Kui henna muudab maailma

NYCity News Service üllitas sellise toreda loo. Hennast on saanud keel, kood, tähistaja! Semiootiliselt äärmiselt põnev. 🙂

Maakeelne kokkuvõte:
Hennatatud kätega Sudaani naiste ümberlõikamise vastu
Sudaanis on naiste ümberlõikamist püütud lõpetada 1946. aastast alates, kuid see on siiani olnud väga vähe edukas tegevus. Ja nüüd on kohalikud naised võtnud selle teema oma kätte, oma hennatatud kätesse ja asunud tegutsema.
Kui varem õpetasid paljud mittetulundusühingud ämmaemandaid peamiselt hügieeni ja terviseohutuse alal, siis juba mõnda aega haritakse neid ka tüdrukute ümberlõikamise teemal – et nad saaksid naistele selle teo võimalikest riskidest, tagajärgedest ja kaasnevatest ohtudest rääkida. Kuid nüüd on  asutud õpetama ämmaemandaid ja hennatajaid, et nad teeksid koostööd ning suhtleksid omavahel läbi henna. Tehnika lõid Lõuna-Sudaani jääva Nueri alade ämmaemandad ja naised.
Erinevalt ämmaemandast, kes suhtleb naisega ainult põgusalt ja teatud kindlate sündmuste aegu – rasedus, sünnitus ja ümberlõikamine – on hennatajatel ses osas palju suurem vabadus ning naistega kontaktiloomise ja suhtlemise võimalused. Henna on oluline mitmete sündmuste puhul nagu näiteks pulmad ja katsikud. On piirkondi, kus iga korralik abielunaine kannab kätel teatud kindlaid mustreid ning neid peab uuendama iga 2-3 nädala tagant. Hennatamine on ainult naiste üritus, omamoodi intiimne, lähedane ja isiklik protseduur, millega kaasneb kerge keelepeks, teejoomine, naistejutud ja mureteemade arutamine. Nagu naisteseltskonnas ikka.
Nüüd saavad ka hennatajad mittetulundusühingutelt koolitust, kuidas seda teemat tõstatada ja naistele ümberlõikamisest rääkida. Iga sünnitaja kannab hennat. Kui naine soovib, et tema tütart ei lõigataks ümber, siis juhul, kui ta on liiga häbelik või ei taha sellest avalikult rääkida, tehakse ta kätele teatud kindlad kaunistused, mille järgi ämmaemand tema soovi mõistab. Naiste ümberlõikamise näol on tegemist tabuteemaga ja seetõttu on naised välja töötanud oma keele, kus henna töötab salajase koodi edastajana. Kogu info vahetatakse ainult naisteringis ja sellest saavad aru asjassepühendatud. Ning kui aeg selleks protseduuriks on küps, siis tuleb kohale ämmaemand, kes on  saanud väljaõppe, kuidas sooritada sümboolne protseduuri, nii et laps jääb kahjustamata.
Igasugustest naiste sandistamise vastastest tegevusplaanidest on see siiani osutunud kõige edukamaks ja seda üsna lühikese ajaga. Paljud Läänemaailma organisatsioonid nagu näiteks UNICEF on püüdnud ümberlõikamise vastu tegutseda, kuid üsna edutlt. Kohalike arvates tuleneb see sellest, et abitegevus tuleb väljast ja tahetakse kohe üle terve Aafrika tegutseda ja tuemusi näha. Antud juhul tuli initsiatiiv naistelt endilt ning nad saavad oma tegevuses olla diskreetsed ja mõttekaaslastega omakeski. See on kohalike eripärade ja vajadustega arvestav. Naistel on toetusgrupp ja nad ei pea oma tõekspidamiste nimel meeletult võitlema.

*****

Naiste ümberlõikamine on paljudes kohtades – Sudaanis,  Somaalias, Egiptuses, Keenias, Somaalias, aga ka Mali ja Guinea piirkondades – väga levinud tava. Tegemist on äärmiselt jõhkra mõttetu ja räige operatsiooniga, mida jaotatakse nelja raskusastmesse, kuid neist kõige äärmuslikum on paraku enim evinud – tütarlastel eemaldatakse kliitor ning väikesed häbememokad, vigastatud nahapinnaga suured häbememokad õmmeldakse kinni ning õmblusesse jäetakse kaks tillukest avaust – mentsruatsioonivere ning uriini väljutamiseks. Tavaliselt sooritab selle protseduuri kohalik ämmaemand, habemenoa, jumal teab kui kaua kasutatud žileti või isegi kääridega. Mida tüdruk sel puhul tunneb, milline on perekonna aga ka kogukonna suhtumine, sellest võib lugeda Waris Dirie raamatust “Kõrbelill” või samas Sinisuka Valge Raamatu sarjas ilmunud printsess Sultana esimesest raamatust – eesti keeli raamatukogudes täiesti olemas.

Kui poiste ümberlõikamine on riitus ja pidustus, siis naiste ümberlõikamine on rohkem tabuteema – see sooritatakse, seda ei tähistata ja sellest eelistatavalt ei räägita. Robert Brain küll mainib oma raamatus “Decorated Body“, et tüdrukute ümberlõikamine on sarnane poiste omale – tantsu ja peoga… Kuid tema paarirealine lõik on kui mitte ainus, siis üks vähestest allikatest, kus midagi sellist kinnitakse. Üldjuhul on tegemist naiste omavahelise sündmusega, mis sooritatakse omakeskis, salaja ning ainuke valuvaigisti lõigatavale lapsele on tugevad kinnihoidvad käed, puupulk hammaste vahel ning (samuti ümberlõigatud) naiste kinnitus – ole kuss, nüüd saab sinust naine! Ja see on kõik. Nagu Catherine Cartwright-Jones ühes arutelus tabavalt ütles – on ju põhjust taguda trummi ja puhuda pasunaid, kui poisist saab mees (olgu siis või sümboolselt) ning ta võetakse meeste hulka vastu (islamis lahkub poiss teatud vanuses ema juurest ja maja naistepoolelt, sageli langeb see vanus kokku ümberlõikamise ajaga). Aga tüdrukute puhul ei ole see sotsiaalse staatuse muutus, selleks on pulmad – siis saab tüdrukust naine. Tüdrukute puhul on selle tegevuse puhul tegemist abieluks sobilikuks ‘disainimisega’ – see on sama, mis meil saata tütar dieedilaagrisse, osta talle säärte raseerimiseks esimene žilett või lasta panna talle breketid – ka meie ei tee sellest suuremat numbrit.

Ümberlõikamise protseduur sooritatakse erinevates piirkondades erinevas vanuses – alates paarist päevast peale sündi kuni abielueelse vanuseni (mis üldjuhul on üsna varahane). Sellega ühelt poolt ‘disainitakse’ noor (tulevane) naine sotsiaalselt kõlbulikuks – ümberõikamata naisi peetakse liiderlikeks, räpasteks ning on väga väike tõenäosus, et teatud kindlate hoiakutega väikeses kogukonnas temaga keegi naituda tahaks. Ja teisalt arvatakse, et selline operatsioon muudab naise kuulekamaks, ta on abielus oma mehele truu ning ei hakka seksi otsima, eriti abieluväliselt. (Arvestades, et penetratsiooni käigus rebeneb kinniõmmeldud tupeava ning lisaks valule on see äärmiselt verine protseduur, võib ses osas üsna kindel olla. Ükski naine ei taha SEALT päevi või nädalaid valutada, põletikus olla või siis oma ema/tädi/õe/mõne muu naissugulase kombel pulmaööl verest tühjaks joosta.)  Samuti on see ilmselge tõend tüdruku süütusest ning arvatakse, et sel moel on laps enam kaitstud vägistamise eest.

