Kõige esimene sissekanne,

mis jääb lõppeks niikuinii aegade hämarusse ning mida keegi ei loe.

Mina mökerdan oma juukseid hennaga juba ammu, vist suisa vene ajast. Nii vahelduva eduga. See tunne, libistada hennaga värvitud siidised juuksed läbi sõrmede, on nii ilmaotsata mõnus, et lepitab isegi tavalise hennaga jääva ‘porgandimüüja’ juuksetooni. Aga kes see vanasti oskas siis midagi tempida või katsetada, hea kui tavalist hennatki sai. Ja basmaga segades jäi toon minu kartulikoorekarva juustele juba liiga mustjaks.

Noh, ja kui siis paremad poevärvid tulid, sai nende kogu palett peas ära katsetatud. Must ja valge välja arvata, sest must ja valge ei ole ju teadupärast värvid. Ja siis aeg-ajalt henna ja muude looduslike viguritega juukseid turgutatud. Tõsi – poisipeaga on hea igasuguseid eksperimente teha, sest kui midagi ka tõsiselt tuksi läheb, saab selle üsna pea lihtsalt ära lõigata.

Kõige räigema karuteene on minu juustele teinud heledate salkude triibutamine. Tõesti – ei maksa heauskselt arvata, et see midagi nii imetabaselt lihtsat on: segad aga vesinikuga valge värvi kokku ja ongi moos. Aga nii 2 aastat triibutamist – 1-3 värviga – andis tulemuseks selle, et ‘Oi, aga teil on ju väga kuivad juuksed. Kas te meie seda ülivägasuperheadmeganiisutavat-tootesarja olete proovinud? No mis siis, et keskmisest kallim, aga oma hinda väärt.’ Tiiu, ma tänan Sind südamest, et Sa võtsid vaevaks mu juukseid natukenegi uurida ning oma suurele elu- ja töökogemusele toetudes julgesid väita,et mu juuksed ei ole kuivad, vaid pideva liiga tugeva vesinikusisaldusega värve kasutades triibutamisega ära rikutud. Mu juuksed juba toibuvad. Ja kuigi triibud on nii pagana lahedad, mõtlen ma teinekord sügavalt, kelle juurde neid tegema minna. Nojah, pealegi – kui ma juukseid pidevalt hennaga toonin, siis ei saa seda niikuinii ette võtta. Ja tühja tollega!

Paar aastat tagasi hakkasin uurima mehndiga seonduvat. See huvitas mind varemgi, aga paar avaldatud artiklit, kus mõni eestlasest hennamaalija vandeseltslaslikult ‘meistriretseptidest ja töövõtetest’ jms rääkis, jätsid mulje, et henna on midagi üüratult keerulist ja peent, ülemõistuse eriharidust vajavat ja seetõttu ka kohutavalt kallist. Ning hennamaalijate seltskond on creme de la creme, suletud ning omaettehoidev kogukond. Osa sellest on väga üldjoontes õige – hennaga tegelemiseks peab viitsima süveneda keemiasse (kui kuramuse kahju mul on, et ma keskkoolis keemiat põlgasin) ning täima kulutada aega ning oma nahka katsetamiseks, materjali ettevalmistamiseks, tüütama tuttavaid, kes ehk tooksid välismaalt seda-ja-toda ning lugema, uurima, kombineerima ja katsetama, katsetama, katsetama.

Ja seda ma nüüd teen. Õpin ja katsetan loetut – enda ja sõprade peal. Ja mul on tahtmine seda asja põhjalikumalt õppida, kuni sertifikaadini välja. Siin on nii palju võimalusi. Ja see ei ole üldse tapvalt keeruline. See on imeilus, habras, peen ja üliväga naiselik. Tulemus muidugi! Hennamaalija enda käed on pidevalt plekilised, küünealused parkunud ning kui tal just ei ole head sõpra, kes tahaks tema peal katsetada, siis on vaene hennamaalija ise valdavalt ka ilma hennamaalinguteta (va vasak käsi ja hea painduvuse korral ka jalad).

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: