Henna Eestis

Väike ülevaade meil siin kohapeal saadaolevatest hennadest. Valdavalt sobivad need siiski ainult juustele. India hennadega saab ka mehndit teha, aga need vajavad eelnevalt väga korralikku sõelumist ja puhastamist. Jäävad nahale küll, aga maha kooruma kipuvad laiguliselt nö kaelkirjaku-efektiga.

Kõigepealt Venemaalt toodud ja seal pakitud Iraani henna. Valdavalt pärineb kahelt edasimüüjalt – Irida ja Fito-Kosmetika. Vahel on saada ka sellise tarnija nagu Stimul-Kolor-Kosmetik tooteid. Kahjuks ei ole mul kõikide nende toodete pilte siia linkida, sestap peamiselt kirjeldused.

Irida – müüb hennat ja basmat, valges karbis vist 75g pakid, kilekotikeses. Henna pakk on ääristatud ruugega ja peal on pikajuukseline punapäine tädi, basma karp on rohelise või sinisega ja peal on mustajuukseline tädi.
Kvaliteet päris hea, keskmiselt rämpsune, aga hennatanniinhappe sisalduse poolest ebaühtlane. Leidub väga häid ja ka kaunis keskpäraseid partiisid.
Müügil olen näinud Watsonsis ja Eveline kosmeetikapoes. Ka avaturul Tuhande tarvilise asja kõrval asuvas poes. Eesti keelsel sildil üsna lakooniline ja tüüpiline ‘vene-henna’ kasutamisõpetus. Maksab u 10.- ringis

Fito-Kosmetika – sellest tootja mõnes karbist on mul isegi pilt. Pakub nii hennat, basmat kui ka värvitut hennat. Algusaegadel oli neil värvitu hennana senna, nüüd on ZyZyphus. See tootja on eriliselt nutikas – kuna looduslik müüb, siis pakuvad nad lisaks lihtsalt hennale veel surnumere muda mineraalidega rikastatud ja merevetikate ekstraktiga rikastatud hennat. (CCJ pidi naeru pärast tooli pealt maha kukkuma, kui ma talle seda teksti karbilt tõlkisin.)
Siltide tõlge varieerub, basma on küll antud ladinakeelse indigo liiginimetusena, aga tõlgitud eesti keelde “mustaks hennaks”. Värvitu henna kohta kinnitab pakendil olev info, et pulber koosneb “naturaalsest värvitust hennast”. (Nii palju siis ‘küsige koostisainete nimekirja’ soovituse kohta…) Eesti keelsel sildil on Zyzyphuse ladina keelne liiginimi.
Pakuvad 50-grammistes väikepakendites (alla 10.-) ja suures 150.-grammises pakis (u 25.-)
Kvaliteet väga ebaühtlane. Nii henna kui basma on olnud masendavalt rämpsused, sisaldades peale leherootsude ja muu rämpsu ka masendavalt palju liiva. Hennaskonnast on teada üks kontakt-dermatiidi juhtum selle henna peale.
Müügil olnud Rimis, Tartu avaturul Tuhande asja poes.

Stimul-Kolor-Kosmetik pakub samuti nii hennat, värvitut hennat (zyzyphus) kui basmat. Pakendilt kõige tagasihoidlikum, pakid ka üsna kehva kvaliteediga ning võivad sageli olla katki. Müügil olnud avaturul Tuhande asja poes ja Anne turul. Hind alla 10.-, 25-grammised pakid.

Kõik Vene hennad läksid CCJ’le uurimiseks, nii pea kui temalt teave tuleb, panen siia üles.

Venita henna ei ole henna! Jumal tänatud, et nad endale uue värvilise ja vinge paki tegid, nüüd on seal ka korralik koostisainete nimekiri – minu poolt läbi lapatud toonid – umbes 8 erinevat punast ja pruuni – sisaldasid KÕIK PPD-ühendeid, vähemalt kahte, metallisoolasid ja veel mingit keemiat. Henna, mis seal sees on ei pääse eales selle keemia kõrvalt mõjuma. Kasutamine omal riisikol, aga ärge petke ennast sellega, et kasutate hennat. See ei ole henna! Lisaks juuksevärvidele pakub Venita henna-nime all veel kulmu- ja ripsmevärve. Ka see EI OLE henna. Hennaga ei saa ripsmeid värvida.

Song of India ja Neha herbal on mõlemad Rajastani hennad. Esimest saab vist praegugi Loitsukellerist, teist sai vahepeal Ruumist ja Universaal Universumist. Neha sisaldab suurel määral rohelist riidevärvi, hennatanniinhappe sisaldus on olnud päris hea. Väga sahhariidide-rikas henna, pasta jääb juba kohe algusest peale kergelt veniv, ma ütleks isegi et tatine. Juustele OK, peale kanda ja maha pesta väga hea. Song of India on India henna kohta hämmastavalt mitte-roheline, Hennaskonna katsete kohaselt on kvaliteet olnud hea. Ise pole jõudnud proovida.

HennaPlus, Weleda henna ja Colora Henna – valdavalt segud. Korduv kogemus Weledaga ja ei olnud rõõmustav, väga rohekas jäi, toon Sahara.
HennaPlusi suhtub Henna Page üsna skeptiliselt.
Colora Henna kohta kogemus puudub.

LUSHi caca-henna on peamiselt õlidega valmissegatud ning kokkupressitud hennabrikett. Kuna segu sisaldab ka happeid, siis peab seal olema sees midagi, mis toimib konservandina st takistab henna oksüdeerumist. Võimalik, et kasutatud õlid toimivad sarnaselt. Juustele on hea – õlimaskid on ikka head, aga õlidest tulenevalt ei saa nende hennadega väga särtsakaid toone. Õli mahendab hennat, teeb selle tooni pehmemaks ja kergelt pruunikamaks.

