Erinevad hennad Hennaserai näitel

Midagi, mida olen tahtnud juba pikka aega kirja panna – Hennaserais müüdavatest erinevatest hennadest, mida praeguse seisuga on neli – Jamila, Caliana, Rajastani BAQ ja Rajastani henna juustele. Ja natukene hennade erinevusest üldse.

Väga kaua arvati, et henna on alati henna, alati ühesugune. Eriti levinud oli see arvamus nn Läänes ja selline arvamus on – minu meelest kahjuks – üsna levinud siiani.
Tegelikult on hennakasvatajad ja tootjad henna ammu kvaliteedi järgi sortideks jaganud: on juuksehenna (u 95% kogutoodanugust) ja nahamaalingute-henna (u 5% saagist). Viimase puhul ei ole oluline mitte ainult kordades kõrgem värvisisaldus, vaid ka sõelutus – hea hennapulber on teinekord 2-3 korda läbi sõelutud, et see oleks puhas ja võimaldaks peente mustrite nahale kandmist. Mis tähendab seda, et pea pool või isegi enam pulbrist läheb… ilmselt juuksehennasse tagasi. See seletab ka BAQ henna hinna.

Umbes 10 aastat on sellest, kui sai selgeks – erinevate piirkondade (Maroko, India, Pakistan, Jeemen jne) hennad käituvad erinevalt. Neil on erinev värvusreaktsiooni käivitumise aeg, viskoossus, nad annavad nahal ja küüntel erinevaid värvinüansse, kuigi juustel on põhitoon üsna sama. Samuti on erinev hennade kumulatsioon. Seda seletati pinnase ja kliima erisustega.

Nüüd aga teame me, et iga aastakäigu henna on erinev. Ühelt ja samalt tootjalt ei saa isegi ühes aastas erinevate tellimustega samasugust hennat. Esiteks on need reeglina erinevatelt põldudelt, teiseks – hennat korjatakse kaks korda aastas. Pikka aega arvati, et suvekorje henna on parem kui talvekorje oma. Jah, sageli on, aga mitte alati.
Väga mõistlik soovitus – kui sa leiad henna, mis on hea ja mis sulle väga meeldib, siis osta seda varuks. Ei maksa loota, et järgmise aasta oma on värskem ja parem. Henna seisab toas kenasti 3 aastat, kui ei saa niiskust ja ei vedele otse päikese käes. Külmkapis säilib see isegi 4-5 aastat. Vananedes hakkab henna värvisisaldus lihtsalt vähenema, midagi muud hullu ei juhtu. Ja uue aasta värske korje võib olla sama hea, võib olla veel parem, aga võib ka juhtuda, et saak ikaldub ja head hennat tuleb tükk aega oodata.

Kõik hennad on nahal esimese 24-48 tunni jooksul ülitundlikud vee ja seebi suhtes. Seega peab oma hennamaalingut esimesed 48 tundi vee ja seebi eest kaitsma, kuid peale juuste hennatamist võib need rahumeeli šampooniga puhtaks pesta. Juuste värvile pesu mõju ei avalda, kuid šampooniga pesu aitab paremini välja loputada viimasedki hennapulbri jäägid ning tagab selle, et kael ja kõrvad ei ole järgmiseks hommikuks ekrsalt oranžikad (aga ka selle pärast ei tasu väga muretseda – kõrvadel, laubal ja kaelal püsib henna nahal väga halvasti ja kulub väga kiiresti maha).
Kõik hennad – erinevate tootjate, aastate, korjete ja pakendamisseeriate omad – on erinevad, nii korjeaasta kui ka saadetisena. Pisut erinev on nii värvisisaldus kui ka näiteks värvusreaktsiooni käivitumise aeg, konsistents ning ka lisasahhariidide või vedeliku vajadus.

Jamila on Pakistani henna, mille tootja Abid&Co on üks Pakistani henna-eksportimise pioneere.
Abid&Co kasvandustes teostatakse henna üle väga ranget järelvalvet – väetis, mida kasutatakse on ainult orgaaniline, kuivatusprotsessil hoitakse silm peal ning sõelumine on ülimalt korralik.
Jamilat testitakse enne müüki saatmist nii nahal kui juustel, kuid mitte loomade vaid inimeste peal.
Jamila tähendab araabia keeles ‘ilus’ ja võib öelda, et see on nii hennamaalingute tegemiseks kui ka juuste värvimiseks väga ilusaid tulemusi andev henna. Jamila pasta on siidine ja pehme, hennatoon on kergelt punaka nüansiga. See jääb võluvalt soe nahale ja imekena küüntele.
Jamila üks iseloomulik tunnus on pikaldane värvusreaktsiooni käivitumine. Jamila peaks pastana seisma 21C temperatuuri juures 12 tundi, enne kui sellega värvida tasuks. Juustele piisab, kui seda lasta seista üleöö, nahale kandmiseks peab laskma 12 tundi seista ka peale lisavedeliku, sahhariidide ja eeterlike õlide lisamist.

