele kas Egiptuses või mõnes muus reisipiirkonnas ajutise tätoveeringu teha ning on hiljem väga tõsiselt tervisehädadega kipmus olnud ning ei oska seda seostada PPDga – nemad lasid endale ju henna teha. Ja ka meil meedias levitatakse infot, kuidas hennatätoveeringud kahjustavad nahka. Ja selle valeinfo baasilt siis levivad legendid kui kohutav asi henna on. Henna on tegelikult väga kasulik ja väga vähe allergeenne taim.
Ma olen kunagi ammu Viljandi folgil näinud, kui tehti hennat ning tegija küsis poisilt – kas Sa tahad tavalist hennat või musta hennat. Muidugi tahtis poiss musta hennat, sest see näeb ju lahedam ja rohkem päris välja. Aga see oli oma hea 10 aastat tagasi ja siis ma veel ei teadnud ei henna ega PPD kohta midagi ning siis ei teatud PPD-”musta henna” kohta veel üldse suurt midagi. See tegija teeb minu teada praegu tätoveeringuid ja ma siiralt loodan, et “musta hennat” ta praeguseks enam ei tee. (Ma kuulsin ühe sõbra käest, et veel kaks aastat tagasi olevat ta ühes salongis täiesti vabalt “musta hennat” teinud…)
Tätoveerijad suhtuvad reeglina hennasse üldse kui mingisse alaväärtuslikku surrogaati ega võta seda tõsiselt. Sestap tasuks ka tätoveerimissalongis väga põhjalikulkt uurida, MIS hennaga seal tööd tehakse. Sageli on need mingid indiast toodud valmissegud, mille kohta mitte keegi ei tea, mida need sisaldavad. Aga need võivad sisaldada peale sidrunimahla ja eeterlike õlide ka näiteks bensiini ja tärpentiini.
Paar aastat tagasi tehti ka Tallinna mõnes salongis “musta hennat”, aga sellest tean ma ka rohkem juttude ja foorumis jagatud soovituste põhjal, et selles või tolles salongis tehakse. Ühte salongi ma kunagi ka helistasin ning hirmkalli raha eest olid nad nõus mullegi oma imehead “musta henna” pulbrit müüma.
Noh, ja siis on muidugi need poes müüdavad tarbed, mida võib siit-sealt leida. Vähemalt üks selline toode sai veebruariks Tervisekaitseametilt müügikeelu, mis on väga väga hea. Ometi on praegu näiteks Selveris müügil mingi täiesti müstiline hennakomplekt, mille kohta minul ei õnnestunud kuskilt nähtava koha pealt leida infot, mida see pasta sisaldab. Ja see ei olnud ka nii odav, et endale soetada ja kodus ise uurida, mis sodi seal sees on. Toodetud on see Hiinas (teada-tuntud vana hennamaa, kas pole?) ja välja oli andnud vist kirjastus
Valdavalt juustele pakutavast näiteks Venita hennad on puhas keemia – PPD on kolme ühendina sees, sama kehtib nende ripsme- ja kulmuvärvide kohta. Hennaga ei saa ripsmeid värvida, see ei ole tehniliselt võimalik.
K: Kuidas eristada õiget hennat “mustast hennast” enne maalingu tegema asumist?
V: Õige henna on lõhnav, rohekaspruun pasta, mida kantakse nahale üsna paksult, kas koonusest või tikuga, see peab nahal olema nii kaua kuni võimalik, seda ei pesta maha ning esmane kujutis peale pasta maha koorumist on kollakas- või pruunikas oranž. Sageli on inimesed sellest heitunud, et kohe ei olegi ilus tume kujutis, aga henna oksüdeerub nahas 24-48 tunni jooksul pruuniks. See, kui tumedaks kujutis läheb, oleneb väga paljudest asjaoludest ning piltidel nähtud ilusad tumedad või mustana tunduvate hennamaalingute puhul on pilt reeglina tehtud kohe peale pasta nahale kandmist – must on kuivama hakkav pasta, mitte henna ise.
Nii palju kui mina näinud olen, on kõik hennategijad ise ka hennatatud või vähemalt kergelt hennaplekilised – mõni muster (kasvõi mahakuluv) nahal, hennatatud juuksed või ka küüned või siis hennaplekid nahal, nt domineeriva käe koonust/pudelit hoidvatel sõrmedel. Professionaalne hennategija on oma kunsti üle uhke, ta tahab seda ka ise kanda, sest see on ilus ja katsetab hennat – kas pasta koostist, konsisntentsi või mustrit – sageli ka enda peal. (Ma olen tähele pannud, et väga sageli värvivad hennategijad oma juukseid ise hennaga. On lihtsalt väga raske endale keemiat pähe määrida, kui tead, mida see põhjustada võib.) Ta teab täpselt, mida tema pasta sisaldab, oskav öelda kaua see kestab, milline tuleb värv. Ta küsib võimalike allergiate kohta, annab nõu hennapildi hoidmise ja hooldamise osas. Kogenud tegija oskab nahka vaadates ka umbkaudu hinnata kui tume ja kui kauaks kujutis nahale jääb. Ja henna tegemise ajal suudab ta kindlasti vastata enamusele hennat-puudutavatele Su küsimustele, rääkida henna ajaloost ning kindlasti anda mitu head nippi naha- või juuksehoolduse osas, mida hennaga teha saab. Enamus minu kohatud hennategijaid on hennat väga tõsiselt võtvad inimesed – see ei ole ainult seksikas ajutine nahakaunistus vaid teatud mõttes eluviis, teadus ja kunst. Ta võib seda teha rannas, laadal või tänavanurgal, aga ta teab mida ta teeb ja oskab sellest ka rääkida.