Küsimused-vastused: PPD-“must henna”

K: Mis asi on “must henna”?
V: Kui ühe sõnaga vastata, siis “must henna” on müüt. Musta hennat ei ole tegelikult olemas.
Aga see on väga hästi müüv müüt ning nagu paljude mütoloogiliste nähtustega, mis muu hulgas ka väga hästi raha sisse toovad, on seda raske purustada. Nimetus “must henna” tuleb tegelikult 19. sajandist, kui idamaades kasutatavad taimsed juuksevärvid – henna ja indigo – vallutasid Lääne-Euroopa ja Ameerika. Kuna 19. sajandiks teati Läänes juba, mis asi on henna, siis muidugi seostati hennaga ka muid toone pakkuvad taimed, nii oli neid kergem müüa. Muid juuksevärve veel ei olnud ning kõik naised ei ole blondid, kes vähehaaval või märkamatult halliks lähevad ning seda siis pikka aega kummelitõmmise ja vesiniku abil varjata suudavad. Ükski naine ei taha olla hall ning seetõttu saavutasid taimsed juuksevärvid, mis võimaldasid punaseid, pruune ja musti toone, ning muu hulgas ka katavad halli väga hästi, väga suure populaarsuse. Filmitäht Lucille Ball oli hennapunane vist oma elupäevade lõpuni ning tema oli oma hiilgeaegadel tõeline iluideaal.
Neid henna lehti ja võrseid, mis sisaldasid hennatanniinhapet kas väga vähe või üldse mitte, müüdi värvitu- e neutraalse henna nime all. (Tänapäeval müüakse selle nime all sennat või vist ühe türnpuu liigi lehtede pulbrit.) Kõrge hennatanniinhappe sisaldusega lehepungi müüdi punase henna või henna nime all. Ning indigot hakati müüma “musta henna” nime all. Kui värvida juukseid kõigepealt hennaga ning seejärel indigoga, saab musta värvi juuksed. Ning seda tervislikult ja ohutult ning värv katab halli väga hästi.
Ka praegu on meil müügil juuste värvimiseks mõeldud taimseid tooteid, kus viidatakse “mustale hennale” just selle kontekstis – nt Fito-Kosmetika “Basma” eesti keelne silt viitab “Mustale hennale”. LUSH kasutab oma caca-värvide komponentide kirjelduses indigo asemel “musta hennat”. Ajalooliselt on see mõistetav, aga samas teeb natukene kurvaks, sest selline vale mõiste kasutamine tekitab inimestele ikkagi konnotatsiooni, et “must henna” on olemas. Ja kui see värvib juukseid, miks ei võiks sellega siis ka ihu kaunistada. Ometi on PPD-loomise algusest peale teada, et see on tervisele ohtlik aine – PPD-värvide leiutamise algusaegadel, kuskil 20. sajandi alguses, võis näiteks New Yorki ajalehtedest ikka ja jälle lugeda teateid, et naine suri kodus juuksevärvist saadud mürgituse kätte. Küllap on värvid hiljem läinud ohutumaks, kuigivõrd. Ometi leiab ka praegu teateid selle kohta, kui kohutavad tagajärjed võivad olla PPD-mürgitusel, mis on saadud juuksevärvimisest. Aga sellest ei räägita.
K: Aga miks seda PPD-asja siis nahale tehakse, kui on teada, et see nii ohtlik on?
V: Inimesed ju tahavad asju, mis näeksid välja nagu päris, aga on odavamad või ohutumad või kergemini kättesaadavad. Ning see on loonud nõudluse vahendite järgi, millega oleks võimalik saavutada ajutisi tätoveeringuid. Selleks on olemas ka profivahendid – TEMPTU näiteks, mida kasutatakse ka Hollywoodis. Aga see on kallis ning nõuab ikkagi teatud kasutamisoskust.
Kui Madonna 1990date lõpus oma Frozeni videos hennatatud kätega henna nö massidesse paiskas, siis peaaegu sama kiiresti läks massidesse ka “musta henna” tegemine. Henna ei ole väga kallis ning PPD on veel odavam. Üks PPD-soperdaja suudab, kui ta vähegi teha viitsib ja natukenegi käeliselt andekas on – aga suures osas on need kujutised, mida tehakse üsna primitiivsed ja õpitavad – päevas teha kümneid pilte. Nii et kulutused algmaterjalile – henna ja must või tumepruun juuksevärv, aga henna jätavad nad sageli üldse ära – teenib ta tagasi vähem kui poole päevaga. See on kerge raha ning inimesed kipuvad kerge raha saamisel minetama igasuguse eetika, hoolivuse ja aruka mõtlemise.
Täpselt sama on nende “musta henna” toodetega, mida eelmisel suvelgi siin-seal müüdi ja ma ei imestaks, kui neid ka sel suvel vabalt saada oleks. See on puhas keemia. 99% juhtudest on ainukene looduslik aine selles pastas vesi, seegi tõenäoliselt destilleeritud. See on odav, see müüb. See on kerge raha. Ning inimesed, kes neid PPD-tooteid toodavad või müüvad või nendega nahale pilte teevad ei näe tõenäoliselt mitte kunagi neid inimesi, kellele need tooted kohutavaid hädasid põhjustavad. Väga lihtne on mitte mõelda oma tegude tagajärgede peale, kui seda ise ei näe.
K: Kas see “must henna” polegi siis päris puhas henna? Mida sinna on hennale lisatud?
V: “Musta henna” ja PPD segu on tavaliselt tumepruun või must pulber, kui see on pulbri kujl müügil. See ei lõhna eriti, vastupidiselt looduslikule henna- või indigopulbrile. Arvestades, kui minimaalselt on seal hennat ning kui madala kvaliteediga see üldjuhul on, siis pole lõhna puudumine ka imekspandav. Kui see pulber veega segada ja seisma jätta, siis umbes 10 minuti jooksul eraldub must värv ülejäänud segust – selline õhukesed kilejad osakesed jäävad pasta või eraldunud vedeliku peale.
Komplektid, mida ma olen poes müügil näinud või mille kasutamisest kuulnud või lugenud, koosnevad reeglina tuubis olevast pastast ning pudelikeses olevast aktivaatorist. Need tuleb omavahel kokku segada ning siis saadud segu pintsliga nahale kanda. Need segud ei sisalda üldse hennat ning nende müümine henna nime all on minu meelest kuritegu. See on puhas juuksevärv, mida segatakse vesinikuga ja kantakse siis nahale. Isegi ükski täie mõistuse juures olev teismeline ei tee seda – segada juuksevärvi vesinikuga ja sellega siis nahka sodida. Aga kui ta usub, et see on henna – ja paki peale on ju nii kirjutatud – siis on ta veendunud, et see kõik on ohutu, mida ta teeb.
Inimesed, kes selliseid asju salongis teevad, on kas nii rumalad, et nad ei tohiks hennat üldse teha või siis tegelikult sooritavad teadlikult seadusevastase teo – panevad ohtu teise inimese tervise või põhjustavad talle püsivaid tervisehädasid tekitavaid kehavigastuse. Ning võtavad selle eest ka hea summa raha. Aga seda hiljem tõestada on üsna raske.
Aasiamaades müüakse turistidele vahel ka nn “musta henna kivi” (black henna rock), eriti koos hennaga ja mille kohta kinnitatakse, et see on täiesti ohutu looduslik mineraal, mis muudab henna mustaks. Muidugi on see ainult kohalikku päritolu, ülimalt haruldane – ja kõik muu müügijutt sinna juurde. Tegelikult on tegemist keemiatööstuse PPD-jääkidega, mis hangunult võivad meenutada kivimit.
K: Miks on “must henna” ohtlik?
V: Kui “mustaks hennaks” nimetatud ajutiste tätoveeringute tegemisel kasutatakse para-fenüleendiamiini sisaldavat juuksevärvi, siis võib see põhjustada söövitusi, lahtisi haavandeid, arme ning eluaegseid terviseprobleeme. PPD on nö “trigger“-allergeen ehk siis käivitaja-allergeen – see tekitab inimese organismis reaktsioone, mis võivad esile kutsuda seni varjatud talumatusi või teha organismi ülitundlikuks seni talutud ainete või nende kombinatsioonide suhtes.
Musta juuksevärvi ei tohi mitte kunagi otse nahale panna, olgu siis puhtal kujul või segatult mõne teise materjaliga. Sünteetilise musta juuksevärvi nahale kandmine on tegelikult sama hästi kui kuritegu, sest see ei ole selliseks kasutamiseks ette nähtud. Isegi juhul, kui värvi kantakse juustele, tuleb kasutada kaitsekindaid ning olla ettevaatlik, et värv ei sattuks peanahale.
PPD, para-fenüleendiamiin, võib põhjustada paljudele inimestele vägagi tõsiseid vigastusi – see on väga tugev ärritaja, nahka läbistav toksiin ja potentsiaalne vähitekitaja.
Ohtlik on see ka selle pärast, et PPD puhul ei saa me rääkida otseselt allergiast – I-III tüübi allergia tekkib üsna lühikese ajal jooksul peale allergeeniga kokku puutumist ning see allub üldijuhul allergiaravimite kasutamisele. Inimesed, kellel on allergia konkreetselt hennatanniinhappe suhtes või mõni taimne allergia, mis reeglina lööb välja hennapulbriga kokkupuutel, saavad käsimüügis olevatest allergiaravimitest abi. Aga neil oleks mõistlik edaspidi henna kasutamist vältida. PPD puhul on aga esmareakstioonina iseloomulik hilinenud ülitundlikkuse reakstioon – allergilised nähud ilmnevad alles päevi peale PPD sattumist nahale ning need ei ole tüüpilised allergiasümptomid. Sageli ei oska inimene ise ega ka arst, kellele ta oma äkki tekkinud tervisehäda kurtma läheb, neid nähte PPDga seostada ning see jääb kas üldse või siis väga pikaks ajaks õige ravita. Ja sellel võivad olla väga kurvad tagajärjed.
K: Mida see tervisele teha võib?
V: Nagu öeldud – see võib põhjustada lööbeid, ville, haavu. Halvemal juhul saab inimene endale ajutise kaunistuse asemel eluaegsed armid. Halval juhul saab ta eluaegse allergia juuksevärvide ja paljude muude toodete osas. Väga halval juhul jääb ta väga pikaks ajaks väga raskelt haigeks ning tervise taastamine on aeganõudev, kulukas või isegi võimatu. Endisega samaväärselt kindlasti. Kui inimene muutub PPD suhtes tundlikuks, siis ei kao see allergia mitte kunagi ning võivad tekkida uued allergiad veel paljude muuda ainete suhtes. Võivad ilmneda kombineeritud allergiad – paljud asjad kas koosmõjus või siis sarnaste toimeainete tõttu teevad tõsiselt haigeks. Juuksevärvid, päiksekaitsekreemid, kosmeetika, isegi musta värvi riided võivad põhjustada sügelemist, turseid ja lööbeid. Lugege hennapage.com’i kaudu kättesaadavast brožüürist Krystle’i lugu, see on üsna lõpus.
K: Kas Eestis ka tehakse musta hennaga maalinguid?
V: Otseselt minu poole “musta henna” probeemidega pöördutud ei ole. Juustehädade puhul on kirjutatud- kui henna annab eelnevalt keemiaga värvitud juustele täiseti ootamatu tulemuse – aga hennamaalingute puhul mitte.
Eelmise aasta lõpul, kui Postimees kirjutas PPD-tootest, mida “musta henna” pähe müüdi, siis kommentaaris keegi kirjutas, et sai sellise reaktsiooni turismireisil tehtud “musta henna” peale. Tulemuseks olid villid, koorikud ja kergemad armid. Sarnaseid lugusid olen ma kuulnud-lugenud foorumitest – inimestest, kes on lasnud kas endale või oma lapsele kas Egiptuses või mõnes muus reisipiirkonnas ajutise tätoveeringu teha ning on hiljem väga tõsiselt tervisehädadega kipmus olnud ning ei oska seda seostada PPDga – nemad lasid endale ju henna teha. Ja ka meil meedias levitatakse infot, kuidas hennatätoveeringud kahjustavad nahka. Ja selle valeinfo baasilt siis levivad legendid kui kohutav asi henna on. Henna on tegelikult väga kasulik ja väga vähe allergeenne taim.
Ma olen kunagi ammu Viljandi folgil näinud, kui tehti hennat ning tegija küsis poisilt – kas Sa tahad tavalist hennat või musta hennat. Muidugi tahtis poiss musta hennat, sest see näeb ju lahedam ja rohkem päris välja. Aga see oli oma hea 10 aastat tagasi ja siis ma veel ei teadnud ei henna ega PPD kohta midagi ning siis ei teatud PPD-“musta henna” kohta veel üldse suurt midagi. See tegija teeb minu teada praegu tätoveeringuid ja ma siiralt loodan, et “musta hennat” ta praeguseks enam ei tee. (Ma kuulsin ühe sõbra käest, et veel kaks aastat tagasi olevat ta ühes salongis täiesti vabalt “musta hennat” teinud…)
