Henna segamine juustele – samm-sammult

Minu jaoks on asi imelihtne – segad kokku hennapulbri ja hapu vedeliku ja siis edasine – see on nagu kulinaarne katsetamisrõõm. Et mida siis täna panna – kas nelki või rõhuda rohkem terpeenidele? Aga siis mida – rosmariini või roosi (no lõhnavad juuksed ON väga oluline osa heast enesetundest) või jääks ikka vana eha teepuu juurde? Hm, või võtaks lõhna üldse ära?
Aga oma tuttavategagi suheldes ning neile on-line hennaabi pakkudes olen ma aru saanud, et see, mis mulle on lihtne, iseenesestmõistetav ning väike hasart või mõnus riksimoment – milline see henna siis seekord tuleb? – ei valmista kõikidele rõõmu, ajab nad segadusse ning kartma.

Selleks siis veelkord baasretsept ja puhta henna kokkusegamine, et saada võimalikult hennapunas juust.

Eeltöö

  1. Kogused: umbes õlgadeni juuksed – 100g; abaluudeni – 300g, vööni – 500g.
    Palju oleneb ka juuste paksusest.
    Kui henna kanda kuivadele juustele, siis võib pasta olla vedelam, kui rätikukuivadesse, siis natuke paksem. See natuke müstiline ‘hapukoorepaksune’-määratlus peaks sobima küll (10% ja 20% vahepealne): pasta ei kuku latakatena lusika küljest lahti, vaid pikem voolab raskelt nagu tihkemat sorti värske mesi.
  2. Vedelik – midagi haput. Klassikaline sidrunimahl on väga hea. Võib ka laim või apelsin olla. (Samas – paljud tsitruselised on allergeenid, laim rohkem kui sidrun. On inimesi, kellel sidrun paneb pea valutama – niipea kui nad vahetavad segus sidruni mingi muu asja vastu kaovad ka peavalud. Sellega peab arvestama.) Kodused mahlad – must- või punane sõstar, rabarber. Vein – punane kindlasti. Siiani on väga häid tulemusi andnud kange karkade tee – hapu, punased tanniinid ja pole kuulda olnud mingitest ärritusnähtudest või mittesobivusest. Vedelik võiks olla toasoe.
  3. Pasta pealekandmiseks soovitan vedelama pasta puhul kindlasti kasutada pintslit ja kummikindaid. Head on spetsiaalselt laborikindad – keemikutele mõeldud. Kogemus on näidanud, et hennapasta sööb need apteegikummikindad korra-paariga lihtsalt läbi. Ja paksud majapidamiskindad on ebamugavad. Kui paks pasta teha – selline savilaadne, siis on kätega kõige parem juustele kanda.
  4. Juuksed võiksid olla puhtad. Kui kasutate palju viimistlusvahendeid, siis soovitan enne hennatamist pesta sügavpuhastava šampooniga.