Sudaanis, Somaalias ja Egptuses näiteks harrastavad seda tava moslemid, Keenias aga kristlased. Mõemal juhul tavatsetakse apelleerida pühakirjale ning väita, et tegemist on religioosse kombega. Suure kirjaoskamatuse protsendiga islami aladel kinnitatakse, et näiteks Koraanis on see kirjas – kuigi vähesed neist on Koraani lugenud. Teatud sotsiaalsete suhete ja väärtushinnangute status quo säilitamiseks on ka kohalikud usutegelased seda varmad kinnitama. Ometi ei ole Koraanist selle kohta ühtegi kirjakohta, nagu Piibliski. Väidetavalt on teada üks Koraani kommentaari lisa (või midagi allikaviite seisukohalt sarnaselt ähmast ja kauget), kus Prohvet kohtab ühte mittemoslemist (sic!) berberi hõimu naist, kel väike tüdruk käe otsas ning Prohveti küsimusel peale, kuhu laps viiakse, ütleb naine, et kombekohaselt ümberlõikamisele. Prohveti kommentaar sellele olevat olnud: “Kärbi, kuid ära hävita!” Sellele viidates on sageli õigustatud leebemat ümberlõikamist, mille puhul kergel vigastatakse vaid kliitoripiirkonda või häbememokki. Kuid nagu teadmata allikatest pärit juttudega ikka – lõpuks saab sellest suure üldistuse häma ja manipuleerimise tulemusena ikka teadmata päritoluga raudkindel väide – Prohvet ütles, eemaldage oma naiste välised suguelundid ja tehke nad sel moel seksuaalselt taltsaks!

Paraku surevad väga paljud naised selle operatsiooni tulemusena, mitmel põhjusel –  desinfitseerimata lõikevahenditest põhjustatud põletikest saadud mürgistused, pulmaööl nn ‘pruudi avamisega’ kaasnevad verejooksud, sünnitusel saadud rebendid… Waris kirjeldab enda ja oma õdede näiteil, mis tunne on elada, kui tavaline pissilkäik võtab aega üle veerand tunni ja menstruatsiooniperiood on alakehas põletav põrgu selle sõna otseses mõttes. Egiptuse islamikogukondades on see jõukamate kodanike seas loonud erilise turismiteenuse – tütar lastakse ümber lõigata läänemaailma kliinikus – USAs või Suurbritannias näiteks, kus seda teostatakse steriilsete vahenditega, täisnarkoosis. Ka USA sisserännanud moslemikogukondades on levinud selle operatsiooni nõudmine haiglast ning argument on lausa masendav – vastasel korral organiseerib mõni perekonna hea nime ja naisliikmete puhtuse eest seisev aktivist kohale kogukonnasisese ümberlõikaja ning 21. sajandi Ameerikas teostatakse see operatsioon üsna sarnaselt Sudaani või Somaalia kolkakülale – võsa asemel on kinniste akendega köök ja lõkke asemel steriliseeritakse lõikenuga isopropüülalkoholi abil või gaasipliidi tules.

Naiste ümberlõikamisega on hennat siiani mainitud (rahva)meditsiinilistel eesmärkidel – hennast tehtud jahedad mähised ümberlõigatud piirkonnas, mis leevendavad valu ja põletikku. Nüüd on hennast saanud samaväärne relv kombe õigustajate vastu – omamoodi kirjasõna. Ja seda, et pliiats (antud juhul siis näiteks hennatamiseks kasutatav okasseaokas) võib olla teravam ja tõhusam relv kui mõõk (habemenuga, žilett) teame me kõik.

Hennamaalingud – pasta segamine

Põhimõtteliselt tuleb henna ikka ühte moodi kokku segada, olenemata sellest, kas kasutada seda juustele või nahale: hennapulber, hapu vedelik, magus ja terpeenid. Just nii – olulisuse ja mahu järjekorras. Ja see ongi kõik. Kogu udu ja mudru salajastest lisaainetest, vingest testimisest ja muust – see on lihtsalt mull. Hennapulber, sidrunimahl, näpuotsaga suhkrut – isegi terpeene pole hädasti vaja.
Inglise keeli nimetatakse seda ka KISS-retseptiks (Keep It Simple, Silly). Maakeeli võiks see olla siis HALL-retsept (Hoia Asjad Lollikindlalt Lihtsad). Ei kõla küll nii hästi edevalt ja seksikalt nagu KISS, aga sobib ka.

Niisiis – mida on vaja:
hennapulber, hapu vedelik, magusaine, eeterlike õlisid e terpeene; võrreldes juukse hennaga peab oluliselt täpsemalt jälgima aega ja temperatuuri.

  • Segage henna hapu vedelikuga kartulipudrutaoliseks massiks. Just nimelt puder – paks, kukub lusika küljest pisut muredate latakatena lahti. Segage see mass võimalikult ühtlaseks pastaks, katke kauss pealt kergelt kilega ning tõstke  kuskile toasooja seisma.

