Indigo

“Sinine on meditatsiooni ja sisekaemuse värv, mis loomuldasa tumenedes saab unistuste värviks.”

Looduslik indigo on sinine värv, mida saab mitmetelt taimedelt ning keemiliselt on selle värvaine molekul (C16 H10 N2 O2) sama, olenemata värvi andnud taimest. Indigopõõsas (Indigofera L), mida on enam kui 700 liiki, on neist taimedest tuntuim. Nendest ligikaudu 350 liiki kasvavad sarnaselt henna ja sennaga troopilises ja lähistroopilises vööndis ning peamiselt põõsasvormina.

Sinist värvi saab mitmetelt indigopõõsa liikidelt, tuntuim ja kõigem enam levinud on värvi-indigopõõsas (Indigofera tinctoria), mida kasutatakse ka juuste värvimiseks. Kanga värvimiseks saadava indigo jaoks on kasutatud aga ka Lõuna-Ameerikas kasvav añil’i (Indigofera sufrutticosa või I. anil). Põhjapoolsematel aladel on indigosinist saadud sinerõikast ehk sinejuurest (Isatis tinctoria) ning Euroopas oli just sinejuur pikka aega indigosinise andjaks.

Indigopõõsalt kogutakse saak taime õitsemise ajal, sarnaselt hennaga võetakse maha lehtedega oksad. Seejärel aga asetatakse oksad vähemalt 12 tunniks sooja kätte ja vette, ning selle hapendumise tulemusel moodustub just tekstiili värvimiseks kasutatav vees raskesti lahustuv värvaine indigo – tumesinine sade. Juustele mõeldud indigolehed fermenteeritakse, kuivatatakse, jahvatatakse pulbriks ning seda kasutatakse koos hennaga.

Nimetuse ‘indigo’ algupära on kreeka indikon ja ladina Indicum, mis mõlemad viitavad värvi algsele päritolule – Indias on indigo olnud väga kaua sinise värvaine allikaks ja Kreeka-Rooma tsivilisatsiooni aegadel oli India suurim indigo tootja ja turustaja. Ometi on indigo Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida kultuurides  tuntud juba umbes 6000 aastat, umbes sama kaua nagu henna. Sumerid tundsid indigot ja Babüloonias ja Asüürias kasutati seda peamiselt villase lõnga värvimiseks. Egiptlased oskasid indigoga värvida ka linaseid kangaid – vanimad säilinud muumiasidemed pärinevad aastast 1580 e. Kr.

Indigot on kasutatud ka inimnaha toonimiseks. Tuntuim tekstiviide on just sõjasistuatsiooni kohta – Julius Caesari “Gallia sõjaretkes” mainitakse, et: “Kõik britid värvivad end klaasiga, mis annab sinist värvi.” Tegemist on sinejuurest saadud värviekstrakti kasutamisega. Sinejuurest saadud tõmmis haiseb kohutavalt, nii on ka mõistetav, et suure koguse taimeleotise hoidmine inimeste läheduses on üsna problemaatiline.  (Seetõttu ei soovita ükski taimetark selle kasutamist katsetada kortermajas. Haisu võrdlusi on toodud erinevaid ja väga illustratiivseid, peamiselt seonduvd need kinnise ruumi ja nädalaid väljaviimata kassikastiga, mida kasutavad usinalt 3-4 hea ainevahetusega looma.) Taimsest tõmmisest saadud sadestunud ekstrakt kuivatati ja pressiti kuulikese kujuliseks ning seda oli kõrge konsentratsiooni, vähese leha ning väikese koguse tõttu hea kaasas kanda. Enne sõjaretke kraabiti sellest pisut pulbrit vette nign saadud lahusega kaunistati nahka – lisaks vaenlase hämmeldusse ajamisele usuti sel olevat ka maagiline kaitsevõime. Nahale sattudes värvib indigo selle momentaalselt siniseks ning olenevalt tõmmise kangusest ja inimese nahatüübist kestab sinine nahal 2-5 päeva, ihukarvadel paar nädalat. Ilmselgelt pidi piktide ja šotlaste puhul olema tegemist piisavalt levinud kasutamissituatsiooniga, mis võimaldas Caesaril teha üldistuse kõikide brittide kohta.

Juustele tuleb indigot kasutada koos hennaga. Seda võib teha kas seguna – siis saab tulemuseks erinevaid pruune toone – või siis kaheastmeliselt värvides, mis anna tulemuseks süsimusta. Erinevalt hennast kulub indigo juustelt rutem maha ning ilus sügavmust toon tahab kindlasti kord kuus uuendamist. (Vaata täpsemalt Henna käsiraamatust.)

Erinevaid indigo liike on kasutatud ka rahvameditsiinis,  alates nahahaiguste leevendamisest kuni gripi ravimiseni.

15.-16.  sajandil tõrjus Indiast toodud indigo Euroopas vähehaaval välja madalama värvainesisaldusega sinejuure-indigo. Tõsi – värvaine madalam sisaldus ei pruugi olla taime omadus vaid hoopis vale taime kuivatamise ja töötlemise tulemus. 1900 alguses tõrjus sünteetiline indigo, kui odavam ja kergemini valmistatav, värvainete turult välja naturaalse indigo. Sünteetiline indigo sünteesiti 1880.a. saksa keemiku Johann Friedrich Wilhelm Adolf von Baeyeri poolt, kes esimesena määras ära indigo molekulaarse struktuuri. 1897. aastal vallutas see värvituru ning arvestades värvaine tähtsus on ka mõistetav, miks Bayer sai selle eest 1905. aastal Nobeli preemia.  Praegugi kasutatakse tööstuslikult peamiselt sünteetilist indigot ja looduslik indigo on juba üsna pikka aega kõrvale jäetud. Ometi on taimne indigo naasmas – nii lõngade värvimiseks, süsimusta tooni lubava juuksevärvina kui ka “iidse sinise” kunstina, mis taaselustab keltide ja piktide nahakaunistamiskunsti.

Mõnda aega kasutati 19. sajandi lõpul ja 20. alguses taimset indigot juuste värvimiseks, kuid seda müüdi “musta henna” nime all, varustatus oli ebaregulaarne ning pulbri kvaliteet üsnagi kehv. See ongi aluseks PPD-tegijate poolt vahel levitatavale müüdile, et “must henna” on ikkagi taim ja et see on kas indigo või henna ja indigo segu. Indigolehtede pulber ei tooni nahka, seda ei saa kasutada nagu hennat. Indigo teeb naha siniseks ning selle kasutamine ja naha peale kandmise tehnoloogia on hoopis teistsugused, hennast ja hennatehnikast väga erinevad.

Allikaid:
http://www.indigopage.com/
http://www.kanut.ee/koolitus/peets_analuusimeetodid.pdf
http://www.aluka.org/action/doBrowse?sa=1&st=147413&st=148103&execbr=&sls=
http://www.msnbc.msn.com/id/27783645/
http://cat.inist.fr/?aModele=afficheN&cpsidt=2182393

Juuste värvimine henna ja muude taimsete toonijatega – mida peab enne teadma

Selle kirjatüki mõte on aidata inimestel otsustada, kas hakata oma juukseid henna ja muude taimsete toonijatega värvima või mitte. Meil siiani leviva väga mitmekesise ja värvika info valguses on raske otsustada. Eriti keeruline on see internetiajastul, mil paari inimese kogemus mõnes foorumis segatakse kokku varemkuuldud linnalegendide, kuskilt kuuldud info, kellegi “sõbranna tädipoja naise juustega juhtunud kohutava loo”, väga usaldusväärse ja professionaalse salongijuuksuri arvamuse, ebaadekvaatselt tõlgitud või vahendatud tooteinfo ja muu raskesti kontrollitava teabega. Tulemus on, et mõne konkreetse üksikjuhtumi põhjal tekkinud segasevõitu info aetakse veel segasemaks, see üldistatakse kogu teemale ning lõpuks hakkab see elama iseseisvat elu.

Meie kontekstis – Eestis siis – on see eriti keeruline, sest vähegi kvaliteetsemat ning kõrgema hennatanniinhappe sisaldusega hennat on meil hakatud müüma üsna hiljaaegu. Siiani aastakümneid müüdud henna ei ole tegelikult väga kvaliteetne ega ilmselt ka kuigi puhas. See, et Iraan kasvatab tegelikult väga kõrgekvaliteedilist hennat ei tähenda, et see ka meieni jõudnud oleks. Ilmselt teab ainult kosmeetikatootjate kaitsepühak, miks on vaja hennale lisada Surnumere ravimuda (nojah, pulber on tõesti ilmselgelt liiva täis), nisuiduõli (pulber ei ole õline) või mis moel saab ainult hennast 20 erinevat kärtsu tooni, nisublondist süsimustani.

Meil aastakümneid levinud henna kasutusviis – kokkusegamine, pealhoidmine – on tegelikult tehniliselt täiesti ebaadekvaatne nign vale. Sel moel hennaga toimetades ei saa eales ilusat püsivat ja sügavat värvi. Aga see ei tähenda, et hennaga värvides oled pöördumatult “peast porgand”. (Lihtsalt vahemärkusena – head porgandinüansiga vaske saada on tegelikult väga raske.)

Mida hea meelega “unustatakse” või mis just nagu “ei loe”, on see, et tegelikult mõjutavad meie juuste seisundit rohkemad välised faktorid, kui me seda meeles pidada jaksame või teadvustame – kraanivesi, igapäevased pesemis- ja hooldusvahendid ning kombed, välistemperatuur jne. Millegi pärast on inimestel väga kerge uskuda, et näiteks 5 erinevat nimetust sünteetilisi juuksehooldusvahendeid, millest igaühe toimeainete nimekiri on 20-30 ühendit pikk ning millest me heal juhul suudame defineerida sõnad “aqua” (vesi) ja “alcohol”, ei mõjuta meie juukseid ning üldist tervist kuigivõrd. Ja millegi pärast on väga kerge uskuda, et ühe-kahe toimeainelised looduslikud tooted, mille kasutusajalugu mõõdetakse tuhandetes aastates, on tegelikult moodsale urbaniseerunud olendile kahtlased ja kahjulikud või isegi ohtlikud.
Aga kosmeetikateemadele pühendatud foorumid kubisevad naistest, kellel on kõõm, juuksed langevad välja, need katkevad, on õhukesed, peanahk sügeleb ning juuksevärv tuhmub kahe nädalaga. (Kuigi väga sageli võib näha – kasvõi ujula duširuumis – vaatepilti, kus väga õnnetus seisukorras juukseid pestakse pihutäie šampooniga, mida ei loputada korralikult välja. Pikkade juuste otsi nühitakse pihu vahel nagu väga musti sokke ning need väänatakse sama jõuliselt kuivaks nagu põrandalapp. Seejärel kasutatakse palsamit, pihustatavat ja pähejäetavat palsamit, seistakse kuuma fööni all, niiskeid juukseid sirgendatakse ja koolutatakse ning lõpuks fikseeritakse soovitud soeng želee, laki või vahuga. Juuksed on küll surnud kude, kuid selline kohtlemine on tõesti liig …)

Iga tavapärasest keskmiseks pakendatud poolvalmiselust erinev valik tahab natukene süvenemist ja uurimist. Allpool toodud teadmised on kogutud enda ja Hennaskonna kogemustest, vastustest minu küsimustele, erakirjavahetusest, kirjandusest ning Henna for Hair foorumi nõuannetest.