Segamine

  1. Segamiseks võtke keraamiline kaus ja mõni selline lusikas, mille puhul ei ole kahju, kui see peaks nt hennapastaga kokkupuutes oksüdeeruma. Puulusikas värvub ära, plastlusikas samamoodi. Mina ise segan nt tavalise supilusikaga.
    Segage henna leige happelise vedelikuga kartulipüree paksuseks massiks. Või u nagu 35% hapukoor on. Katke kott pealt kergelt kilega (kilekott lihtsalt kausile peale või õrnalt toidukile) ja jätke toasooja seisma. Jamila näiteks võib vabalt ka 24 tundi seista, selle henna värvusreaktsioon on üsna aeglane. Nt segate õhtul kokku ja järgmise päeva õhtul peale tööd kannate peale.
  2. Võtke hennapasta kile alt välja ja vaadake, kas henna pealmine pind on teist värvi kui pasta selle all. Reeglina on pealmine kiht pruunikam ning meie toatemperatuuri juures – kui õhtul kokku segada, siis hommikuks on värvusreaktsioon olemas. (See tähendab et värv on nö lahti ja henna toimib intensiivselt ja otsapidi oksüdeerub juba.) Kui värvusreaktsiooni ei ole, siis oodake veel. Henna võib nö tõmmata rahulikult 24 tundi. Kuuma veega värvusreaktsiooni sundkäivitada võib, aga see ei peaks olema eesmärk omaette. Paljud hennad annavad siis lahjema tulemuse. Aga on olemas ka hennasid, mis ei annagi silmnähtavat värvusreaktsiooni, kuid juukseid värvivad sellest hoolimata.
  3. Kui henna on valmis, siis segage pasta vedelamaks – kange must tee (natuke pruuni nüanssi), kummelitee (suurepärane läige), kohv (pruun nüanss ja lõhn). Vedeliku sisse võite panna 1-2 tl mett, kui kannatate – see on juuste hea ja teeb hennapasta viskoossemaks ning seda on parem pähe kanda. Lõpptulemus võiks olla selline 0,5 liitrise topsijogurti paksune – siis on hennat hea peale kanda, aga see ei hakka liiga kiiresti voolama.

Lisa-ained:

  1. Tooni intensiivistamiseks või mõne nüansi püüdmiseks võite pastale lisada – jahvatatud nelki, kui lõhn vastumeelt ei ole. Nelgis olevad eeterlikud õlid annavad henna punasele sügavust ja sära. NB! Nelgipungaõli on tugev ärritaja ning on inimesi, kes saavad sellest tugeva peavalu.
    Eeterlikest õlidest teepuu või lavendel – ühe 100g koguse peale u 30-60 tilka. Rosmariin on juustele ja peanahale hea, roosiõli jääb juustes u nädalaks jumalikult lõhnama, ka roos-geraanium annab hea lõhna ja aitab värvile kaasa.
    Kui Te õlisid ei kannata, siis jätke see osa ära. Eeterlikud õlid, mis ma siin soovitasin, teevad tooni vingemaks, aga pmst ei juhtu midagi hullu, kui neid ei lisa. Katab henna ikka samamoodi.
  2. Kui kedagi häirib hennalõhn üldse, siis lisage pastasegule 100g henna kohta 1 väikese kuhjaga teelusikatäis ingveripulbrit, see võtab lõhna vähemaks. Mõnedel inimestel võtab hennalõhna juustest üldse ära. Või siis teha tee kas rosmariinist või lavendlist ja loputada sellega.
  3. Kui lisada segule amlat või sennat, siis need võib segada kohe alguses henna sisse, aga võib ka hiljem pulbrina lisada ja otse pastasse segada.
  4. Kui lisate segule indigot, et saada tumepruuni, siis segage indigo nüüd eraldi sooja veega pastaks, umbes jogurtipaksuseks. (100g henna kohta 50g indigot, tulemuseks peaks olema ilus punakaspruun.) Indigo puhul värvusreaktsiooni ootama ei pea. Segage see KOHE henna hulka.
    Nüüd segage pastad omavahel kokku ja segage see kõik hästi korralikult läbi. Siis segage veel natukene. Ja siis igaks juhuks veel. Kui henna ja indigo ei ole korralikult segunenud, võivad tulemuseks olla kirjuvõitu juuksed.

Pasta on nüüd valmis ja selle võib juustele kanda.