HENNA peab olema BAQ henna – võin, noh – ei PEA, kui te hennat ma lõbuks ja lustiks teete. Aga kui te teenite sellega raha, siis midagi alla BAQ kasutades te ei kasuta parimat. Muu henna tuleks siis üsna suure tõenäosusega läbi sõeluda – läbi kahekordse kapronsoki või – põlviku.  Ummistunud koonus või aplikaatorpudel tähendab suurt hulka jama ja mõttetut närvikulu. Kindlasti tuleb vaadata säilimisaega ning võiks vaadata ka tootjat ja tootjamaad – hennad on nahal natukene erinevad ning kehvades tingimustes hoitud hennapulber annab ilus tooni 2-3 päevaks ning hakkab siis nö kaelkirjaku-effektiga maha kuluma – pilt muutub üsna märgatavalt laiguliseks ja läheb üsna kiiretsi inetuks.

HAPU võiks olla puhas toasoe sidrunimahl. Kui juuste jaoks võiks kasutada joomiskõlbuliku haput, siis mehndi jaoks peab mahl olema puhas. See võib olla pressitud sidrunimahl – siis tuleb mahl läbi sõela nõrutada, et viljatükikesi sees ei oleks – või pudeli oma – henna tumeduse ja püsivuse osas ei ole vahet. Allergiate või ülitundlikkuse osas jookseb liin umbes nii: laim-sidrun-greip-apelsin.
Kes tsitruselisi ei kannata, neile soovitaks tamarindi. Tamarinditee sisse võib keetmise ajaks panna veel näiteks nelki, musta pipart, muskaati, lavendlilehti, rosmariini jne. Tamarind sisaldab ka sahhariide, mis annavad hennapastas väga hea tulemuse. Mökerdamist on rohkem kui puhta mahlaga, aga tulemus on tõesti hea.

  • Valmis pasta vajab nüüd seismiseks aega – happelises keskkonnas hakkab hennapulbri leherakke ümbritsev tselluloos lagunema, hennatanniinhape vallandub aeglaselt ja hakkab oksüdeeruma. Seda nimetatakse värvusreaktsiooni käivitumiseks ning selle protsessi algusest või toimumisest/toimimisest saab aimu, kui lusikaga pasta pealmine kiht lahti tõmmata – kui pasta pealmine ja alumine kiht on erinevat värvi, siis on värvusreaktsioon vallandunud ning võib hakata edasi tegutsema.
    Olenevalt hennast ja temperatuurist võib värvusreaktsiooni käivitumine võtta aega 3-4 kuni 12-24 tunnini. Mida soojem, seda kiiremini
    Jamila on üks aeglase värvusreaktsiooniga hennadest – 21C juures tahab ta happelises keskkonnas seista ligikaudu 12 tundi, Rajastani hennade aeg on keskeltläbi 6-8, Jeemeni ja Sudaani omadel 4-6 tundi.

Seda protsessi saab ka forsseerida – kui valada hennale peale kuuma või suisa keeva vett, siis vallandub värvusreaktsioon peaaegu momentaalselt, AGA – sel moel töödeldud henna ei püsi. Ei nahal ega ka juustel. See on nö ‘läbiküpsetatud henna’ – ilmselt on oksüdatsioon nii kiiresti käima löödud, et see toimub lihtsalt suures osas juba enne ära, kui hennatanniinhape jõuab korralikult juustesse-nahka keratiini kinnituda.

  • Kui värvusreaktsioon on käivitunud, lisaga pastasse midagi magusat ja eeterlike õlisid e terpeene. Üldine soovituslik doos on umbes supilusikatäis magusat ja kuni 30 tilka eeterlike õlisid 100g henna kohta, aga jällegi oleneb see paljudest lisafaktoritest ning õige koguse leiab igaüks ise katsetamise käigus.
    Peale magusa ja terpeenide lisamist tahab pasta veel 2-12 tundi seist, olenevalt hennast.

