Henna on henna on henna on henna – kas ikka on?

Lausa häbilugu – ma ei ole siia pea kaks kuud ridagi kirjutanud. Aga see viga saab kohe parandatud.

Ma olen pikalt ja huviga jälginud, mismoodi see hennandus ja henna-teadus areneb. Minu jaoks on äärmiselt huvitav, kuhu ja kui kiiresti on kõik hennasse-puutuv arenenud kuue aastaga, alates ajast, mil mina näpud hennaseks sain ja kuhu see kõik edasi läheb. nagu ma kuskil oma esimeses sissekandes esmaavastaja õhina ja elevusega mainisin – see on nagu peeglitagune maailm, kus avaneb ootamatuste ja meeletute võimaluste silmapiir.

Mis me siis vahepeal teada saanud oleme?

  • Kõik, mida henna nime all müüakse, ei ole henna. Esimene terav eristus toimuski seguhennade ja puhaste hennade vahel. Sealt edasi – juuksehenna ja nahamaalingute henna. Erinevus oli nii värvisisalduses kui ka pulbri puhtuse ja puhastatuse astmes.
  • Must henna ei ole henna, see on tõeline surmapasta ja ohtlik toksiline mürk, mille kasutamine nahal on keelatud ja peaks olema karistatav.
  • Ka valmispastad, mis ei tule otse sügavkülmast vaid loksuvad punktist A punkti B päevi 35C kuumas ning siis vedelevad veel päevi sama kuumas poes, ei ole henna. Sinna on igasuguseid imeasju sisse pandud, millest enamust me endale hea meelega peale ei paneks – bensiin, tärpentiin, keroseen, lambiõli jne. Kuna tootjainfo puudub ja henna nimetusega seondub inimestele idee ohutust loodustootest, siis kahjuks neid müüakse.
  • Henna on keratiinil (olgu siis küüned, nahk või juuksed) alati üsna ühte värvi – punakaspruun või siis see, mida maakeeli hennapunaseks nimetatakse. Üsnagi spetsiifilise nüansiga toon.  See võib olenevalt hennast varieeruda, kuid pruun jääb. On hennasid, mis kumuleeruvad juustel rutem, on hennasid, mis annavad küüntele pruunikama tooni, on hennasid mis jäävad nahal-küüntel punakamad – iga henna on erinev. Juustel jäävad nad siiski kõik üsna ühte tooni, puhta hennana. Esialgu sai erinevus määratletud geograafilise paiknemisega – jeemeni, maroko, india, pakistani, sudaani jne hennad.
  • Lisaks erinevale tooninüansile on erinevad hennad ka väga erineva tekstuuriga, seda just BAQ henna puhul. On hennasid, mis on äärmiselt janused ning kuhu läheb märgatavalt rohkem sidrunimahla või vedelikku kui tavapärane. On hennasid, mis on juba loomuldasa äärmiselt sahhariididerikkad ning seetõtt kergelt või isegi väga veniva tekstuuriga – Rajastani hennad näiteks on peaaegu alati sellised. On hennasid, kus looduslikud sahhariidid peaaegu puuduvad ning need vajavad väga palju lisasuhkrut, et nendega saaks teha ilusaid mustreid ning et need kohe peale kuivamist nahalt ei pudeneks.
  • Värvivallandumise aeg sarnase temperatuuri juures (22-25C) on väga erinev. Ka siin märgati esimesena seost geograafilise paiknemise osas. Pakistani Jamila on reeglina aeglane henna, teadaolevalt vist kõige aeglasem henna üldse – 9-12 tundi värvusreaktsiooni tekkimiseks ja siis teist sama palju eeterlike õlide jm toimimiseks. Maroko henna on reeglina kiirem 4-8h, Rajastan samamoodi – keskeltläbi 6h, Jeemen – 6-8. Samas võib erinevate aastakäikude Jamila värvusreaktsiooni vallandumise aeg erineda 4 tunni võrra.
  • Väga kiiresti muutus üldiseks lemmikuks Jamila henna ning seda väga lihtsal põhjusel – Jamila annab alati üle keskmise hea värvitulemuse ning Jamila on absoluutselt alati superpeeneks jahvatatud ja hoolikalt sõelutud. Lisaks on Jamila tõesti väga puhas henna – ei pestitsiide ega muud jama, nii palju kui seda testitud on. Mis ei ole iga henna puhul sugugi tavapärane. Erinevate tootjate kvaliteet on äärmiselt erinev, seda isegi sama korje ja aastakäigu osas – on hennasid, mis on imehea värviga kui jahvatatud sama peeneks nagu teepuru kotikeses ning suisa sõelumata. On hennasid, mis on nii liivased, et seda võiks vabalt kassile kasti allapanuks pakkuda.  On imepeeneks jahvatatud-sõelutud pulbreid, mis ei värvi peaaegu üldse jne. Jamila oli esimene henna, mida võis pimesi usaldada ning see tegi hennakunstnike töö palju-palju lihtsamaks.