  1. Mina soovitan kanda henna puhastele rätikukuivadele või kuivadele juustele.
  2. Õlgadele võiks panna mingi räti, millest hiljem kahju ei ole või kilekeebi.
  3. KINDLASTI pange kätte kummikindad – vähegi kvaliteetne henna toonib küüned ära u 15 minutiga ning küüntelt henna reeglina maha ei tule vaid kasvab välja. Juhul, kui Teil on geel vm küüned, siis ma ei oska ütelda, mis henna nendega teeb. Igal juhul pange kindad kätte!
  4. Juuksepiir, kõrvalestad ja -tagused tehke kokku rasvasema kreemiga – see väldib henna kinnitumist nahale.
  5. Pasta kandke juustele pinstliga. Vastupidiselt keemilistele värvidele võib hennat tegelikult hakata peale kandma ka laubalt, aga soovitatakse ikkagi kuklast. Mõte on selles, et kui näo ümber olevad õrnad juuksed jäävad heledamad, siis teeb see näo visuaalselt helgemaks ja nooremaks. (Keemia puhul lisandub muidugi see, et siis ei saa need õrnad juuksed nii rikutud, henna puhul seda ohtu ei ole.) Mina armastan ka õrnadel juustel leekivpunast ning alustan henna pealekandmist just lauba ja kõrvade kohalt. Aga see olen mina, eksole.
  6. Kui pasta on pähe kantud, siis katsuge juuksed pealae poole üles panna, nii et kaelale midagi ei jääks, ja katke kogu juukseosa toidukilega. Kui seda ei ole, sobib tavaline kilekott ka, aga toidukile on parem – liibub tihedamalt vastu nahka ja kui henna soojas peaks hakkama nö jooksma, siis ei jookse nii palju mööda kaela ja nägu laiali. Kogu selle asja otsa keerake kas froteerätt – hea, kui on selline vana, millest ei ole kahju kui hennaplekiliseks saab. Või nt mõni vana soe paks müts (minul on üks vana talvemüts hennamütsiks saanud) – see annab nö soojapuhvri. Kui hennaga siis näiteks saunalavale minna, ei lase müts või turban pastal üle kuumeneda, samas hoiab see oma kehatemperatuuriga tekkinud soojuse pastas kinni. Ja kui henna peaks jooksma hakkama, siis on vana rätt hea, hoiab osa vedelikust kinni.
  7. Ja nüüd siis hoidke hennat peas, vastavalt sellele, millist tooni tahate. Ma arvan, et tund oleks igasuguse tooni saavutamiseks miinimum. Isegi kui sennaga pooleks segada. Kes tahab vinget punast ja suudab üleöö hoida – väga hea.
  8. HENNApasta, mis alles jääb, pange mingisse karpi ja sügavkülma seisma. Järmine kord saab seda väga edukalt kasutada. Indigo või indigoga segatud pasta tuleb kas kõik ära kasutada või ülejääk minema visata. Indigo pasta ei seisa.

Väljapesu

  1. Seda võib teha nö pea-alaspidi, et henna ei jookseks mööda ihu, õrnema nahaga inimestele võivad nt reitele-säärtele mõneks ajaks kerged hennatriibud jääda.
  2. Tugeva survega dušist on palju abi, aga pärast tuleb siis üles vaadata, ega pastaseguseid veepritsmeid palju laiali läinud ja need kohe ära pühkida.
  3. Kui tundub, et henna ei taha juustest välja tulla, siis kandke juustele natukene palsamit ja loputage. Kvaliteetne henna on nii peen, et seda ei ole keeruline juustest välja pesta.
  4. Kui vesi on puhas, siis võite pea puhtaks pesta, nii nagu seda tavaliselt teete. See ei pruugi olla vajalik, aga ma ei tea, kuidas Teie juuksed jäävad. Mina saan nüüd nt puhtaid juukseid hennatades ilusti 2 päeva peale väljaloputamist ilma pesemata hoida. Juuksed lihtsalt saavad puhtaks ja ei vaja veelkordset pesu. Kui tundub, et seda on vaja, siis peske. Vene henna pakkidel olevat hoiatust, et seda ei tohi teha, ei maksa tõsiselt võtta. Pesemiskeeld kehtib üldjuhul ainult nahale, juuste puhul – kui henna juuksekarvas juba on, siis see seal ka on. Ja ainult kasvab välja.