MAGUS võib olla ükskõik milline suhkur – rafineeritud vaöge lauasuhkur, rafineerimata toorsuhkur, melassisuhkur, siirup. (Moosisuhkur ilmselt ei sobi, pektiinide sisalduse tõttu.) Igaüks on endale katsetades sobiva leidnud.
Monosahhariide – glükoosi ja fruktoosi – peetakse üldiselt parimateks. Meil saab glükoosi apteegist, fruktoosi niisama poest.
Meega peab olema ettevaatlik – kui te teete hennat teistele, siis mett kasutades peab sellest alati teavitama. Meeallergikuid on üsna palju ning ilusa henna asemel sügelevat kehaosa saada ei taha keegi.
Magusa lisamine annab pastale venivust ja elastsust, nii on sellega parem peeneid mustreid teha. Siiski – on hennasid, mis juba loomuldasa sisaldavad looduslike sahhariide, nii et lisasuhkrut ei vaja – Rajastani hennad on sageli sellised.
Ka kinnitub suhkrune pasta nahale paremini ja ei murene kuivades sedavõrd ruttu tükkideks ega pudene pealt. Muidugi – kui suhkrut saab liiast, siis ei kuiva pasta ära, kleebib, jookseb laiali ning teeb hennakandja ääretult veetlevaks kogu piirkonna mesilaste, herilaste ja sipelgate seas.

TERPEENID on  rohkelt monoterpeenseid alkohole sisaldavad eeterlikud õlid. Levinumad hennasegudes on eukalüpt, teepuu, lavendel, cajeput, ravensara, aedliivatee, nelgipung. Nende kasutamine muudab midagi üldises oksüdatsiooniprotsessis, nii et hennatanniinhappe kinnitub väga kiiresti ja sügavale keratiini ja oksüdeerub paremini. Hästi terbitud pasta annab 2-4 tunnise nahalhoidmisega nädalajagu ilusa tumepruunina püsiva pildi ning kinnitub imehästi ka muidu halvasti hennat kandva dekoltee piirkonna nahka.
Kui te kasutate hennat laiema ringkonna peal, siis oleks mõistlik end eelnevalt natukene eeterlike õlide toimega kurssi viia ning teha kindlaks ka sugulastaimed ja üldjuhul piirduda vaid lavendliga. See on üks ohutumatest eeterlikest õlidest.
Ekalüpt on hea, kui selle kvaliteet on üsna ebaühtlane.
Teepuu on suurepärane, aga on inimesi, kes on sellele allergilised ning pikemaajaline kokkupuude allergiat soodustava eeterliku õliga võib lõppeda nagu PPD-“must henna” – kena pruuniksminema mustri asemel on käel sügelev ja kergelt villiline muster. Teepuu-allergikud peavad vältima ka cajeputi ja niaouli õlisid, need on sugulastaimed.
Nelgipung on suurepärane, aga väga tugev ärritaja.
Roos-geraanium annab hea lõhna ja see püsib paar päeva ka nahal, samas võib olla tugev ärritaja.

  • Pasta konsistents muutub peale suhkrute ja terpeenide lisamist tuntavalt – vedelamaks, siidisemaks ja ühtlasemaks. Vajadusel võib pastale lisada veel sidrunimahla või lisvedelikku, kuid ettevaatlikult ja pigem vähe korraga – pastat on väga kerge teha vedelamaks, kuid paksemaks tagasi saada on võimatu.

Kui pasta on valmis, siis tuleb see kas kohe ära kasutada või panna sügavkülma. Toasoojas ‘sureb’ valmis hennapasta 2-4 päevaga, külmkapis umbes nädalaga. Sügavkülmas hoitud hennapasta seisab värskena umbes aasta.
Pastat võib sügavkülmas ladustada minigrip-kotikeste või ka valmiskoonustena, nii nagu keegi seda peale kannab. Vajadusel võtke pasta sügavkülmast, laske aeglaselt üles sulada ja see on kohe kasutusvalmis.

Ja ongi kogu saladus, karmid katsed ja keerukad komponendid. Lugege, vaadake, katsetage – meistrisaladuse osa on ainult õige konsisntentsi saamine, suhkrukoguse leidmine ja terpeenidega möllamine. Aga see ongi osa lõbust.

Ja mul on hea meel öelda, et The Henna Page‘i “Henna käsiraamat – Henna segamine” on valmis ja toimetamisel, loodetavasti saab selle The henna Page‘ile üles lähima paari nädala jooksul. 🙂
“Henna käsiraamat – Henna pealekandmine” on samuti tõlkimisel, nii et kui hästi läheb on lähiajal vajalikud käsiraamatud ka maakeeli olemas.

Ilusat suve, tumedat hennat!