Tätoveerijad suhtuvad reeglina hennasse üldse kui mingisse alaväärtuslikku surrogaati ega võta seda tõsiselt. Sestap tasuks ka tätoveerimissalongis väga põhjalikulkt uurida, MIS hennaga seal tööd tehakse. Sageli on need mingid indiast toodud valmissegud, mille kohta mitte keegi ei tea, mida need sisaldavad. Aga need võivad sisaldada peale sidrunimahla ja eeterlike õlide ka näiteks bensiini ja tärpentiini.
Paar aastat tagasi tehti ka Tallinna mõnes salongis “musta hennat”, aga sellest tean ma ka rohkem juttude ja foorumis jagatud soovituste põhjal, et selles või tolles salongis tehakse. Ühte salongi ma kunagi ka helistasin ning hirmkalli raha eest olid nad nõus mullegi oma imehead “musta henna” pulbrit müüma.
Noh, ja siis on muidugi need poes müüdavad tarbed, mida võib siit-sealt leida. Vähemalt üks selline toode sai veebruariks Tervisekaitseametilt müügikeelu, mis on väga väga hea. Ometi on praegu näiteks Selveris müügil mingi täiesti müstiline hennakomplekt, mille kohta minul ei õnnestunud kuskilt nähtava koha pealt leida infot, mida see pasta sisaldab. Ja see ei olnud ka nii odav, et endale soetada ja kodus ise uurida, mis sodi seal sees on. Toodetud on see Hiinas (teada-tuntud vana hennamaa, kas pole?) ja välja oli andnud vist kirjastus
Valdavalt juustele pakutavast näiteks Venita hennad on puhas keemia – PPD on kolme ühendina sees, sama kehtib nende ripsme- ja kulmuvärvide kohta. Hennaga ei saa ripsmeid värvida, see ei ole tehniliselt võimalik.
K: Kuidas eristada õiget hennat “mustast hennast” enne maalingu tegema asumist?
V: Õige henna on lõhnav, rohekaspruun pasta, mida kantakse nahale üsna paksult, kas koonusest või tikuga, see peab nahal olema nii kaua kuni võimalik, seda ei pesta maha ning esmane kujutis peale pasta maha koorumist on kollakas- või pruunikas oranž. Sageli on inimesed sellest heitunud, et kohe ei olegi ilus tume kujutis, aga henna oksüdeerub nahas 24-48 tunni jooksul pruuniks. See, kui tumedaks kujutis läheb, oleneb väga paljudest asjaoludest ning piltidel nähtud ilusad tumedad või mustana tunduvate hennamaalingute puhul on pilt reeglina tehtud kohe peale pasta nahale kandmist – must on kuivama hakkav pasta, mitte henna ise.
Nii palju kui mina näinud olen, on kõik hennategijad ise ka hennatatud või vähemalt kergelt hennaplekilised – mõni muster (kasvõi mahakuluv) nahal, hennatatud juuksed või ka küüned või siis hennaplekid nahal, nt domineeriva käe koonust/pudelit hoidvatel sõrmedel. Professionaalne hennategija on oma kunsti üle uhke, ta tahab seda ka ise kanda, sest see on ilus ja katsetab hennat – kas pasta koostist, konsisntentsi või mustrit – sageli ka enda peal. (Ma olen tähele pannud, et väga sageli värvivad hennategijad oma juukseid ise hennaga. On lihtsalt väga raske endale keemiat pähe määrida, kui tead, mida see põhjustada võib.) Ta teab täpselt, mida tema pasta sisaldab, oskav öelda kaua see kestab, milline tuleb värv. Ta küsib võimalike allergiate kohta, annab nõu hennapildi hoidmise ja hooldamise osas. Kogenud tegija oskab nahka vaadates ka umbkaudu hinnata kui tume ja kui kauaks kujutis nahale jääb. Ja henna tegemise ajal suudab ta kindlasti vastata enamusele hennat-puudutavatele Su küsimustele, rääkida henna ajaloost ning kindlasti anda mitu head nippi naha- või juuksehoolduse osas, mida hennaga teha saab. Enamus minu kohatud hennategijaid on hennat väga tõsiselt võtvad inimesed – see ei ole ainult seksikas ajutine nahakaunistus vaid teatud mõttes eluviis, teadus ja kunst. Ta võib seda teha rannas, laadal või tänavanurgal, aga ta teab mida ta teeb ja oskab sellest ka rääkida.
“Must henna” on reeglina vedel pasta, sageli hoitakse topsikeses – nii on mugavam kaasas kanda. Seda “musta hennat” kantakse nahale kas tiku või suisa pintsliga, see ei lõhna ning inimesele lubatakse, et kujutis jääb kohe must, kestab mustana nädala ning on nähtav juba nahale kandmisest u 40 minuti möödudes. Ainult PPD toimib nii kiiresti. Pinstliga on hennapastat nahale kanda väga raske ning üldjuhul saabki seda teha ainult PPD-lisandiga henna puhul.
Mina soovitaskin – kui hennategija ei oska seletada, mida ta henna isaldab, tema pasta on kas mustjaspruun või must, lõhnatu ja vedel või siis haiseb kahtlaselt keemia järele, siis ei tasu seda endale nahale panna lasta.
Ah jaa – veel üks väga levinud trikk on ka olemas – selle asemel, et rääkida oma pasta koostisest, hakkatakse rääkima hoopis sellest, et see on väga hea ja eriline henna, aga hea hennapasta retsept on Suur Saladus või mingi meistrisaladus ja luuakse siis selline müstiline aura kogu oma tegevusele. Selline jutt on jama – hennapasta kokkusegamine on üsna lihtne ja mingeid saladusi ei ole olemas. Meistrisaladuse jutuga varjatakse sageli oma rumalust ning seda, et hennat tehakse mingi täiseti suvalise materjaliga.
K: Kas tervisehädad võivad “musta henna” puhul tekkida igal juhul või kõigil ei teki?
V:
Nii nagu iga asi, nii ei pruugi ka PPD-“must henna” kõikidel tervisehädasid põhjustada. Mõned inimesed on juba sündides PPD suhtes tundlikud, teistel tekkib tundlikus elu jooksul. Keskeltläbi arvatakse, et kaasasündinud PPD-talumatusega inimesi on inimkonnas u 16%. Aga allergikute oskaal inimkonnas tõuseb järjest, Läänemaailmas vähemalt, ning see loob igasuguste ülditundlikuste olemasoluks soodsa pinnase. Tuhanded naised värvivad end pidevalt kodus poest saada olevate juuksevärvidega mustaks või tumedaks ja midagi ei juhtu. Vahel harva ilmub mõni kohutav lugu kellestki, kes on saanud kodus värvides jubedaid terviseprobleeme, aga kui sellest erilist skandaali ei tõuse, siis on nagu uudiste puhul ikka – kui see kaotab uudisväärtuse, siis läheb see ka meelest.