Lõpetuseks

Kui esmane toon ei ole päris see, mida ootasite, siis, nagu ma korduvalt kirjutanud olen: henna päris toon tuleb välja 24-48 tundi hiljem või isegi alles kolmandal päeval. Enne ei ole üldse mõtet paanitsema hakata või õnnetuks muutuda.
Kui kasutasite indigot ja juustel on pisut rohekas helk – ka see kaob 2-3 päevaga, indigo nimelt ka oksüdeerub juustes edasi.

Henna muudab päris drastiliselt värvi igas valguses. Keemia seda tavaliselt ei tee. Nii võite Te olenevalt valgusest olla leekiv punapea või mahe šokolaad. 🙂
Keemilise värvi väljakasvurant võib teatud valguses jääda õrnalt näha, aga mida väiksem on vahe oma juukse ja keemia tumeduse (mitte tooni) osas, seda vähem see näha jääb. Igatahes ei ole see tumedate juuste puhul nii drastiline, nagu see blondide puhul on.
Ka võib juhtuda, aga ei pruugi, et keemiaga töödeldud juukseosa võtab alguses hennat kehvemini peale st henna kulub sealt rutem välja. See on alati nii blondidega, tumedate juuste puhul ei ole ma sellist asja märganud.

Ja ei midagi keerulist või hirmsat, eksole?

Minu esimene Jamila ja mussooni Rajastan

Tulin konverentsilt tagasi mõningase koguse hennaga ning segasin hommikul kokku oma elu esimesed Jamila ja CCJ HP-spetsiaalse mussooni-Rajastani pastad.

Mulle eelmise nädala kolmapäeval tehtud Jamila, mis oli käel u 2 tundi, kohutavas külmas ning millega ma läksin veel samal õhtul st siis u 6-7 tundi hiljem duši alla, on kohati siiani nähtav. Jamila-Rajastani segu sai kätele tehtud eelmisel laupäeval, oli peal 2 tundi ning elas Londonis üle korduvaid geeli-desinfektandiga puhastamisi. See on üsna kenasti peal. Mõlemad kuluvad maha märgatavalt paremini kui minu varasemad hennad – ei mingit laigulisust, kulumine on ühtlane ning kõige paremini on peal ikkagi mustri algus.

Need on VAPUSTAVAD hennad ja tõesti väärt olema parimad. Ei mingit rohelist värvi sees, superpeen pulber. Rajastani oma on tõesti väga sitke (stringy), nii et kipub isegi pisut sültjaks. Sellele hennale pole tõesti mingeid lisasahhariide vaja. Jamila sai vist natukene liiga vedel ja ma panin sellele kile vist liiga tihedalt peale, liigne vedelik ei hinganud välja. Jamilale peaks vist natuke mingeid sahhariide panema, sest see kipub tõesti kuivamise käigus murenema.

Segasin pastad kokku hommikul, sidrunimahlakontsentraadi, karkade tee ja musta tee seguga, vedelik oli heal juhul toasoe (ja toas on mul praegu kaunis jahe). U 12 tundi hiljem on mõlema pasta värvusreaktsioon kenasti olemas. Algselt jäid pastad ka üsna tükiliseks, nii et ma mõtlesin neid õhtul saumikseriga natukene ühtlasemaks mikserdada, aga praegu lusikaga segades vaatasin, et tükid on üllatavalt ‘ära sulanud’ ning pasta on ühtlane ja mõnus.

Mõlemast pastast jätan puhtalt alles poole ning ülejäänud osa segan omavahel kokku. Peen ühtlane ja üsna konkreetse tekstuuriga Jamila ning siiani kergelt sültjas ja veniv Rajastani peaks teineteist oivaliselt täiendama. Siiani loentud kogemustest kiidetakse seda segu just kõige enam, nii pasta tekstuuri, pealekandmise mugavuse, värvi tooni kui ka värvi kestvuse pärast.

Kirjutatakse – “musta henna” hoiatus

Väikesed kommentaaris SLÕhtulehes avaldatud “musta henna” loole:
(Tänud Kadrile, kes mulle selle kohta teate saatis.)

