Uudised Punaselt Kassilt

November 12, 2009 kell 11:07 p.l. (Hennauudised, Muud taimsed toonijad, Punane Kass)

Vabandused pika vaikiolemise pärast. Püüan end lähiajal parandada ja kokku võtta ning hakata kirja panema seda, mis ma vahepeal teinud olen.

Aga kõigepealt Punase Kassi Poe uudised:

Jamila 2009 aasta korje nüüd müügil!!
Minu Ameerika ja UK hennakolleegide kinnitusel on see väga hea henna ja Jamila osas üle aastate üks parimaid korjeid – viimase 5 aasta osas kindlasti! Sõrmeotsad sain mina baklažaanilillaks ning ka peopesadele tuli väga tume mustja nüansiga kastanpruun!

Alates järgmisest nädalast paneme müüki uusi kaupu:

  • Taimne pulberšampoon
  • Reetha ehk seebipähkli pulber
  • Shikakai pulber
  • India vulkaaniline savi multani mitti

Pikemad tekstid panen üles jooksvalt, samuti põhjalikuma kasutusõpetuse ja retseptid.

Novembri jooksul tulevad müüki veel brahmi, bringraj’, neemi ja lootose pulbrid. Sobivad nii juuksemaskideks kui näole ning kõiki tooteid saab omavahel kombineerida.

Lisa kommentaar

Hennatatud juuste heledamaks saamine

juuni 7, 2009 kell 8:59 p.l. ("Kuidas teha", Enda katsetused, Henna juustele, Muud taimsed toonijad)

Henna mõjub juustele hästi ning loomulikult tuleb pikkade juuste puhul neid aeg-ajalt ikkagi hennatada täispikkuses. Ja inimesi, kes suudaksid endal ise ainult juuri värvida, ei ole mina kuigi palju kohanud. Lihtsam on ikka teha täispikkuses. AGA – vähegi kvaliteetne henna hakkab mõne aja jooksul juuksekarvas kumuleeruma st toon muutub järjest sügavamaks ja tumedamaks. Algselt ilus ja kirgas vaskne või punane toon säilib juuksejuurtel, pikad juukseotsad võivad lõpuks muutuda suisa lillakas-pruuniks ja väga tumedaks. Paljusid see häirib – mind ausalt öeldes ka. Ma tahan olla punapea, eksole. Mitte peast lilla. :)

Aga mis siis teha? Kuidas hennat heledamaks saada?Henna for Hair ja Long Hair Community foorumitest, enda ja Hennaskonna kogemustest olen kokku korjanud natuke nippe ja nõuandeid – aga kõik need mõjuvad erinavetele juustele erinevalt ning ekstreemsemaid peaks kindlasti eelnevalt salgul või harjakorjel katsetama.

Heledamaks tegemise meetodid toimivad kõige paremini puhta henna puhul. See ei muuda märkimisväärselt hendigo tulemusi ja see ei tee indigoga mustaks värvitud juustel heleda-imet. Vähemalt kinnitavad nii HfH foorumlased. LHC omad aga näitavad pilte, kus must on siiski pruuniks saadud. Ilmselt peab igaüks selle ise ära proovima, mis ja kuidas mõjub.
Kindlasti EI TOHI sünteetika või vesinikuga pleegitada hendigo või indigoga värvitud juukseid. On võimalik, et hendigoga saadud pruun läheb heledamaks ja oranžikas-punasemaks, kuid on väga suur tõenäosus saada rohelised juuksed – blondeeriv kollane+indigosinine= roheline (kirkast lehtsalatist sügava samblani). Kui roheliste juuste saamine on eesmärk omaette, siis on muidugi teine lugu… :)
Ja sama kindlasti EI TOHI vesinikuga eksperimenteerida seguhennadega värvitud juustel. Ainult puhas henna, puhas indigo – oma käega puhastest algainetest kokku segatud toonid.
Või noh – põhimõtteliselt ei saa keegi teid selles takistada, aga pärast ei ole mõtet ka kedagi süüdistada, kui midagi ikka väga nihu ja untsu läheb.

Henna heledamaks saamiseks on mitmeid mooduseid. Kõik need annavad aga siiski kergelt heledama tulemuse. Looduslikest vahenditest annab kõige vingema tulemuse sidrunimahl ja päike. Päris mitu tooni heledamaks saamiseks tuleb siiskikasutada sünteetikat või vesinikku ning selle lõpptulemus tuleb igal juuksel isemoodi välja.

Alljärgnevalt väike ülevaade – mis kellelegi paremini sobib, see selgub paraku ikkagi katse-eksituse meetodiga.