See on ka väga sageli “musta hennaga” soperdajate ettekääne – meil pole midagi juhtunud, keegi pole kaebama tulnud, meie “musta hennaga” seda küll juhtunud ei ole (vestlusest salongitöötajaga)… See on kõige haledam ja nõmedam ettekääne, mida üldse öelda saab.
Üheks üldiseks PPD-riskirühmaks on kindlasti juuksurid, kes PPDga iga päev kokku puutuvad. Ega nad ilmaasjata värvides kummikindaid kanna.
“Musta henna” ajutiste tätoveeringute puhul on kõige ohustatumad väikesed lapsed ja teismelised – nende nahk ja organism on väga õrnad. Kindlasti peaks lapsevanem huvi tundma, kui lapsele äkki mingi kehamaaling või tätoveeringu-laadne kaunistus ihule tekkib, et kus ja kuidas see tehti. Lastele tuleb rääkida ohtudest, aga tuleb rääkida ka sellest et ilus vahva kehakaunistus on saavutatav ka täiesti ohutul ja tervisesõbralikult viisil. (Iseasi muidugi, kui paljud vanemad oma teismelistega üldse suhelda suudavad ja palju lapsed oma vanemaid kuulavad, kasvõi vestluse tasandil.)
K: Kui tervisehäda on tekkinud, mida siis teha?
V:
Otse loomulikult tuleb KOHE minna arsti juurde. Ei tasu jääda koju ville brlijantrohelise või panthenoliga tupsutama – PPD on läinud juba ka organismi laiali, mürgitusnähud võivad hiljem väga ootamatult välja lüüa. Lausa traumapunkti marssida ei ole mõtet, aga perearst peaks oskama aidata küll. KINDLASTI tuleb rääkida sellest, et on kokku puututud PPD-värvidega. Reeglina näeb “musta henna” kujutis selleks ajaks ka piisavalt kehv välja, nii et haavu ja ville tuleb arstile näidata. Aga tuleb rääkida, et tegemist ei ole pahaks läinud tätoveeringuga vaid pahaks läinud ajutise tätoveeringuga, mis pidanuks olema ohutu, aga võis sisaldada PPDd. Enne, kui haige inimese seisund terviklikumalt üha halvemaks muutuma hakkab, on villid ja haavad reeglina ainult PPD-ga tehtud kujutise piires. See ei levi reeglina üle keha laiali nagu tavaline allergia – üldine sügelus, turse jne. Soovitaksin küsida saatekirja allergoloogile – perearst ei pea olema allergiate spetsialist, allergoloogid oskavad aga keemiliste ainete tüsistustega ringi käia ning aidata – ravida õigete vahenditega söövitushaavu, võtta maha üldisi allergianähte, vältida armide tekkimist. Eesti keeles on olemas 2 PPD-“musta henna” ohte tutvustavad brožüüri (http://www.hennapage.com/henna/ppd/index.html), kus on ka linke inglise keelsetele meditsiinilistele artiklitele – mida PPD-mürgituse puhul teha ning kuidas saab meditsiin inimest aidata. Ehk on abi, kui need välja printida ja arstile kaasa võtta.
K: Kas õige hennaga tehtud maalingute puhul võib ka allergia tekkida?
V: Hennale on teada väga vähe allergilisi reaktsioone. Selles mõttes on see taim oma pika kasutusajalooga täiesti unikaalne. Aga mitte miski ei ole päris ohutu ja mõnele inimesele henna ei sobi.
Alati on olemas võimalus nö tavaliseks taimseks allergiaks – allergilised nähud ilmnevad vähem kui tunni jooksul peale hennaga kokku puutumist ning need on väga tüüpilised tunnused: nina hakkab tilkuma, ajab aevastama või kuivalt köhima, silmad sügelevad ja jooksevad vett, hingamine võib muutuda vaevaliseks ning rinnus pitsitab. Nähud ilmnevad väga vähese aja jooksul peale kokku puutumist hennaga ja vaevused alluvad kenasti allergiavastastele preparaatidele, mida saab ka apteekidest käsimüügist. Igasugust edasist kokkupuutumist hennaga oleks muidugi mõistlik vältida.
Küll aga võivad hennapasta muud kompnendid põhjustada sarnaseid allergiaid – pasta võib olla kokku segatud sidruni või laimimahlaga, seal sees võib olla terve kokteil eeterlike õlisid, pastas võib olla mett. Kõik eelpooltoodud lisakomponendid on tegelikult palju suuremad allergeenid kui henna. See on ka põhjus, miks hennategijalt peab uurima, mida ta pasta sisaldab. Tsitruselised on allergeenid, aga hennapasta vajab haput komponenti. Mesi on allergeen, aga kõik tegijad ei taha kasutada niisama suhrkut. Eeterlikud õlid võivad olla väga tugevad allergeenid, aga hea tumeda hennapildi saamiseks on nende lisamine vajalik. Need Indiast toodud valmispastad sisaldavad jumal teab mida.
Olemas on ka “napthoquinone-ülitundlikkuse” reaktsioonid. Põhimõtteliselt on see allergia hennatanniinhappe suhtes – see keemiline ühend, mis annab hennale värvi. Kui umbes kolme tunni jooksul peale henna nahale kandmist tekib üldine sügelustunne, hingamine muutub vilisevaks või kähisevaks ning inimene kurdab rinnus pitsitustunnet, siis on inimene üsna suure tõenäosusega hennatanniinhappe allergiline. Vastupidiselt PPD-mürgitusele tekkib selline reaktsiooni lühikese aja jooksul ning nähud sh sügelemine ja lööve on üldised, need ei piirne kunagi hennakujutise all oleva nahaga vaid levivad üle keha. Henna eemaldamisel kehapinnalt ning allergiavastaste preparaatide kasutamisel vaevused kaovad. See reaktsioon ei jäta arme ega tekita haavandeid, nagu PPD seda teeb, aga inimene, kellel on selline reaktsioon esinenud ei tohi mitte kunagi hennat kasutada.
Henna on vastunäidustatud ka neile, kellel on kaasasündinud pärilik haigus glükoos-6-fosfaadi dehüdrogeneesi defitsiit. See geneetiline haigus on üsna levinud Põhja-Aafrikas ning Kesk-Aasias ja kuna haiguse tekitaja on X-kromosoomis, siis esineb seda meestel sagedamini kui naistel. Sellisel juhul on reaktsiooniks hennale hemolüütiline kriis. Minu täiesti mitteametlike andmete põhjal on Eestis selle haigusega inimesi diagnoositud väga vähe ning kuna tegemist on kaasasündinud ja päriliku tõvega, siis peaksid need inimesed oma haigusest ka teadlikud olema. Iseasi, kas nad teavad, et nad hennat täielikult vältima peavad.
HENNA EI OLE MUST! LOODUSLIK HENNA ON OHUTU!

Ilmahennaöö

Head sõbrad.

20. juunil leiab aset esimene Ilmahennaöö – World Night of Henna ning peame seda ka Eestis, Tartus.

Esimese osana on plaanis pidada tasuta avalik loeng hennast – mis henna on, kuidas ja miks seda kasutada. Tervisekaitseinspektsiooni poolt valla päästetud “musta henna” paanika valguses oleks hea natuke ka adekvaatset ja õiget infot inimesteni tuua.
Loeng toimub kell 18.00 Eesti Looduseuurijate Seltsi maja saalis, Struve 2, Tartu.
Struve 2 on see väike roosakas maja ülikooli raamatukogu vastas, Vallikraavi trepi otsa juures.

Peale loengut siirdub Hennaleht sõpradega mõnda vahvasse Tartu kohvikusse ning kõik huvilised saavad endale annetuse eest henna. Koha osas peame veel läbirääkimisi ja selgus saabub selle nädala jooksul.
Annetused lähevad SA Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefondile.

Carpe noctum!

Henna kui taim

Üks imekaunis pilt ühest väga vanast hennapuust Riffat Bahar’ilt. Riffat elab ja töötab Inglismaal, Londoni lähistel. Ta on väga hea hennakunstnik, kel on väga isikupärane stiil. Kahjuks ei õnnestunud mul temaga Inglismaal olles kokku saada.

Taime lähivaade ja nende viljade sees on hennaseemned. Seeme ise on umbes sama suur kui selle tekstijupi pealkirjas oleva ‘i’-tähe täpp. Ütelge palun, milline normaalse mõistusega inimene hakkaks neid seemneid spetsiaalselt viljast välja koukima ja jahvatama, et lisada neid lehepulbrile kus nad ei anna mitte midagi juurde isegi mahu osas?

Parandused ja õiendused II

Ja mis on siis TKI teate tulemus – seda kasutasid põhjana paljud teised kanalid ja lõpuks jõudis ikka asi selleni, et inimeste ajudesse kinnistub umbes selline teadmine –

  • esiteks et henna ikkagi nagu on tätoveering, sest seda mõistet kasutatakse tekstides läbivalt,
  • ja teiseks jätavad mõned toimetajad henna eest musta ära ning saavad tulemuseks: henna on väga ohtlik. (Selle üldistuse edasiarendus on lõpuks jälle see, et keemilisi juuksevärve müüvad firmad kiidavad rõõmsalt takka ning koolitavad selle teadmise valguses juuksureid.)
  • “musta henna” nähud ilmnevad kohe ja henna puhul on tegemist ikka väga-väga ohtliku asjaga

buduaar.ee ning epl.ee on TKI teadet “toimetanud” ning saanud suurepärase uudisnupu: Henna tätoveeringud on väga ohtlikud! (buduaar.ee küll kustutas minu kommentaari, võimalik, et hommikuks kustutatakse ka teine, aga vähemalt parandasid nad pealkirja ära.)