“Must henna” on reeglina vedel pasta, sageli hoitakse topsikeses – nii on mugavam kaasas kanda. Seda “musta hennat” kantakse nahale kas tiku või suisa pintsliga, see ei lõhna ning inimesele lubatakse, et kujutis jääb kohe must, kestab mustana nädala ning on nähtav juba nahale kandmisest u 40 minuti möödudes. Ainult PPD toimib nii kiiresti. Pinstliga on hennapastat nahale kanda väga raske ning üldjuhul saabki seda teha ainult PPD-lisandiga henna puhul.
Mina soovitaskin – kui hennategija ei oska seletada, mida ta henna isaldab, tema pasta on kas mustjaspruun või must, lõhnatu ja vedel või siis haiseb kahtlaselt keemia järele, siis ei tasu seda endale nahale panna lasta.
Ah jaa – veel üks väga levinud trikk on ka olemas – selle asemel, et rääkida oma pasta koostisest, hakkatakse rääkima hoopis sellest, et see on väga hea ja eriline henna, aga hea hennapasta retsept on Suur Saladus või mingi meistrisaladus ja luuakse siis selline müstiline aura kogu oma tegevusele. Selline jutt on jama – hennapasta kokkusegamine on üsna lihtne ja mingeid saladusi ei ole olemas. Meistrisaladuse jutuga varjatakse sageli oma rumalust ning seda, et hennat tehakse mingi täiseti suvalise materjaliga.
K: Kas tervisehädad võivad “musta henna” puhul tekkida igal juhul või kõigil ei teki?
V: Nii nagu iga asi, nii ei pruugi ka PPD-”must henna” kõikidel tervisehädasid põhjustada. Mõned inimesed on juba sündides PPD suhtes tundlikud, teistel tekkib tundlikus elu jooksul. Keskeltläbi arvatakse, et kaasasündinud PPD-talumatusega inimesi on inimkonnas u 16%. Aga allergikute oskaal inimkonnas tõuseb järjest, Läänemaailmas vähemalt, ning see loob igasuguste ülditundlikuste olemasoluks soodsa pinnase. Tuhanded naised värvivad end pidevalt kodus poest saada olevate juuksevärvidega mustaks või tumedaks ja midagi ei juhtu. Vahel harva ilmub mõni kohutav lugu kellestki, kes on saanud kodus värvides jubedaid terviseprobleeme, aga kui sellest erilist skandaali ei tõuse, siis on nagu uudiste puhul ikka – kui see kaotab uudisväärtuse, siis läheb see ka meelest.
See on ka väga sageli “musta hennaga” soperdajate ettekääne – meil pole midagi juhtunud, keegi pole kaebama tulnud, meie “musta hennaga” seda küll juhtunud ei ole (vestlusest salongitöötajaga)… See on kõige haledam ja nõmedam ettekääne, mida üldse öelda saab.
Üheks üldiseks PPD-riskirühmaks on kindlasti juuksurid, kes PPDga iga päev kokku puutuvad. Ega nad ilmaasjata värvides kummikindaid kanna.
“Musta henna” ajutiste tätoveeringute puhul on kõige ohustatumad väikesed lapsed ja teismelised – nende nahk ja organism on väga õrnad. Kindlasti peaks lapsevanem huvi tundma, kui lapsele äkki mingi kehamaaling või tätoveeringu-laadne kaunistus ihule tekkib, et kus ja kuidas see tehti. Lastele tuleb rääkida ohtudest, aga tuleb rääkida ka sellest et ilus vahva kehakaunistus on saavutatav ka täiesti ohutul ja tervisesõbralikult viisil. (Iseasi muidugi, kui paljud vanemad oma teismelistega üldse suhelda suudavad ja palju lapsed oma vanemaid kuulavad, kasvõi vestluse tasandil.)
K: Kui tervisehäda on tekkinud, mida siis teha?
V: Otse loomulikult tuleb KOHE minna arsti juurde. Ei tasu jääda koju ville brlijantrohelise või panthenoliga tupsutama – PPD on läinud juba ka organismi laiali, mürgitusnähud võivad hiljem väga ootamatult välja lüüa. Lausa traumapunkti marssida ei ole mõtet, aga perearst peaks oskama aidata küll. KINDLASTI tuleb rääkida sellest, et on kokku puututud PPD-värvidega. Reeglina näeb “musta henna” kujutis selleks ajaks ka piisavalt kehv välja, nii et haavu ja ville tuleb arstile näidata. Aga tuleb rääkida, et tegemist ei ole pahaks läinud tätoveeringuga vaid pahaks läinud ajutise tätoveeringuga, mis pidanuks olema ohutu, aga võis sisaldada PPDd. Enne, kui haige inimese seisund terviklikumalt üha halvemaks muutuma hakkab, on villid ja haavad reeglina ainult PPD-ga tehtud kujutise piires. See ei levi reeglina üle keha laiali nagu tavaline allergia – üldine sügelus, turse jne. Soovitaksin küsida saatekirja allergoloogile – perearst ei pea olema allergiate spetsialist, allergoloogid oskavad aga keemiliste ainete tüsistustega ringi käia ning aidata – ravida õigete vahenditega söövitushaavu, võtta maha üldisi allergianähte, vältida armide tekkimist. Eesti keeles on olemas 2 PPD-”musta henna” ohte tutvustavad brožüüri (
http://www.hennapage.com/henna/ppd/index.html), kus on ka linke inglise keelsetele meditsiinilistele artiklitele – mida PPD-mürgituse puhul teha ning kuidas saab meditsiin inimest aidata. Ehk on abi, kui need välja printida ja arstile kaasa võtta.