See on väga tore, et selle-alane teave levib ning PPD-soperdajate elu natukenegi keerulisemaks tehakse. Et kaob see süüdimatu hoiak – aga midagi ei ole juhtunud, keegi ei ole kaebama tulnud, aga mina olen teinud ja midagi ei ole juhtunud… Mitte ükski eeltoodud õigustus ei ole piisav PPD-ga inimeste tervise tuksikeeramiseks. Aga artikkel võinuks olla natukenegi konkreetsem ja täpsem.

Väikesed parandused:

  • Foto ei pärine minu teada Tervisekaitseinspektsiooni andmebaasist vaid CCJ ja Hennapage’i pildikogust. Pilt on üks PPD-“musta henna” suurt brožüüri illustreerivatest näidetest. See on küll vabavaraline pilt, aga allikaviide võinuks olla õige.
  • Artikkel viitab Tervisekaitseinspektsiooni teatele – kus on algallikas, kasvõi viitena?
  • “Musta henna” tekitab reeglina üks konkreetne väga odav keemiline ühend – para-fenüleendiamiin ehk PPD. Ja seda ei pea olema suurtes kogustes. Samas, minu kohatud PPD-hennad sisaldavad ka tolueene, aga PPD on peamine allergeen ja see, mis teeb kujutise mustaks.
  • Sügelus ja villid on alati täpselt nahale kantud kujtise piires, mitte ei levi üle keha nagu tavaline allergiline reaktsioon.
  • Mõningad juhud on tegelikult u 16% inimkonnast. Põhimõtteliselt ei ole see palju, aga allergiatel on kalduvus olla kumuleeruv ning allergikute kasv inimkonnas ilmutab ainult kasvutendentse.
  • Naturaalse hennaga tehtud muster jääb peale pasta maha koorumist oranž, isegi kollakaspruun ja muutub siis 24-48 tunni jooksul pruuniks. Pastat ei soovitata mitte kunagi maha pesta, sest vesi kahjustab ka oksüdeerumisprotsessi ning muster ei lähe siis enam väga tumedaks. Väga kindlates kohtades, üleöö pealhoidmise, superhea henna ja kange terbitud seguga võib saavutada peaaegu mustja tulemuse, aga päris mustaks henna ei ise lähe. Kui siis ainult teatud töötlemise tagajärjel, aga see ei ole tervisele kõige ohutum ning üldjuhul ei ole need meetodid ka kõige meedlivamad või lihtsasti kättesaadavad. PPD-“must henna” jääb kohe peale pasta eemaldamist must ning see kästakse maha pesta, rohke vee ja isegi seebiga.
  • Naturaalse ja PPD eristamise üks olulisi faktoreid on ka aeg – naturaalset hennat tuleb peal hoida tunde, soovitavalt nii kaua kui võimalik ning kujutist ei ole hea pesta u 24 tunni jooksul. PPD tuleb maha pesta juba umbes tunni aja pärast. See on ka üks faktor, mille õngu inimesed lihtsameelselt lähevad – saab valetätoka, ruttu ja (väidetavalt) ohtutult, ses see on ju “looduslik henna”.

Aga põhimõtteliselt – on tore, et PPD-info liigub ja see probleem inimesteni jõuab. Minu tunnustus ja respekt. See võiks olla natukene täpsem ja konkreetsem, seda enam, et meil on nüüdseks olemas ka maakeelseid allikaid. Aga parem midagi kui mitte midagi.

HENNA EI OLE MUST! LOODUSLIK HENNA ON OHUTU!

Õiendus

Ma ikka vahel vaatan, kes ja kuhu on mu lehte linkinud ja mis otsisõnadega inimesed siia sattuvad. Vahel tekitab hämmeldust, teinekord ajab naerma või vajuvad käed lihtsalt jõuetult rippu.

Aga väike õiendus siis:
Valmissegatud toonid ei ole ‘pedekatele’. Ma saan aru, et tegemist on mingi juhulausega dialoogist, mille konteksti ma täpselt ei tea, aga ma ei ole mitte kuskil mitte midagi sellist väitud. Ning selline lamedavõitu üldistus on lihtsalt totter. (Kuigi ma saan aru, et tegemist on siseslängi ja jumal teab veel milliste keelekasutusnüanssidega, aga siiski…)

Henna või taimsete värvide kasutamise puhul ei ole küsimus selles, kui erikuradivinge tooni keegi saab ning kes kelle üle trumpab (kuigi friikide seas on väike mõõduvõtmise või hea tooni valmissegamise meisterlikuse saavutamise nüanss olemas), vaid selles, et see on juustele ja kehale sõbralik ja hea valik (kui ei ole eelsoodumisi allergiateks) ning neid õigesti kasutades võib saavutada täiesti vapustavaid tulemusi, mis on keemiaga võrreldes paljudes asjades isegi paremad.

Minu sügavalt isiklik seisukoht on, et mina ei usalda valmissegatud toone. Mul on nendega mitmeid väga omapäraseid kogemusi, milledest mõned ei teinud mind just kuigi rõõmsaks rahuolevaks ja õnnelikuks, ning mul on nendele lisaks kõrvale panna terve rida isesegatud kvaliteetsest kraamist ja teada koostisosadega saavutatud toonide kogemusi. Väga erinevatel juustel ja sageli eksperimenteerides saavutatud, aga head toonid, hea katvus ja hea püsivus.

Valmissegatud toonid võivad olla väga head, kui on täpselt teada, mida ja mis vahekordades see pulber sisaldab. Reaalsus on paraku see, et me saame paki pealt kas väga harva täpset teavet pulbri koostise kohta (kui üldse) või koosneb see suures osas taimedest, mille omadustest me ei tea mitte midagi ning mis ei inglise ega ladina keelse nimena ei ütle meile mitte midagi. Veel halvemal juhul ei tunne me seda taime ka pildi pealt ära. Veel tavapärasemal juhul on tootja väga mugavalt kasutanud keemikute erikeelt ning kasutab mingi taimse komponendina mitte pulbrit vaid näiteks mingi taime tõmmise konsentraati, mida on erimeetodil töödeldud ning millel on seetõttu erialane nimetus, mis isegi vihjamisi ei viita tagasi taimele. Ja muidugi on veel need suurepärased värvid, mis peidavad ennast ‘loodusliku’ ja ‘henna’ nime alla, aga sisaldavad tegelikult nii metallisoolasid, PPDd kui ka igasugust muud olmekeemiat. Müüakse aga mugavalt koostisosa nime all, mida värvis on ehk murdosa kui üldse ning mis suure keemiasupi sees ei pääse absoluutselt mõjule. Sest – olgem ausad – väga vähesed tarbijad (ikka veel) vaevuvad karbi pealt lugema, MIDA nad tegelikult ostavad.

Taimseid värve kasutades peab lihstalt alati meeles pidama, et looduslike värvidega ehk siis taimedega värvimisel jääb tulemus alati sõltuma oma toonist ja veel sajast pisiasjast, mida keemiaga saab väga mugavalt välistada. Tulemus on loomulik, sest oma juuste erivärvi karvad annavad loomuliku tulemuse – juuksed ei muutu kunagi lamedalt ühte värvi, nagu seda keemiaga saab. Ning värvide püsivus on heade segude puhul keemiaga täiesti võrreldamatu, seda taimsete värvide kasuks.

Traditional Arts of the Altered Bodies konverents Shrewsburys

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et muutsin eelmisel suvel oma magistritöö teemat. See saab nüüd olema hennast ja on suuresti laienenud ka keha-temaatikale üldisemalt. Võimalik, et see saab olema üks esimesi eesti keelseid teemakäsitlusi, henna osas kindlasti. Ja kui siis sügisel TAAB välja hõigati – no ma ei saanud ju minemata jätta. Need olid väga intensiivsed 5 päeva, mis ma seal veetsin. Praktiliste asjade ja teatud tehnilisi oskusi nõudvate tehnikatega juba on kord nii, et sa võid sada korda lugeda ja mustreid vaadata, aga kui see kord su oma ihu peale joonistatakse, siis jääb see igaveseks meelde ja saad kohe aru, mida kõike sa siiani valesti teinud oled.

Kohal olid Roy ja CCJ Hennapage’i poolt. Catharine Hinton võõrustaja-korraldajana. Nad olid kamba peale – Alex Morgani väga heade töötlustega – väga vinge keha-teemalise näituse kokku pannud. Väga hea valik ja väga head fototöötlused postkaartidest ja ajaloolistest fotodest, varustatud selgitava tekstiga mis andis ülevaate konkreetsest tehnikast kui ka ajaloolisest kontekstist. Tehniliselt käib see näitus arvutigraafika alla, ma arvan, ning tasemelt  selline, et võiks vabalt endale koju või kontorisse seinakaunistuseks riputada. Ka vähe nõudlikuma maitsega inimestele mõeldes. Alex oli kujundamise ja disainiga teinud väga hea töö. Lisaks siis kaasaegset materjali. Ja siis olid seal veel Heidi Austraaliast, “Sugar” Kate Capek Chigagost, Nazrin Birminghamist, nooruke Aishah kuskilt ligidusest, aga kohast, mille nime ma ei suuda enam meenutada (pealegi hääldavad nad kohalike kante väga isemoodi). Kahjuks jäid tulemata Gwyn Jones, Kim Brennan, Riffat Bahar ja Mark “HennaBoy” Foster. Üsna konverentsi väljahõikamise alguses olid nad kindlad tulijad, aga siis sättusid asjalood kahjuks sedasi, et seekordne TAAB oli nendeta. Ehk siis 2010. aastal.

Ma panen siia lähiajal üles konspektid loengutest ja mõningad märkused õpikodadest: henna ajaloost, chocolate-mehendi‘st, harquusist ehk Põhja-Aafrika naiste näotätoveeringutest, sinisest kehamaalingust ehk indigost, mustrite loomisest ja võib-olla midagi ka minu oma loengutest henna ajaloost Eestis ja kehategevuste teooriast. Sellega läheb lihtsalt natuke aega.

Ma sain ühe väga hea esinemiskogemuse võõrkeeles inimeste ees, kes teavad minust sel teemal palju rohkem. Ma sain hea dialoogivõimaluse, küsimustest tuli välja palju huvitavaid ideid ja uusi vaatenurki. Mul on kutse kui quest of honour&key-note speaker järgmise aasta hennakonverentsile Las Vegases ja 2010 aasta TAABile Shrewsburys. Ma sain palju hennapraktikat, nii ise hennatades kui kõrvalt vaadates ning ise ‘lõuend’ olles, ja lõppeks – häid sõpru, inimesi kelle töid ja tegemisi ma sügavalt austan ning kes on inimestena nii missioonitundelised võluvad helded targad ja armastusväärsed, et on suur au neid tunda, öelda neile ‘Sina’ ja kohtumisel jällenägemisrõõmust emmata. (Selline emotsionaalne remark siis, aga see oli ka ülimalt positiivsete emotsioonidega laetud üritus.)

Ja tõenäoliselt leiab mind suvel siit ja sealt hennat või indigot tegemas. Sest nüüd ma oskan neid asju, sel tasemel, et ma tõesti söandan öelda – ma juba natukene oskan ja söandan sellega välja tulla. Ja mul on olemas väga kvaliteetne henna ja indigo. Aga see leiab kajastamist ‘Juhtub’ lehe all.

Mõned Roy tehtud pildid leiab siit.
Ja Catherine’i pilte näeb Facebookist.
Minu enda tehtud pildid loodan lähiajal üles panna Albumisse.

« Older entries