Teksti illustreeriv materjal on veel eriti läbimõtlemist vajav ning strateegiline faktor, sest loob inimesele märksõnade ja pildilise kujundi abil eriti püsiva konnotatsiooni:
Buduaar.ee’l on illustratsiooniks Angelina Jolie seksikas poosis ja päris ilus päristätoveeritud selg,
epl.ee on PPD-kahjustuse alla kirjutanud: hennatätoveeringust rikutud nahk,
ETV24 on tekstile lisanud pildi, kus keegi hindu teeb hennat koonusega, tehniliselt on kõik õige. (Ja tõenäoliselt on see hennapasta, ainult et tõesti, jumal teab, mis seal peale henna veel sees on. India valmispastad on sama müstilised nagu India isegi.) Aga pildi allkiri räägib tätoveerimisest ning sellele on lisatud link uudisele, et Pärnu on keelanud tätoveerimisreklaamid.
Väga armas – kiiresti ja peamiselt pealkirju ning pildikommentaare lugeva tavalise inimese jaoks on asi laksti! klaar – hennaga tätoveeritakse ja see on jube ohtlik.

Ja praegu kuulan ma Vikerraadio lehelt Huvituja 27.05.2008 eetris olnud saadet , kus räägitakse “mustast hennast”, mis on saatejuhi sõnuls NAHAvärv (tegelikult on see juuksevärv, ka juuksevärviks välja mõeldud), keskendutakse tätoveeringutele ja sain teada, et Annemari Linno on meil “musta henna” spetsialist. See noor daam oli isik, kellele edastati minu info Postimehe tarbija24.ee toimetuse poolt Rosalindist leitud PPD-potsiku kohta ning kes siis vist tegi sellele ekspertiisi.
Hakatuseks võinuks spetsialist kohe saate alguses saatejuhti parandada, et PPD-d sisaldav “must henna” ei ole nahavärv.

Mul ei ole mitte midagi Annemari vastu, ma isegi ei tunne teda. Vastupidi – ma olen sügavalt tänulik, et osaliselt ka tänu temale sai müügilt ära korjatud üks ohtlik PPD-toode, aga tema juttu kuulata on minul natukene häbi. Esiteks olen ma seda juttu korduvalt lugenud ja allikatele viidates ka ise üht-teist kokku kirjutanud. Ma tunnen ära isegi laused, lause-ehituse tasemel. Teiseks – mul on väga kahju seda öelda – aga ta ei tea hennast kuigi palju. Mitte midagi isiklikku, puhtalt professionaalne nentimine.

Nüüd minu jooksvad ja paratamatult emotsionaalsed kommentaarid:
Väide: Otse eetris kinnitatakse, et on olemas taimset päritolu süütut musta hennat!!! (Ma olen hämmeldusest oimetu.) “Süütu või ohutu must henna”, olevat segu hennast ja indigost, need pulbrid segatakse veega (!!!) ning selline segu andvat nahale pastana peale kandes tulemuseks mustjaslillaka-pruunika kujutise. Kuna neid taimi – henna ja indigo siis – saab ainult kuskilt kaugelt Indiast ja see ei ole meile kättesaadav, siis “ohutut musta hennat” meil ei ole!
Kommentaar: Indigo on meie kaubanduses vabalt saadaval. Tõsi – basma nime all ning see ei ole alati Indigoferata tinctori vaid üldjuhul on mingi teine liik, praegu peast ei mäleta. Selle kvaliteet on väga kehv, nii värvaine sisalduse kui lehepulbri puhtuse osas, aga põhimõtteliselt on indigo meil vabalt olemas.
Indigo lehepulbrist tehtud pastana ei jäta nahale värvi kujutisena, see jookseb laiali, seda ei ole võimalik segada toimivaks pastaks nagu hennat. Indigo värvusreaktsioon on väga kiire ning värvi molekult ei tungi väga sügavale nahka, nagu henna seda teeb.
CCJ on indigot katsetanud – ainus variant indigot nahale saada, on kasutada külmutamise teel saadud kristallidest tehtud tindi-laadset ollust ja tehniliselt on indigoga naha töötlemine hennaga võrreldes absoluutselt teistsugune. Tehnika ise on väga vana ja iidne, aga erinev hennast kardinaalselt.
Musta hennakujutisega pildid Indiast, eriti mingite metsikute hõimude juurest, on saadud nahka hoopis teist moodi töödeldes – teatud etapil töödeldakse hennat leelisega, mida on segatud ammoniaagiühenditega. Sealmaal saadakse seda näiteks teatud taimede tuha segamisel kääritatud kaamelikusega. Harva, aga vahel on kasutatud ka nahkhiirekust. (Ärge küsige, mismoodi nad nahkhiiire pissile sundisid…)
On olemas üksikuid hennakorjeid, mis õige segamise, hea naha ja kauase hoidmise tulemusena annavad peopesal ja näpuotstel baklažaani-karva tooni, aga see ei ole reegel. Mehandi.com’i 2007. aasta mussooniaja Rajastani korje on selline. Aga see on harv leid ja ei ole regulaarne nähtus.

Väide: Hennasse segatakse PPD-d ja teisi värvaineid.
Kommentaar: Milliseid? Mis peale PPD veel nahale nii moodi mõjub? Metallisoolad, mida sageli hennase lisatakse, mõjutavad üksnes juukseid ning on kasutusel juuksehennades. Võib olla värvivad need ka küüsi, ma ei ole proovinud ega hakka seda ka tegema.

Kogu aeg, kui ma kuulsin päris kenasti ette valmistatud teksti, mida ma olen korduvalt näiteks hennapage-com’ist lugenud ja mõnes variandis ka ise kokku kirjutanud, kummitas mind küsimus: Miks Annemari ei viita oma allikaid?
Hennapage.com on VÄGA tõsiseltvõetav allikas. Marie Anakee Mizcak ja Sumita Batra näiteks ei ole.
Ma ei arva, et ka mina tõsiseltvõetav allikas olen, aga mul on olemas päris hea kogu tõsiseltvõetavaid allikaid, mul on infot, ma orienteerun teemas ja ma tean mida ja kuskohast otsida. Ma olen alati aidanud, kui abi küsitakse.