  • Ühel hetkel täheldati, et mõne aastakäigu Jamila on parem kui teise oma. Umbes viie aastaga tekkis täiesti korralik kogukonnasisene võrdlusmoment – kes mis aasta hennaga millise tulemuse sai. Ja siis tuli Catherine’i legendraarne Rajastani Monsoon 2007 – ilmselt esimene hitthenna, mida hakati meeletult kasutama ning mis on tõesti meeletult hea. Rajastani ja Jamila segu annab äärmiselt hea tekstuuriga pasta – Jamila on olemuselt siidine, natuke pehmeloomuline ja kreemjas; Rajastan on nii suhkrurikas, et on kergelt sültjas või suisa venivalt tatine. Ühes segus need kaks tasakaalustavad teineteist ning värvitulemus, püsivus ja mahakuluvus on väga hea ja ühtlane. Minu täielik lemmiksegu siiani.
  • Seda, et hennatanniinhappe sisaldus on hennati erinev, teadsime me ammu. Juustehennas jääb värvisisaldus 0,5-1,5% piiresse ning sellega ei saa isegi keskpärast nahamaalingut. Hea nahamaalinguhenna on üle 2%. Alla 2,2% on selline enam-vähem, 2,3% ja enam on tõsiselt hea. Päris mitu aastat juba on olnud selge, et ka iga aastakäigu henna on värvinäitajate poolest erinev. Ja nüüd – tänu Catherine’ile – on selge, et absoluutselt iga saadetis või seeria on täiesti erinev. Nii näiteks ei ole Catherine’i, Mark ‘Hennaboy’, minu või Hennacaravani 2010 Jamilad üldse sarnased. Me oleme saanud väga erinevaid tulemusi – keskpärastest vapustavateni. Ning näiteks Catherine’i Celebration, mis on 2009 aasta Jamila talvekorjehenna, on 3,4% värvisisaldusega – tõeline superhenna, mis värvib väga tugevalt just selliseid ebatüüpilisi kohti (õlad, selg jms), kuhu henna tavaliselt väga jääda ei taha. Samas – äärmiselt tundlik ja välistingimuste, segamisaja ja hoiustamise suhtes palju kapriissem kui Jamila harilikult. Peopesad ja jalalabad värvib peaaegu mustjaks, kuid kulub väga ruttu maha, värv hakkab maha kuluma palju rutem ning kiiremini kui Jamila tavaliselt.
  • Iga henna on absoluutselt erinev ja eriline. On täiesti müstilisi hennasid, mis annavad superhäid tulemusi ainult kindla aja jooksul – värvusreaktsioon tekib 4 tunniga ning 18 tundi hiljem, olenemata hoistustingimustest, on pasta tükiline ja klimpjas. On hennasid, mille värvusomadused nahal halvenevad peale läbikülmutamist märgatavalt ning on neid, mille värvumisomadused paranevad. On hennasid, mille puhul pulber tundub peen nagu puuder või talk ning mis happega reageerides annavad tulemuseks mingi kummalise mineraalse komponendi – pastat segades lusikaalune sõna otseses mõttes krigiseb, nagu oleks pastas korralikult liiva sees. Liiva ei ole, aga krigin on. Catherine’il selline kogemus ühe Jeemeni hennaga, minul Maroko Tazarine’iga.
  • JNE 🙂

Nii et selge on, et me ei saa rääkida hennast kui mingist üldisest asjast. Või, noh, tegelikult saab – me saame ‘hennast kui sellisest’ rääkida sama moodi nagu me räägime ‘veinist kui sellisest’ või ‘konjakist kui sellisest’.
Baasretseptid toimivad üldjuhul ikka, aga absoluutselt iga uus hennasaadetis tuleb läbi proovida, testida ning selle segamise protseduur on nagu haige lapsega kodus olemine. Hennakaugel inimesel on seda isegi raske uskuda, mismoodi hennat passitakse – kaua läks värvivallandumiseni aega, palju läks vedelikku või suhkrut, mis toimus peale õlide lisamist, millised on säilimistingimused, kuidas toonib labakäsi või käsivart, kui ruttu ja ühtlaselt värv tekkis, oksüdeerus ja hiljem kulub jnejnejne.

Õige on ainult see, et – iga henna on erinev, iga inimene on erinev, iga nahk on erinev, iga päev on erinev – sa ei saa mitte kunagi täpselt sama tulemust!

Minu meelest on see meeletult põnev!

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: