Henna kasvatamisest

Täna on küll eriti rikkalik postitamise päev – kui juba kirjutamiseks läks, saagu siis üles kõik, mis ma viimasel ajal leidnud olen.

Alljärgneva eest minu erilised tänud Mark‘ile, kes oma leide lahkelt jagas. Ja Youtube’ile, mis seda võimaldas.

Henna taim kasvatatakse mõnede allikate kohaselt seemnest – seemned on imepisikesed. Pildilt võiks arvata, et tegemist on tatratera-suuruse seemnega, tegelikult on hennaseeme umbes 1/4 tatrast või veel pisem. Tavaliselt külvavad seemneid laiali linnud ning kasvatuses tähendab seemnest kasvatamine mitmekordset ümberistutamist.
Teiste allikate kohaselt kasvatatakse hennat pistoksast, nii nagu näiteks musta sõstart ning ka siis tuleb taimi mitu korda ümber istutada.

Hennataimede tagasilõikamist ja ümberistutamist näeb nende videote pealt.
Naised lõikavad tagasi nii istutatavate võrsete juured kui ka oksad. Ja vaadake KUI meeletult suur on see põld, mis niimoodi käsitsi täis istutatakse.

Siis käib üks onu tokiga ees, sorgib augud mulda, tädi pistab sinna oksad (ja tallab mõnusalt ära kõrvalrea pistoksad, aga sellest pole lugu, sest henna ON väga vintske tegelane) ning lõpuks tuleb teise tokiga teine onu, kes songib augud okstega kinni, aidates jalaga kaasa ning muuhulgas tallates ära nii kõrvalrea võrseid kui ka enda värskelt kinnimätsitud taimi. (Jaa – seda Eestis juba naljalt ei juhtu, et inimesed teevad põllutöid lumivalgtees, helekollastes või taevakarva sinistes riietes…)

Ja siit on näha, kui uskumatult tihedalt ja suurele pinnale henna on maha istutatud. Ja töö käib ikka sama moodi – üks grupp naisi valmistab võrsed ette, teised panevad need maha. (Ja lõpuks kakerdavad külakoerad mööda põldu, sest peab ju teadma, mida need inimesed seal teevad.) P.S. Juhin tähelepanu valges maikas väheke kõhukale onule, kes ilmub ekraanile klipi 30 sekundi juures – ta on otsaeest ning meelekohtadelt korralikult hall ning värvib oma juukseid hennaga. 😉

Ja siis jääb henna põllule kasvama. Nagu klippidest näha, on põldudel ka kraavikesed ning põllud asetsevad muust pinnast natukene madalamal – ikka selleks, et taimed võimalikult palju vett saaksid. Kuigi henna on vintske taim ning talub kuuma ja põuda hästi, natuke veet vajab ka tema. Väetatakse taimi üldjuhul sõnnikuga. ja nii kasvavad taimed 3-4 aastat, kuniks neist moodustub korralik võsa.
Henna korjatakse 3-aastaselt või natukene vanemalt taimelt – nooremate taimede lehtedes ei ole hennatanniinhape veel piisavalt määral moodustunud ja see henna ei värvi. Pildid henna korjamisest pärinevad The Henna Page’i kogust.
Kõigepealt lõigatakse henna koos oksadega maha, vihkudesse ja need laotakse hakkidesse päikese kätte kuivama:

Siis laotakse koorem kaamli (või eesli) selga ning veetakse töötlemispaikadesse:

Täiesti kuivanud oksad pekstakse ja tuulatakse. Mõneti meenutab see meie ajaloost teada viljakoristamise aja rehepeksu – kuivanud oksi materdatakse suurte kaigastega ja siis loobitakse oksa- ja lehepudi õhku. Moodsamal ajal on jõukamatel farmeritel ja veskiomanikel ka selline tuulamismasin:

Ja siis viiakse kuivanud lahtipekstud lehed veskisse jahvatamisele:

Need kaks etappi ning hennapilbri sõelumine on see osa hennaga töötamisest, mis ei ole tervisele hea – hennatolm hingamisteedes ja kopsudes on üsna ärritav. Nagu klippidest näha, katavad töölised nina ja suu rättidega ning üritavad tolmu osas jääda pealetuult. Arvestades sealse rahva elatustaset, ma ei usu, et neil korralikumaid respiraatoreid oleks. Varasemal ajal oli hennaveskis töötamine väga vaeste inimeste pärisosa ning töö, mida naljalt keegi teha ei tahtnud. (Arvestades, et henna oksüdeerub ka ninas ja hingamisteedes, kus ei ole väga happeline keskkond, on see mõistetav – kui ikka kogu aeg nuuskad ja köhid punakaspruuni sodi, siis…)

Loodetavasti oli see hariv ja tore lugemine ning tuhat tänu tundmatule smhenna2004 kasutajanime taha peitunud kodanikule, kes need klipid Youtube’i üles riputas!

Jamila 2010 – hennaserai.com’is nüüd olemas

Tegelikult on Jamila 2010 suvekorje olemas juba tükk aega, lihtsalt ei suutnud nii ruttu seda ära testida ja siis pilte üles panna ja kõike kokku kirjutada. Nii, nagu sellega ikka läheb.

Nagu ma üleeelmises postituses kirjutasin – ka iga hennasaadetis on erinev. Hennaseraile saabunud saadetid ei olnud nn ‘varase linnukese’ tellimisnimekirja laar ning mulle tundub, et me oleme saanud palju parema henna kui teised.

Tõsi on see, et Jamila 2010 on kiirem kui eelmise aasta oma – värvusreaktsiooni aeg umbes 8-9 tundi ning see säilib natukene lühemat aega kui mu varasemad segud. 2009. aasta omaga võrreldes on see tundlikum henna ja vajab rohkem passimist. Kui ma oma pastadega kuskilt ürituselt tulen, siis lähevad need joonelt külmkappi – niigi on pasta õhtuks olnud pea 12 tundi soojas – ja siis ma kasutan seda enda peal, enne kui päris jäägid juuksehennas maanduvad.
Tavaliselt kestab mu pasta ka peale pikka palavat päeva veel pea nädala, kui seda külmkapis hoida. Koonusest on näha, et oksüdatsioon on aeglane ning ka nädala vanune pasta ei ole väga tumenenud.
Jamila 2010 on aga äärmiselt tundlik – 3-4 päeva ning pasta on tumepruun. Otseselt nahale kantuna ei ole värvi tumeduse osas vahet, aga kestvuses küll.

Alljärgnevalt peaks piltide peal näha olema, mismoodi värv oksüdeerub (ma loodan, et see piltide lisamine nüüd lõpuks ometi ka õnnestus).
Selline oranžikas on õige henna alati peale pasta mahakoorumist. Nii tumedaks läheb aga väga hea henna – ma ei ole seda hennat testinud, aga silma järgi pakuks – varasemate testitud hennaga tehtud piltide vaatamisele ja Catherine’i arvamusele tuginedes – et hennatanniinhappe sisaldus on üle 2,3%.

Kui tekkis huvi – Jamila 2010 on müügil siin.

Studio 108 Avatud Uste Päev

Edastan teate:
Ootame stuudio sõpru ja jooga, tantsu ning loovusehuvilisi meie avatud uste päevale laupäeval, 18. septembril, kell 11:30–14:30!
Tutvustame uusi stuudioruume vanalinnas Müürivahe tänaval ja räägime sügishooaja tunniplaanist.

Avatud uste päeva kava
11:30 Studio 108 juhendajate ja avatatud uste päeva kava tutvustus
12:00 Krija hatha jooga – Studio 108 joogaõpetajad
12:45 Zumba – juhendaja Vilma Rojas (Costa Rica)
13:30 India klassikaline tants – juhendaja Helen Geršman tantsustuudiost Amrita (www.amrita.ee)

Paralleelselt näidistundidega toimub teraapiatoas henna töötuba, kus saab endale pisikese ilusa ornamendi lasta teha ja küsida hennateemalist nõu Eesti ühelt parimalt hennaspetsialistilt Katrin Alekandilt (www.punanekass.ee ja http://www.hennaserai.com). Hennamaalingu saab endale pidulikul puhul 25.- krooni eest.

Avatud uste päeval osalus on tasuta.

‘Studio 108’ Avatud Uste Päev

Ootame stuudio sõpru ja jooga, tantsu ning loovusehuvilisi meie avatud uste päevale
laupäeval, 18. septembril, kell 11:30–14:30!
Tutvustame uusi stuudioruume vanalinnas Müürivahe tänaval ja räägime sügishooaja tunniplaanist.

Avatud uste päeva kava
11:30 Studio 108 juhendajate ja avatatud uste päeva kava tutvustus
12:00 Krija hatha jooga – Studio 108 joogaõpetajad
12:45 Zumba – juhendaja Vilma Rojas (Costa Rica)
13:30 India klassikaline tants – juhendaja Helen Geršman tantsustuudiost Amrita (www.amrita.ee)

Paralleelselt näidistundidega toimub teraapiatoas henna töötuba, kus saab endale pisikese ilusa ornamendi lasta teha ja küsida hennateemalist nõu Eesti ühelt parimalt hennaspetsialistilt Katrin Alekandilt (www.punanekass.ee ja http://www.hennaserai.com). Hennamaalingu saab endale pidulikul puhul 25.- krooni eest.
Avatud uste päeval osalus on tasuta.