  1. Mesi on looduslik ja ja mee lisamine hennapastale annab ka märgatavalt heledama ja erksama tulemuse. Mesi peaks olema värske või vähesuhkrustunud, aga seda ei tohi vedelaks kuumutada.
    Lahjenda 1 osa mett 6 osa veega ning kanna juustesse, kata juuksed ja hoia peas tund aega. Loputa ja pese nagu tavaliselt.
    Võib teha meemaske – 3 osa mett, 1 osa leiget vett ja segada mesi vedelamaks. Hoida peas 2-3 tundi. Pesta ja loputada.
    Mesi ja palsam – eelistada tuleb silikoonivabu palsameid. Vahekord 1-1, palsam peaks olema vedelam ja mett ei tohi vedelaks sulatada. Segada kokku, hoida juustel 2-4 tundi. Loputada, vajadusel pesta.
    Detailsem info: http://forums.longhaircommunity.com/showthread.php?t=148
  2. Sidrunimahl ja päike – lahjenda sidrunimahla kange kummaliteega, kanna juustesse ja viibi tunnike päikese käes. Muruniitmine, aiatööd – ühenda kasulik kasulikuga. Pärast pese juuksed ja tee neile korralik toitev ja hooldav mask – juukseõliga näiteks.
  3. Amla – ka šampooni sisse segada – puhas C-viamiin ehk askorbiinhape. Ma ei ole katsetanud kombinatsiooni amla+päike, aga teoreetiliselt võiks toimida sama hästi nagu sidrun+päike.
  4. Peroksiid ehk vesinikülihapend- 3-6%, ilma aktivaatorpulbri ehk pleegitajata. Vana hea puhas vesinik – nii nagu nn nõuka-ajal blondiiniks saadi. Vesinik pähe ja … sageli saadi siis blondiks, sageli jäädi ka juustest ilma. Niisiis -maksimaalselt 6% vesinik ja tund aega hoida. KINDLASTI katseta eelnevalt harjakorjel! Ja pärast tahavad juuksed VÄGA HEAD hooldust, niisutamist, toitmist ja poputamist. Võimalik, et otsad ka korralikku lõikust.
  5. Värvieemaldus või suisa blondeerimine on kõige laastavam ja kõige prognoosimatum. Ja värvieemaldus EI TOIMI märkimisväärselt hendigo ja indigo puhul. Indigo/hendigo puhul saab HfH foorumlaste andmetel abi, kui pesta vahetult peale indigo mahapesu pead nt nõudepesuvahendi või tugeva soodalahusega. Enne indigo äraoksüdeerumist pidi see võtma hendigo/indigo heledamaks.

Oma kogemustest soovitaksin mett ja sidrunimahla – toimib ja ei ole väga karm.

http://forums.longhaircommunity.com/showthread.php?t=148

Lisa kommentaar

Indigo

Veebruar 11, 2009 kell 10:30 e.l. (Henna juustele, Hüva nõu, Muud taimsed toonijad, Tehniline osa)

“Sinine on meditatsiooni ja sisekaemuse värv, mis loomuldasa tumenedes saab unistuste värviks.”

Looduslik indigo on sinine värv, mida saab mitmetelt taimedelt ning keemiliselt on selle värvaine molekul (C16 H10 N2 O2) sama, olenemata värvi andnud taimest. Indigopõõsas (Indigofera L), mida on enam kui 700 liiki, on neist taimedest tuntuim. Nendest ligikaudu 350 liiki kasvavad sarnaselt henna ja sennaga troopilises ja lähistroopilises vööndis ning peamiselt põõsasvormina.

Sinist värvi saab mitmetelt indigopõõsa liikidelt, tuntuim ja kõigem enam levinud on värvi-indigopõõsas (Indigofera tinctoria), mida kasutatakse ka juuste värvimiseks. Kanga värvimiseks saadava indigo jaoks on kasutatud aga ka Lõuna-Ameerikas kasvav añil’i (Indigofera sufrutticosa või I. anil). Põhjapoolsematel aladel on indigosinist saadud sinerõikast ehk sinejuurest (Isatis tinctoria) ning Euroopas oli just sinejuur pikka aega indigosinise andjaks.

Indigopõõsalt kogutakse saak taime õitsemise ajal, sarnaselt hennaga võetakse maha lehtedega oksad. Seejärel aga asetatakse oksad vähemalt 12 tunniks sooja kätte ja vette, ning selle hapendumise tulemusel moodustub just tekstiili värvimiseks kasutatav vees raskesti lahustuv värvaine indigo – tumesinine sade. Juustele mõeldud indigolehed fermenteeritakse, kuivatatakse, jahvatatakse pulbriks ning seda kasutatakse koos hennaga.

Nimetuse ‘indigo’ algupära on kreeka indikon ja ladina Indicum, mis mõlemad viitavad värvi algsele päritolule – Indias on indigo olnud väga kaua sinise värvaine allikaks ja Kreeka-Rooma tsivilisatsiooni aegadel oli India suurim indigo tootja ja turustaja. Ometi on indigo Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida kultuurides  tuntud juba umbes 6000 aastat, umbes sama kaua nagu henna. Sumerid tundsid indigot ja Babüloonias ja Asüürias kasutati seda peamiselt villase lõnga värvimiseks. Egiptlased oskasid indigoga värvida ka linaseid kangaid – vanimad säilinud muumiasidemed pärinevad aastast 1580 e. Kr.