Väide: Allergia kindlakstegemiseks teeb juuksur kliendi kõrva taha nahale proovitäpikese ning selle järgi vaadatakse, kas värv sobib kliendile või ei.
Kommentaar: PPD-reaktsioon ei tekki mitte kunagi KOHE, seda korratakse nii TKI tekstis kui saates. Kuna PPD-allergia avaldub hilinenud ületundlikkusreaktsioonina, siis selle pärast ei saa seda juuksurite testimist küll näiteks võtta.

Väide: Et eristada ohutut hennat “mustast hennast” tuleb vaadata, milline on pasta.
Kommentaar: Pasta välimus VÕIB olla üks indikaator, aga väga oksüdeerunud tugevalt terbitud henna läheb ka sageli rohekasmustaks, väikese pruuni nüansiga. Seesama spetsialisti poolt süütuks tunnistatud taimne henna, mis on küll väga haruldane, nagu me kuulsime, aga olemas – ka see oksüdeerub tumerohekasmustaks, kuna see pasta pidavat ju indigot sisaldama. Indigol hakkab värvusreaktsioon toimuma umbes 20 minutiga ning selle tulemusena värvub pasta sinakasroheliseks.
Pasta testimiseks on palju õigem nuusutada: hennapasta lõhnab heinaselt ja sellele on reeglina lisatud eeterlike õlisid: teepuu, lavendel, rosmariin, roos-geraanium. Kui inimesed üldjuhul ei armasta henna lõhna juustel, siis ei ole ma kohanud kedagi, kellele oleks vastumeelne hästiterbitud hennapasta lõhn nahal. Ja kindlasti võiks paluda siis, et hennategija oma nahal pastat katsetaks ning saadud tulemust u 20 minuti pärast nahal näitaks. Nii palju aega ikka on.

Väide: Ohutu henna jaoks tuleb küsida kasutusjuhendit.
Kommentaar: Kasutusjuhendi küsimine ei näita mitte midagi! Ma olen korduvalt lugenud täiesti suvalisi kasutusjuhendeid henna kohta, nii juuste värvimiseks kui ka mehndi tegemiseks. Ja need on täiesti ebaadekvaatsed. Vahel on mulle ka maaletooja poolt öeldud, et me tegime selle ära, tõlkisime inglise keelse paki pealt otse eesti keelde, sest Tarbijakaitsest nii nõuti. Teksti adekvaatsust ei kontrolli keegi, sest üsna tõenäoliselt keegi ei oskagi. Inglise keelne pakend tuleb aga näiteks Indiast, kus ei nõuta ei tootel toimeainete loetelu ega ka kasutusjuhendit ja lihtsalt lükatakse mingi standardtekst kokku.
Selle järgi, mida ma meil müügil olevate hennapakkide pealt lugenud olen – neid tekste, mis eesti keeles paki peale lähevad, küll keegi ei loe. Noh, sageli on need sellises kirjas, et neid on ka peaaegu võimatu lugeda.

Kui saates jutt käib “mustast hennast” ja põhirõhk on sõnal “must”, siis võiks ju teada, et ka seda sama basmat, mis on indigo, on meil kaubanduses müüdaval hennal tõlgitud “mustaks hennaks” – Fito-Kosmetika basmad, LUSHi hennasegud. Selllisel mõistekasutusel on ajaloolised juured ja põhjus, aga kuna nüüdseks on teada, et indigo ei ole henna, siis on kurb, et seda veel 100 aastat hiljemgi niimoodi kasutatakse.

Vanemad ei arvesta turismireisidel “musta henna” ohtudega, sest nad ei tea sellest. Nad lihtsalt ei tea ja ei oska selle tõttu midagi karta või peljata. Seetõttu on igasugune teavitustöö väga hea. Aga see peab info tõelevastuavuse osas olema korrektne, sest muidu on tulemuseks mitte-arusaamisest tulenev paanika, ebatäpsest üldistusest tulenevad mittemõistmised ja lõpuks ka ebaadekvaatsete hoiakute kujunemine.

Juuksevärvide osas on lugu selline, et kuskil 1950datel aastatel sõlmis USA FDI keemilisi juuksevärve tootvate kosmeetikatööstuste esindajatega kokkuleppe, et kui juuksevärvi koguses kuni PPD sisaldus kuni 6%, siis on lubatud, et see ei pea olema kajastatud juuksevärvi pakendil. Sellele eelnes kindlasti hulk katseid – kosmeetikatööstuse poolt. Ja võib arvata, et meeletutes inimtundides lobistamist siin ja seal. Kosmeetikatööstus sai, mida tahtis ning FDI sai ka linnukese kirja, sest oli sätestatud mingi normatiiv. Tegelikkuses ei ole 6% mingi püha näitaja. Igatahes meenutab asjade selline käik vägagi aspartaamitootjate ja vist ka FDI käitumist ajal, mil lepiti kokku selles, et aspartaam on väfa vahva ja tore aine toitudes kasutamiseks, ja aspartaami praegust võidukäiku toiduainetööstuses.
Ma ei tea, kuidas on lugu Euroopa Liiduga, aga ma hea meelega loeksin seda teksti, kus on kirjeldatud tarkade meeste kogu, katseid ja vastuvõetud otsust PPD ohutusest 6 mahuprotsendi ulatuses.
Ma palun Catherine’i, et ta saadaks mulle selle USA ja FDI teksti ja refereerin siis siia ka.

Ühesõnaga – kõik ei ole kuld, mis hiilgab ja kõik ei ole Tõde, mis meediakanalitest välja paiskub. Lugege, uurige, kahelge ja küsige. Sellest saavad paljud asjad selgemaks.

See siin ei ole ka lõplik tõde. Need on minu isiklikud seisukohavõtud minu teadmiste ja kogemuste valguses. Aga mina ei ole spetsialist, saati siis veel “musta henna” spetsialist.

« Older entries