Henna on henna on henna on henna – kas ikka on?

Lausa häbilugu – ma ei ole siia pea kaks kuud ridagi kirjutanud. Aga see viga saab kohe parandatud.

Ma olen pikalt ja huviga jälginud, mismoodi see hennandus ja henna-teadus areneb. Minu jaoks on äärmiselt huvitav, kuhu ja kui kiiresti on kõik hennasse-puutuv arenenud kuue aastaga, alates ajast, mil mina näpud hennaseks sain ja kuhu see kõik edasi läheb. nagu ma kuskil oma esimeses sissekandes esmaavastaja õhina ja elevusega mainisin – see on nagu peeglitagune maailm, kus avaneb ootamatuste ja meeletute võimaluste silmapiir.

Mis me siis vahepeal teada saanud oleme?

  • Kõik, mida henna nime all müüakse, ei ole henna. Esimene terav eristus toimuski seguhennade ja puhaste hennade vahel. Sealt edasi – juuksehenna ja nahamaalingute henna. Erinevus oli nii värvisisalduses kui ka pulbri puhtuse ja puhastatuse astmes.
  • Must henna ei ole henna, see on tõeline surmapasta ja ohtlik toksiline mürk, mille kasutamine nahal on keelatud ja peaks olema karistatav.
  • Ka valmispastad, mis ei tule otse sügavkülmast vaid loksuvad punktist A punkti B päevi 35C kuumas ning siis vedelevad veel päevi sama kuumas poes, ei ole henna. Sinna on igasuguseid imeasju sisse pandud, millest enamust me endale hea meelega peale ei paneks – bensiin, tärpentiin, keroseen, lambiõli jne. Kuna tootjainfo puudub ja henna nimetusega seondub inimestele idee ohutust loodustootest, siis kahjuks neid müüakse.
  • Henna on keratiinil (olgu siis küüned, nahk või juuksed) alati üsna ühte värvi – punakaspruun või siis see, mida maakeeli hennapunaseks nimetatakse. Üsnagi spetsiifilise nüansiga toon.  See võib olenevalt hennast varieeruda, kuid pruun jääb. On hennasid, mis kumuleeruvad juustel rutem, on hennasid, mis annavad küüntele pruunikama tooni, on hennasid mis jäävad nahal-küüntel punakamad – iga henna on erinev. Juustel jäävad nad siiski kõik üsna ühte tooni, puhta hennana. Esialgu sai erinevus määratletud geograafilise paiknemisega – jeemeni, maroko, india, pakistani, sudaani jne hennad.
  • Lisaks erinevale tooninüansile on erinevad hennad ka väga erineva tekstuuriga, seda just BAQ henna puhul. On hennasid, mis on äärmiselt janused ning kuhu läheb märgatavalt rohkem sidrunimahla või vedelikku kui tavapärane. On hennasid, mis on juba loomuldasa äärmiselt sahhariididerikkad ning seetõtt kergelt või isegi väga veniva tekstuuriga – Rajastani hennad näiteks on peaaegu alati sellised. On hennasid, kus looduslikud sahhariidid peaaegu puuduvad ning need vajavad väga palju lisasuhkrut, et nendega saaks teha ilusaid mustreid ning et need kohe peale kuivamist nahalt ei pudeneks.
  • Värvivallandumise aeg sarnase temperatuuri juures (22-25C) on väga erinev. Ka siin märgati esimesena seost geograafilise paiknemise osas. Pakistani Jamila on reeglina aeglane henna, teadaolevalt vist kõige aeglasem henna üldse – 9-12 tundi värvusreaktsiooni tekkimiseks ja siis teist sama palju eeterlike õlide jm toimimiseks. Maroko henna on reeglina kiirem 4-8h, Rajastan samamoodi – keskeltläbi 6h, Jeemen – 6-8. Samas võib erinevate aastakäikude Jamila värvusreaktsiooni vallandumise aeg erineda 4 tunni võrra.
  • Väga kiiresti muutus üldiseks lemmikuks Jamila henna ning seda väga lihtsal põhjusel – Jamila annab alati üle keskmise hea värvitulemuse ning Jamila on absoluutselt alati superpeeneks jahvatatud ja hoolikalt sõelutud. Lisaks on Jamila tõesti väga puhas henna – ei pestitsiide ega muud jama, nii palju kui seda testitud on. Mis ei ole iga henna puhul sugugi tavapärane. Erinevate tootjate kvaliteet on äärmiselt erinev, seda isegi sama korje ja aastakäigu osas – on hennasid, mis on imehea värviga kui jahvatatud sama peeneks nagu teepuru kotikeses ning suisa sõelumata. On hennasid, mis on nii liivased, et seda võiks vabalt kassile kasti allapanuks pakkuda.  On imepeeneks jahvatatud-sõelutud pulbreid, mis ei värvi peaaegu üldse jne. Jamila oli esimene henna, mida võis pimesi usaldada ning see tegi hennakunstnike töö palju-palju lihtsamaks.
  • Ühel hetkel täheldati, et mõne aastakäigu Jamila on parem kui teise oma. Umbes viie aastaga tekkis täiesti korralik kogukonnasisene võrdlusmoment – kes mis aasta hennaga millise tulemuse sai. Ja siis tuli Catherine’i legendraarne Rajastani Monsoon 2007 – ilmselt esimene hitthenna, mida hakati meeletult kasutama ning mis on tõesti meeletult hea. Rajastani ja Jamila segu annab äärmiselt hea tekstuuriga pasta – Jamila on olemuselt siidine, natuke pehmeloomuline ja kreemjas; Rajastan on nii suhkrurikas, et on kergelt sültjas või suisa venivalt tatine. Ühes segus need kaks tasakaalustavad teineteist ning värvitulemus, püsivus ja mahakuluvus on väga hea ja ühtlane. Minu täielik lemmiksegu siiani.
  • Seda, et hennatanniinhappe sisaldus on hennati erinev, teadsime me ammu. Juustehennas jääb värvisisaldus 0,5-1,5% piiresse ning sellega ei saa isegi keskpärast nahamaalingut. Hea nahamaalinguhenna on üle 2%. Alla 2,2% on selline enam-vähem, 2,3% ja enam on tõsiselt hea. Päris mitu aastat juba on olnud selge, et ka iga aastakäigu henna on värvinäitajate poolest erinev. Ja nüüd – tänu Catherine’ile – on selge, et absoluutselt iga saadetis või seeria on täiesti erinev. Nii näiteks ei ole Catherine’i, Mark ‘Hennaboy’, minu või Hennacaravani 2010 Jamilad üldse sarnased. Me oleme saanud väga erinevaid tulemusi – keskpärastest vapustavateni. Ning näiteks Catherine’i Celebration, mis on 2009 aasta Jamila talvekorjehenna, on 3,4% värvisisaldusega – tõeline superhenna, mis värvib väga tugevalt just selliseid ebatüüpilisi kohti (õlad, selg jms), kuhu henna tavaliselt väga jääda ei taha. Samas – äärmiselt tundlik ja välistingimuste, segamisaja ja hoiustamise suhtes palju kapriissem kui Jamila harilikult. Peopesad ja jalalabad värvib peaaegu mustjaks, kuid kulub väga ruttu maha, värv hakkab maha kuluma palju rutem ning kiiremini kui Jamila tavaliselt.
  • Iga henna on absoluutselt erinev ja eriline. On täiesti müstilisi hennasid, mis annavad superhäid tulemusi ainult kindla aja jooksul – värvusreaktsioon tekib 4 tunniga ning 18 tundi hiljem, olenemata hoistustingimustest, on pasta tükiline ja klimpjas. On hennasid, mille värvusomadused nahal halvenevad peale läbikülmutamist märgatavalt ning on neid, mille värvumisomadused paranevad. On hennasid, mille puhul pulber tundub peen nagu puuder või talk ning mis happega reageerides annavad tulemuseks mingi kummalise mineraalse komponendi – pastat segades lusikaalune sõna otseses mõttes krigiseb, nagu oleks pastas korralikult liiva sees. Liiva ei ole, aga krigin on. Catherine’il selline kogemus ühe Jeemeni hennaga, minul Maroko Tazarine’iga.
  • JNE 🙂

Nii et selge on, et me ei saa rääkida hennast kui mingist üldisest asjast. Või, noh, tegelikult saab – me saame ‘hennast kui sellisest’ rääkida sama moodi nagu me räägime ‘veinist kui sellisest’ või ‘konjakist kui sellisest’.
Baasretseptid toimivad üldjuhul ikka, aga absoluutselt iga uus hennasaadetis tuleb läbi proovida, testida ning selle segamise protseduur on nagu haige lapsega kodus olemine. Hennakaugel inimesel on seda isegi raske uskuda, mismoodi hennat passitakse – kaua läks värvivallandumiseni aega, palju läks vedelikku või suhkrut, mis toimus peale õlide lisamist, millised on säilimistingimused, kuidas toonib labakäsi või käsivart, kui ruttu ja ühtlaselt värv tekkis, oksüdeerus ja hiljem kulub jnejnejne.

Õige on ainult see, et – iga henna on erinev, iga inimene on erinev, iga nahk on erinev, iga päev on erinev – sa ei saa mitte kunagi täpselt sama tulemust!

Minu meelest on see meeletult põnev!