Indigot on kasutatud ka inimnaha toonimiseks. Tuntuim tekstiviide on just sõjasistuatsiooni kohta – Julius Caesari “Gallia sõjaretkes” mainitakse, et: “Kõik britid värvivad end klaasiga, mis annab sinist värvi.” Tegemist on sinejuurest saadud värviekstrakti kasutamisega. Sinejuurest saadud tõmmis haiseb kohutavalt, nii on ka mõistetav, et suure koguse taimeleotise hoidmine inimeste läheduses on üsna problemaatiline.  (Seetõttu ei soovita ükski taimetark selle kasutamist katsetada kortermajas. Haisu võrdlusi on toodud erinevaid ja väga illustratiivseid, peamiselt seonduvd need kinnise ruumi ja nädalaid väljaviimata kassikastiga, mida kasutavad usinalt 3-4 hea ainevahetusega looma.) Taimsest tõmmisest saadud sadestunud ekstrakt kuivatati ja pressiti kuulikese kujuliseks ning seda oli kõrge konsentratsiooni, vähese leha ning väikese koguse tõttu hea kaasas kanda. Enne sõjaretke kraabiti sellest pisut pulbrit vette nign saadud lahusega kaunistati nahka – lisaks vaenlase hämmeldusse ajamisele usuti sel olevat ka maagiline kaitsevõime. Nahale sattudes värvib indigo selle momentaalselt siniseks ning olenevalt tõmmise kangusest ja inimese nahatüübist kestab sinine nahal 2-5 päeva, ihukarvadel paar nädalat. Ilmselgelt pidi piktide ja šotlaste puhul olema tegemist piisavalt levinud kasutamissituatsiooniga, mis võimaldas Caesaril teha üldistuse kõikide brittide kohta.

Juustele tuleb indigot kasutada koos hennaga. Seda võib teha kas seguna – siis saab tulemuseks erinevaid pruune toone – või siis kaheastmeliselt värvides, mis anna tulemuseks süsimusta. Erinevalt hennast kulub indigo juustelt rutem maha ning ilus sügavmust toon tahab kindlasti kord kuus uuendamist. (Vaata täpsemalt Henna käsiraamatust.)

Erinevaid indigo liike on kasutatud ka rahvameditsiinis,  alates nahahaiguste leevendamisest kuni gripi ravimiseni.

15.-16.  sajandil tõrjus Indiast toodud indigo Euroopas vähehaaval välja madalama värvainesisaldusega sinejuure-indigo. Tõsi – värvaine madalam sisaldus ei pruugi olla taime omadus vaid hoopis vale taime kuivatamise ja töötlemise tulemus. 1900 alguses tõrjus sünteetiline indigo, kui odavam ja kergemini valmistatav, värvainete turult välja naturaalse indigo. Sünteetiline indigo sünteesiti 1880.a. saksa keemiku Johann Friedrich Wilhelm Adolf von Baeyeri poolt, kes esimesena määras ära indigo molekulaarse struktuuri. 1897. aastal vallutas see värvituru ning arvestades värvaine tähtsus on ka mõistetav, miks Bayer sai selle eest 1905. aastal Nobeli preemia.  Praegugi kasutatakse tööstuslikult peamiselt sünteetilist indigot ja looduslik indigo on juba üsna pikka aega kõrvale jäetud. Ometi on taimne indigo naasmas – nii lõngade värvimiseks, süsimusta tooni lubava juuksevärvina kui ka “iidse sinise” kunstina, mis taaselustab keltide ja piktide nahakaunistamiskunsti.

Mõnda aega kasutati 19. sajandi lõpul ja 20. alguses taimset indigot juuste värvimiseks, kuid seda müüdi “musta henna” nime all, varustatus oli ebaregulaarne ning pulbri kvaliteet üsnagi kehv. See ongi aluseks PPD-tegijate poolt vahel levitatavale müüdile, et “must henna” on ikkagi taim ja et see on kas indigo või henna ja indigo segu. Indigolehtede pulber ei tooni nahka, seda ei saa kasutada nagu hennat. Indigo teeb naha siniseks ning selle kasutamine ja naha peale kandmise tehnoloogia on hoopis teistsugused, hennast ja hennatehnikast väga erinevad.

Allikaid:
http://www.indigopage.com/
http://www.kanut.ee/koolitus/peets_analuusimeetodid.pdf
http://www.aluka.org/action/doBrowse?sa=1&st=147413&st=148103&execbr=&sls=
http://www.msnbc.msn.com/id/27783645/
http://cat.inist.fr/?aModele=afficheN&cpsidt=2182393

Lisa kommentaar