Mõned asjad, mida peab teadma, enne kui henna või muude taimsete toonijatega värvima hakata:

  1. Taimsete toonijatega ei saa juukseid oma toonist heledamaks. Blondeerivat hennat, mille otsinguil ka siia lehele on juhtutud, ei ole olemas. Mitte ükski taimne toonija või taimsetest toonijatest kokku segatud värv ei tee juukseid oma toonist heledamaks. (Looduslikest pleegitavatest vahenditest ja võimalustest kirjutan mõne aja pärast.)
  2. Kõik see, mida Sa eelnevalt oma juustel kasutanud oled, võib mõjutada lõpptulemust. Kui juuksed on keemiliselt värvitud, väga rikutud, siis on erinevus rikkumata omajuukse ja eelnevalt töödeldud juuste vahel tükk aega näha. Silikooni sisaldavate tootete pidev ja ohtravõitu kasutamine võib mõjutada henna kinnitumist.
  3. Kui vähegi kahtled toonis, tee alati värviproov, enne kui värvid ära terve pea. Selleks sobib näiteks värvitu villaheie – siis näed ära põhitooni. Veel parem on katsetada oma juustega – korja harjalt kokku oma lahtised juuksekarvad, sega soovitud tooni võimaldav värv ning hoia oma juukseid värvisegus nii kaua kui vaja. Nii näed ära selle, milline jääb värv Su oma juustel. See ei ole kallis, ei võta väga palju lisaaaega ega kuluta värvi ning aitab lõpptulemusena vältida suuri pettumusi.
  4. Alusta aeglaselt. Kui Sa ei taha drastilist toonimuustust või pelgad punast, alusta toonimuutust vähehaaval. Senna suurem osakaal segus vähendab punast ja mahendab vaske. Lühemaaegselt peas hoitud henna jääb õrnem ja mahedam, oma toon kumab enam läbi. Henna ja indigo segamine (hendigo) annab pruunid toonid. Amla lisamine hendigole muudab pruunid toonid külmemaks. Mida lühemat aega Sa segu peas hoiad, seda enam kumab läbi Su algne oma toon.
  5. Henna ja taimsed toonijad ei ole sellised nagu sünteetilised värvid. Esiteks ei muuda need Su oma juuksetooni. Taimsed värvid ei eemalda omapigmenti, et uus värv saaks juuksekarva kinnituda. Taimsed värvid kombineeruvad juuste oma pigmendiga ja katavad selle, oma toon, eriti tumedam jääb alati läbi paistma. Ainult pigmenditul – hallil või vesivalgel –  juuksel on näha puhas henna toon. Põhjus, miks üsna sama tooni juustega inimesed saavad sünteetiliste värvidega värvides üsna sama tulemuse, on selles, et juukse oma pigment eemaldatakse enne sünteetilise värvi juuksekarva kinnitumist. Sarnase juuksetooniga inimesed saavad ühe ja sama hennaseguga täiesti erinevad tulemused.
  6. Henna ja taimsed toonijad tahavad täiesti teistsugust ettevalmistust kui sünteetilised värvid. See on ka üks põhjus, miks on neid tooteid keeruline salongis kasutada – selleks ei ole lihtsalt aega ning olukorras, kus inimesed sageli etteteatamata kohale ei ilmu, ei saa ka ühelegi juuksurile pahaks panna, kui ta ei taha võtta riski, et kvaliteetne valmissegatud kraam tuleb ära visata, sest klient ei ilmunudki kohale või helistas viis minutit varem, et tegelikult ta ei saa tulla. Taimsetest toonijatest värvi hakatakse kokku segama umbes ööpäev enne kasutamist. (Aga on olemas juuksureid, kes on lahkesti nõus Su enda poolt kokku segatud henna Sulle pähe kandma ja pärast aitavad välja loputada.)
    Ja see on ka põhjus miks kvaliteetsetest baasainetest ja ise kokkusegatud toon ja taimsed valmissegatud karbivärvid ei ole võrreldavad. Erinevad taimsed tanniinid tahavad erinevat värvusreaktsiooni vallandumise aega ning sageli ka erinevat keskkonda – henna tahab reeglina seista üleöö ja happelist keskkonda, indigo oksüdeerub selle ajaga täiesti ära ja ei värvi ning vajab oma värvusreaktsiooni käivitamiseks aluselist keskkonda. Aga kui need on karbis koos ja kästakse kokku segada kuuma veega ning siis kohe juustele kanda, siis…?
  7. Henna on püsivärv. Seda peab meeles pidama. Hennat ja ka indigot ei saa juustest välja pleegitamise või keemilise värvieemaldusega. Keemia uhub juuksest välja omapigmendi, aga hennatanniinhape lahkub keratiinist viimasena. Tegelikult peab selle värvitud osa eemaldama siiski kääridega – kui tahta hennast lõplikult priiks saada.
    Hendigo/indigoga võib õnneks minna, ja peale värvieemaldust saab juuksed heleda värviga kenasti üle värvida. Aga võib ka juhtuda, et peale innukat värvieemaldust või blondeerimist vaatab peeglist vastu väga räsitud juustega proua Lehtsalat. Indigo (sinine) kombinatsioonis pleegitavate värvide või blondeerijatega, mis sisaldavad kollast, annab täiesti reeglite kohaselt tulemuseks rohelise. See on riskantne ja juuste üldise tervise seisukohalt ma ei soovitaks nii julmi meetoteid.
    Samas on see ka henna võlu – henna on ilmselt ainukene punane juuksevärv, mille toon, läige ja sära on üsna samad ka näiteks 4-5 nädalat peale hennatamist. Henna ei muutu mitte kunagi paari nädalaga lamedaks ja luitunuks ludritooniks nagu paljud sünteetilised punased värvid ning henna ei vaja eales sellist poputamist ja kalliste spetsvahendite kasutamist nagu valvad osa sünteetilistest punastest toonidest seda nõuavad.
    Paljud leiavad selle henna omaduse olevat ka väga võluvalt ökonoomse, sest hiljem peab värvima tegelikult tõesti ainult juuri. Tõsi – pleegitatud või keemiliselt töödeldud juuksed tahavad korduvhennatamist, enne kui värv püsima jääb ning isegi meie lõõskav suvepäike pleegitab pisut.
  8. Hennad ei ole ühesugused või võrdsed. BAQ henna Jamila, mida müüb näiteks Punase Kassi pood või mehandi.com või henna-boy.co.uk ei ole võrreldav suvalise hennaga kosmeetikapoest, hindude-pakistanlaste vürtspoeleiu või Egiptuse kuurortituru poolt pakutavaga. BAQ hennapunast ei saa võrrelda valmissegatud tooniga, olgu selle tooni nimeks siis “vinge vask” või “lõõskav lõke”.  BAQ henna on alati puhas, kvaliteetne ja ei kahjusta Su juukseid.
  9. Henna on väga mitte-allergeenne taim ja kosmeetikum. Kui Sul ei ole allergiat naftokinoonide suhtes, Sa ei põe G6PD-defitsiiti, kasutad kvaliteetset usaldusväärset hennat ja segad selle ise kokku, siis on igasuguste terviseriskide võimalus väga väike, praktiliselt olematu. Sest Sa tead, mida Sa kasutad ja kasutad ainult seda, millest Sa tead, et seda talud.

Taimsete toonijatega saadud tulemus on alati mõjutatud Su oma juuksetoonist, kasutatud toodete kvaliteedist, sellest, mida Sa oma segus kasutasid ning kui kauaks värvi juustele jätsid. Ja see kõik ainult tundub alguses keeruline, üle mõistuse raske ja hirmutav. Tegelikult on ise endale värvi kokkusegamine lahe ja lõbus.

Sellest, mida oma segus kasutada, mis ained võivad mis moodi mõjuda ja ka sellest, kuidas hennat heledamaks saada, lähiajal. Nii pea, kui ma jõuan selle kokku kirjutada.