Hennakirjandusest

See on üks teema, millest ma juba ammu olen tahtnud kirjutada, aga kogu aeg jääb see soiku ja pooleli. Aga ma püüan end nüüd kokku võtta. Tegemist on minu isikliku, osaliselt professionaalse, osaliselt ka subjektiivse hinnanguga. Enamus neist teostest on mul endal olemas, läbi loetud ja töötatud.

Niisis – kui lugeda, siis mida ja kui juba raamatuid osta, siis milliseid. Ja mis meil üldse olemas on?

Eesti keeles on paraku vähe – ei midagi väga tehnilist, seda just nahamaalingute osas, mõned ilukirjanduslikud põiked või mainimised ainult.
Leonora Peets
annab oma Maroko taeva all mõned imetoredad hennakasutamise kirjeldused 20. sajandi alguse ja esimese poole Marokos ning Alev Lyle Croutier‘ mainib oma tekstis Haarem. Looritagune maailm seda üsna tüüpilist nähtust hennakultuuride linnastumise protsessis, kus henna kasutamist nähti kui iganenud ja ajast-arust kommet, mis elas külades ja maal, kuid oli linnas häbiväärne ja taunitud. Ja Kätlin Hommik-Mrabte raamatus Minu Maroko kirjeldab oma hennakogemust ja Nele Siplane oma Egiptimaa-lugudes samuti. Petroneprindi Minu-sarjast tuleb ilmselt mõni asi veel ja Omani-raamatut ma ei ole veel lugenud. Mõned üksikud mainimised on tõlkekirjandusest veel, kuid seda just indo-araabia autoritelt, kelle kultuuriruumis on henna ja selle kasutamine loomulik.
Juuksevärvidena mainitakse hennat Mary Beth Janssedi “Loomulikult terved juuksed. Taimravi ja igapäevane hooldus jumalike juuste heaks” ja Aija Luoma, Raija Kara “Ka kameeleon vahetab värvi. Kosmeetika võimalused ja piirid“.
Ja on veel hulk vene keelseid juuksuriõpikuid, kus henna kasutamist põgusalt mainitakse. 
Aivi
Maandi nimetab hennat ka lõngade värvimisel raamatus Poolsada vajalikku värvitaime.
Võimalik, et üht-teist on veel, mille otsa ma ei ole lihtsalt sattunud.

Vene keeles on olemas Sumita Batra The Art of Mehndi, kuid venelaste vapustava ning ilmselt piraat-tõlgetele iseloomuliku tõlkeloogika tõttu on sellest saanud Supermodnõe tatuirovki. Tekst, pildid – kõik on sama, aga pealkiri on mingi täielik jama. Originaali tekst on üsna adekvaatne, kuid ma ei jaksa end vene keelest nii palju läbi närida, et tõlget hinnata. Ma siiralt loodan, et tekst on tõlgitud adekvaatsemalt kui pealkiri… Ilusate piltide, koonusevoltimise õpetuse ja paari kena mutsri pärast tasub laenata küll, kuigi ilusast värvipiltidega albumi-laadsest raamatust on saanud selline odavamapoolne kehval paberil must-valge trükis.
Siis on vene keeles veel olemas selliste autorite nagu Aleksandra Kavelius ja Saša Vuillimet Tatuirovki, bodi-art, pirsing. Originaal on saksa keeles, loodetavasti sama pealkirjaga. Hennale on pühendatud koos piltide-mustritega 13 lehekülge. Kui ma ütlen ausalt, mida ma sellest arvan, siis – see on selline tüüpiline ülevaatejutt, mida kohtab 90date lõpu hennakirjanduses palju, aga veel lühemalt, ülevaatlikumalt ja lihtsustatumalt ning on palju julgeid ja põhjendamatuid järeldusi. Autorid ei tea hennast kuigivõrd ning on, nagu enamus toonased hennast kirjutajaid, oma kõige autoriteetsema algallikana kasutanud ilmselt Saksena Jogendrat. Faktid on enam-vähem õiged, aga seletused või põhjendused on ebatäpsed või suisa valed. Soovitaksin seda teksti võtta tugeva reservatsiooniga – piltidel kasutatakse valmispastat ning tundub, et mõnda asja tehakse ka PPD-pastaga – nö hennat kantakse peale peenikese pintsliga ning valmismustrid on tumemustad. Aga tekstis vähemalt öeldakse, et tumedad ja mustad mustrid saab siiski hennast, mis sisaldab sünteetilisi lisaaaineid. Laenata tasub, osta pole mõtet.

Inglise keelse kirjanduse ülevaate teen mõne aja pärast – ma siin alles raamathaaval nokin asju kokku. Mõnda on juba olemas, mõned on tulemas ja mõni eksemplar tuleb taastada, sest on esinemiste käigus jalutama läinud ja pole koju tagasi pöördunud, kahjuks.

Leonora Peetsi imekauni Maroko raamatu juurde sobiks illustratsiooniks Eduard Viiralti see pilt:

Tegemist ei ole tätoveeringuga – see on henna. Põhja-Aafrikas esineb tätoveeringuid, loomulikult. Kuid naistel ei tätoveerita mitte kunagi peopesi. Viiralti paarilt joonistuselt on näha harquusi (Istuv berberi naine, Araabia naine), kuid sellel tööl on tegemist hennaga. Võib oletada, et Viiraltile poseerinud noor daam oli siiditikkija – lisaks dekoratiivsele osale peopesas, on hennatatud ka sõrmed ning see oli väga tavaline. Hennatatud sõrmede nahk ei lõhenenud ning siidiga tikkimisel oli see väga oluline. Ka olid hennatatud sõrmed tuimemad nõelatorgete suhtes ning see hõlbustas oluliselt tööd.
Võimalik ka, et tegemist on tantsijannaga – sel puhul on akti poseerimine mõistetavamgi.

Huvitaval kombel ei ole Viiralti teistel Maroko aja naistel hennat. Võimalik, et see on, aga naised hennatasid praktilistel põhjustel ainult peopesi ning käeseljad kaunistati vaid pulmade ja pidustuste puhuks.

Tätoveeringute näide on siin (lõug, põsesarnal ja ilmselt käeselg – mõnedel hõimudel oli komme, et naise naitmisel tätoveeris tulevane ämm naise käeselgadele ja randmetele märgid. Ühest küljest oli see uude hõimu/perekonda kuulumise märkide pealekandmine, teisalt ilmselt ka noore naise sümboolne alistamine mehe perekonnale. Näotätoveeringud tehti lapseeas – lisaks sümboolsele kaitsele kurja silma eest oli see  noorele neiule ka reaalne kaitse – näkku kirjutatud hõimumärkidega tüdruku röövimine, müümine ja hilisem peiduspidamine oli tükilt raskem kui puhtanäolise ja märgistamata neiu ‘ärandamine’.):