Baasretsept ja kuidas seda kokku segada – kõik ilus on tegelikult imelihtne. Ja võtab päris korralikult aega. :)

Ma arvan, et maailma parima juhise hennapasta kokkusegamiseks on kirja pannud Catherine Cartwright-Jones. Inglisekeelse raamatu ‘The Henna Page ‘How To” leiad .pdf formaadis ja võid endale välja printida või alla laadida, sealjuures täiesti tasuta, siit: http://www.hennapage.com/henna/what/freebooks/mix.pdf

Alljärgnevalt väike lihtsustatud lühikokkuvõte sellest, mõnede minupoolsete tähelepanekute ja märkustega. Sest baasretsept ehk siis see, KUIDAS nahka värvivat hennat kokku segada, on ju see KÕIGE OLULISEM, mida inimesed teada tahavad.

Olge siis lahked lugema:
Selleks, et hennapasta annaks hea värvi, ei ole tegelikult palju vaja – hästi sõelutud hennapulber ja sidrunimahl, keraamiline kauss ja plastlusikas. (Metallnõud võivad happelisele segule reageerida ning anda nõudele ootamatuid parkumis- või oksüdeerumisreaktsioone. Nii et lihtsalt mõelge hästi läbi, enne kui te mõne kalli metalleseme kasutusse võtate.)

Võtad hästi läbisõelutud hennapulbrit ja segad selle aeglaselt sidrunimahlaga, kuni saad kartulipudrutaolise massi. ILMA TÜKKIDETA! Siis lase pastal toasoojas seista u 12 tundi ja ongi enam-vähem valmis. Koonus või tikk kätte ja hakka aga mökerdama!

Ja see ongi tõesti kõik. Imelihte ju, kas pole?

Ja hennamaalija mantra, mis tuleks meelde jätta, on järgmine:

Iga henna on omamoodi. Iga päev on erinev. Iga nahk ja nahakandja on eriline. Iga lõpptulemus tuleb omamoodi ja omanäoline.

Aga kui nüüd natukene keerulisemaks minna, siis on kogu ettevalmistusprotseduur selline:

  1. Kõigepealt tuleb henna korralikult läbi sõeluda. Eriti, kui Sa kannad hennat peale kas koonuse või pudeliga. Kui sa kasutad tiku-meetodit, siis pole see nii kriitiline. Aga hea peen ja puhas pasta on töötamiseks igal juhul mõnusam kui pidevad klomp-üllatused oksaraokeste ja leherootsukeste näol. Heaks ja peeneks sõelumiseks ei piisa tavalisest kapron- või teesõelast. See laseb väga suure osa rootsukesi läbi ja pulber ei jää puhas. Catherine’i nipp aga töötab väga hästi: võta üks hästisuletav tops, tõmba sinna otsa kapronpõlvik, nii et varbaosa jääb topsi sisse rippu. (Mina olen siiani hakkama saanud ühe põlvikuga, aga Catherine soovitab igaks juhuks kahekordset st kaks põlvikut üksteise sees. Kui üks juhtub purunema, ei ole kogu töö ja vaev kohe mahavisatud. Tõenäoliselt riskin ma ühe põlvikuga kuni oma esimese untsuminekuni. Et siis on ikka nagu oma veast õpitud… ) Siis valad oma henna sinna varbaotsa sisse ja viskad hulka paar kroonist münti, paned nõule kaane peale ja kinnitad selle nt lisakummidega VÄGA KORRALIKULT! (Usu mind, peale esimest toakoristamist oled Sa oma sõelumisnõu sulgemisega edaspidi väga hoolikas.) Ja siis raputad topsi hea 5 minutit nii, nagu tahaks sealt kurje vaime välja peksta. Topsipõhja kogunenud tolmjast pulbrist teed oma segu, sukka allesjäänud rämpsuse osa võid kasutada nt juuste toonimiseks. Kui oled blond ja ise juukseid hennaga ei tooni, siis anna see ülejääk mõnele punapäisele sõbrannale, eriti kui tegemist on hea ja kalli hennaga.
  2. Henna pargib nahka senikaua kuni see on niiske ja reageerib soojusele. Seega – mida kauem on pasta märg, soojas ning nahal, seda pikemat aega toimub naha värvumine ja seda ilusam ja sügavamat tooni jääb lõppkujutis. Sa võid hiljem pealekantud joontele tupsutada sidrunimahlast ja suhkrust kokku keedetud siirupilaadset katet – suhkur kuivab kõvaks koorikuks ning hoiab henna niiskena. Aga samamoodi toimib ka hennapasta sisse segatud suhkur – pikendab henna kuivamist ning mahakoorumist. Sa võid kasutada tegelikult ükskõik millist suhkrut – tavaline suhkur, mesi, rafineerimata suhkrud, roosuhkrusiirup, vahtrasiirup. Sahhariidide mõte on muuta pasta pehmemaks, voolavamaks ning aeglustada kuivamisprotsessi. Mõned tegijad lisavad suhkru kohe pulbrile, mõned hiljem valmis pastale. See, kui palju suhkrut lisada, on katse ja eksituse meetodil vaja endal välja selgitada. Juurde panna ikka saab, vähemaks võtta on võimatu. Kui sa paned suhkrut liiga palju, siis saad tulemuseks kleepja ja üsna voolava segu, mis ei kuivagi lõplikult ja tuleb lõpuks maha rullida ning kui hennamaalingu tegemine toimub kuskil vabas õhus, siis meelitab magus segu kohale ka hea hulga kärblasi, mesilasi ja muid tiivulisi magusasõpru.
  3. Lisa midagi haput. Henna värvaine reageerib happelisele keskkonnale. See võib olla tegelikult ükskõik, mis hapu asi – sidrunimahl (pudelimahl toimib sama hästi kui värskeltpressitud), sidrunhape, apelsinimahl, laim, tamarind, vein, äädikas. Isegi kokakoola ja vihmavesi ajavad asja ära. Oluline on, et segu PH tase oleks vähemalt 5,5 (so nõrgalt happeline). Lisa mahl vähehaaval pulbrile, kogu aeg seda massi aeglaselt segades. Kui pasta on pisut vedelam kui kartulipuder, aga paksem kui hambapasta, siis on hakatuseks küll. JA JÄLGI, ET PASTAS EI OLEKS TÜKKE! Kata segu nt plastikuga ja jäta mõneks ajaks seisma, seniks kuni käivitub värvumisprotsess – kui kaua see aega võtab, oleneb jällegi temperatuurist ja hennast. Soojas ja happelisema segu puhul toimub see rutem, isegi kuni paari tunniga, külmas ja nõrgalt happelise pasta värvumine võib aega võtta päevi.
  4. Kuidas ära tunda, millal värvumisprotsess on alanud? Kõige kindlam viis – pasta pealispind või kui segu on nt plastikkotis, siis sealt eralduv vedelik, on tõmbunud pisut pruunikaks, hennakarva ruskjaks. See annab märku, et asi toimib. 🙂 Catherine’i on raamatus päris hea tabel, mis laseb umbkaudu aimata temperatuuri ja oodatava värvumisaja vahekorda. Sellest on abi. Aga – ja see on mantra – iga henna on erinev. Mina olen mõne hennaga saanud värvumise paari tunniga, mõnel puhul võttis see aega rohkem kui öö so isegi üle 12 tunni.
  5. Siis pane veel midagi, mis sisaldaks ainet, mis inglise keeli on ‘monoterpene alcohol’. Hennamaalijad nimetavad seda isekeskis ‘terps’. Ma ei tea, kuidas seda maakeelde tõlkida, aga mõte on selles, et see annab hennale kiirema, sügavama ja tumedama värvi. MA’d sisaldavad paljud eeterlikud õlid, nt teepuuõli, lavendel, cajeput, geraanium, kardemon, küpress. Eeterlike õlidega peab aga olema üsna ettevaatlik, sest paljud inimesed on nendele kas ülitundlikud või suisa allergilised. Mingi suvaline eeterlik õli ka ei kõlba – sel võib küll olla hea lõhn, aga see võib toimida värvi nõrgestavalt (nt kamper).
  6. Kui värvumisprotsess on alanud, siis pead oma segu kähku ära kasutama, et see nö kätte ära ei kustuks. Kui Sa tahad, et segu kauem kestaks, siis hoia seda külmkapis ja kasuta segamisvedelikuks midagi nõrgalt haput.

Nii et põhimõtteliselt jagunevad pasta sisse segatavad ained viieks:

  • ained happelisuse saavutamiseks;
  • suhkrud pasta pehmendamiseks ja kuivamise aeglustamiseks;
  • parkivad ained lisatoonide või tooni sügavuse saavutamiseks;
  • ained, mis sisaldavad terpse (‘monoterpene alcohol’)
  • ja lõppeks ained, mis on rohkem nagu edevuse ja enesetunde pärast, mis annavad segule mõnusa lõhna, sest henna enda lõhn ei pruugi kõigile meeldida.

Ja ongi kõik.

Head mökerdamist!

Kuhu minna, mida lugeda?

Internetis on KÕIK olemas. Absoluutselt kõik. Tõsi, umbes 90% võrguilmateabest moodustab sugulise läbikäimisega seotu, vägivald ja mõttetus, aga sellest õnnetust 10% piisab ikkagi, et leida see, mida vajasid ning veel rohkemgi.

Siin on 3 lehekülge, millest peaks piisama hakatuseks, arenemiseks ning mis annavad kohutavalt hea valiku TASUTA materjale hennaga tegelemise kohta:

Catherine Cartwright-Jones on teinud ära üüratu ning tänuväärse töö, harimaks, valgustamaks ning julgustamaks inimesi henna teemadel. Kui sa sellelt leheküljelt vastust ei leia, siis võimalik, et vastust ei olegi. 😉 Lisaks 12 TASUTA pdf-formaadis raamatut kõige vajaminema kohta, esitlused, mustreid jpm.

Sama lehe nö lisaharu, pühendatud ainult juusteteemale. Retseptid, pildid, näpunäited ja palju muud.

Väga palju väga head kaasaegset ning nö kontrollitud kirjandust henna kohta. (Kontrollitud ses mõttes, et TDL töötab käsikäes ICNHA seltskonnaga ning igasugune kommertslik ning vabaluuleline jama on välistatud.)

Kõige esimene sissekanne,

mis jääb lõppeks niikuinii aegade hämarusse ning mida keegi ei loe.

Mina mökerdan oma juukseid hennaga juba ammu, vist suisa vene ajast. Nii vahelduva eduga. See tunne, libistada hennaga värvitud siidised juuksed läbi sõrmede, on nii ilmaotsata mõnus, et lepitab isegi tavalise hennaga jääva ‘porgandimüüja’ juuksetooni. Aga kes see vanasti oskas siis midagi tempida või katsetada, hea kui tavalist hennatki sai. Ja basmaga segades jäi toon minu kartulikoorekarva juustele juba liiga mustjaks.

Noh, ja kui siis paremad poevärvid tulid, sai nende kogu palett peas ära katsetatud. Must ja valge välja arvata, sest must ja valge ei ole ju teadupärast värvid. Ja siis aeg-ajalt henna ja muude looduslike viguritega juukseid turgutatud. Tõsi – poisipeaga on hea igasuguseid eksperimente teha, sest kui midagi ka tõsiselt tuksi läheb, saab selle üsna pea lihtsalt ära lõigata.

Kõige räigema karuteene on minu juustele teinud heledate salkude triibutamine. Tõesti – ei maksa heauskselt arvata, et see midagi nii imetabaselt lihtsat on: segad aga vesinikuga valge värvi kokku ja ongi moos. Aga nii 2 aastat triibutamist – 1-3 värviga – andis tulemuseks selle, et ‘Oi, aga teil on ju väga kuivad juuksed. Kas te meie seda ülivägasuperheadmeganiisutavat-tootesarja olete proovinud? No mis siis, et keskmisest kallim, aga oma hinda väärt.’ Tiiu, ma tänan Sind südamest, et Sa võtsid vaevaks mu juukseid natukenegi uurida ning oma suurele elu- ja töökogemusele toetudes julgesid väita,et mu juuksed ei ole kuivad, vaid pideva liiga tugeva vesinikusisaldusega värve kasutades triibutamisega ära rikutud. Mu juuksed juba toibuvad. Ja kuigi triibud on nii pagana lahedad, mõtlen ma teinekord sügavalt, kelle juurde neid tegema minna. Nojah, pealegi – kui ma juukseid pidevalt hennaga toonin, siis ei saa seda niikuinii ette võtta. Ja tühja tollega!

Paar aastat tagasi hakkasin uurima mehndiga seonduvat. See huvitas mind varemgi, aga paar avaldatud artiklit, kus mõni eestlasest hennamaalija vandeseltslaslikult ‘meistriretseptidest ja töövõtetest’ jms rääkis, jätsid mulje, et henna on midagi üüratult keerulist ja peent, ülemõistuse eriharidust vajavat ja seetõttu ka kohutavalt kallist. Ning hennamaalijate seltskond on creme de la creme, suletud ning omaettehoidev kogukond. Osa sellest on väga üldjoontes õige – hennaga tegelemiseks peab viitsima süveneda keemiasse (kui kuramuse kahju mul on, et ma keskkoolis keemiat põlgasin) ning täima kulutada aega ning oma nahka katsetamiseks, materjali ettevalmistamiseks, tüütama tuttavaid, kes ehk tooksid välismaalt seda-ja-toda ning lugema, uurima, kombineerima ja katsetama, katsetama, katsetama.

Ja seda ma nüüd teen. Õpin ja katsetan loetut – enda ja sõprade peal. Ja mul on tahtmine seda asja põhjalikumalt õppida, kuni sertifikaadini välja. Siin on nii palju võimalusi. Ja see ei ole üldse tapvalt keeruline. See on imeilus, habras, peen ja üliväga naiselik. Tulemus muidugi! Hennamaalija enda käed on pidevalt plekilised, küünealused parkunud ning kui tal just ei ole head sõpra, kes tahaks tema peal katsetada, siis on vaene hennamaalija ise valdavalt ka ilma hennamaalinguteta (va vasak käsi ja hea painduvuse korral ka jalad).