Caliana on samuti Pakistani henna ning pärineb Abid&Co hennaistuandustest. Kuna Abid&Co tootab ainult kahte nimetust hennat – Jamila BAQ ja Malika juuksekvaliteediga – siis on kogu BAQ toodang pakitud Jamila-nimetusega fooliumpakendisse. Äriliselt ei saa ma öelda, et Caliana on Jamila, aga see on sama piirkonna ja samade põldude henna, kust Jamila tuleb, samuti on see kolmekordselt läbi sõelutud, äärmiselt puhas pulber. Caliana oli meie (pime)eritellimus – meil oli võimalus saada väga head hennat ja võimalus saada midagi kaunis keskpärast. Meil vedas- Caliana on väga hea henna. 🙂
Caliana on 2010. aasta suvekorje BAQ henna, kõrge värvisisalduse, peene sõelutuse ja pastana hea kreemja konsistentsiga henna. Oma käitumiselt on see 2010 aasta Jamilale üsna sarnane, pisut vähem äkiline ehk.

Rajastani BAQ on India henna, nagu nimigi ütleb tuleb see Rajastani piirkonna kasvandustest. Praegu laos olev henna on vähem veniv (stringy) kui Rajastani hennad seda muidu on. Värvusreaktsiooni käivitumise aeg on umbes 6 tundi 21C juures. Päris palju on kasutajaid, kes kinnitavad, et Rajastani henna jääb juustel särtsakam punane ning eriti vingelt punase tulemuse saab, kui see henna korralikult terpida ja siis läbi külmutada. Samas – see ei ole kõigil nii, millest see oleneb, ma ei tea. Mina saan läbikülmutatud ja korralikult terbitud, mõningase nelgilisandiga Rajastaniga väga vinged leekivpunased juuksed. Nahal on Rajastani tooninüanss natuke teisem, minu meelest külmem ja pruunim, küüntel samuti.

Rajastani juuksehenna on kõrgema kvaliteediga juuksehenna. Üsna kenasti puhtaks sõelutud ning annab mõnusalt särtsaka punakas-vaskse tooni. Aga halli see henna väga hästi ei kata. Kui taimedega värvides jääb pigmenditu karv nii kui nii kirjum tavalisest, siis selle hennaga on vahe eriti tuntav. Samas on see sobiv neile, kes tahavad pruune toone, aga kardavad henna punast – väiksem värvisisaldus peaks tagama selle, et hennapunane ei ole väga intensiivne.
Seda hennat ma nahal katsetanud ei ole, aga huvi pärast võiks proovida, siis tuleks värvivahe kenasti välja. Kui tehtud saab, lisan pildi.

Advertisements

Hennakirjandusest

See on üks teema, millest ma juba ammu olen tahtnud kirjutada, aga kogu aeg jääb see soiku ja pooleli. Aga ma püüan end nüüd kokku võtta. Tegemist on minu isikliku, osaliselt professionaalse, osaliselt ka subjektiivse hinnanguga. Enamus neist teostest on mul endal olemas, läbi loetud ja töötatud.

Niisis – kui lugeda, siis mida ja kui juba raamatuid osta, siis milliseid. Ja mis meil üldse olemas on?

Eesti keeles on paraku vähe – ei midagi väga tehnilist, seda just nahamaalingute osas, mõned ilukirjanduslikud põiked või mainimised ainult.
Leonora Peets
annab oma Maroko taeva all mõned imetoredad hennakasutamise kirjeldused 20. sajandi alguse ja esimese poole Marokos ning Alev Lyle Croutier‘ mainib oma tekstis Haarem. Looritagune maailm seda üsna tüüpilist nähtust hennakultuuride linnastumise protsessis, kus henna kasutamist nähti kui iganenud ja ajast-arust kommet, mis elas külades ja maal, kuid oli linnas häbiväärne ja taunitud. Ja Kätlin Hommik-Mrabte raamatus Minu Maroko kirjeldab oma hennakogemust ja Nele Siplane oma Egiptimaa-lugudes samuti. Petroneprindi Minu-sarjast tuleb ilmselt mõni asi veel ja Omani-raamatut ma ei ole veel lugenud. Mõned üksikud mainimised on tõlkekirjandusest veel, kuid seda just indo-araabia autoritelt, kelle kultuuriruumis on henna ja selle kasutamine loomulik.
Juuksevärvidena mainitakse hennat Mary Beth Janssedi “Loomulikult terved juuksed. Taimravi ja igapäevane hooldus jumalike juuste heaks” ja Aija Luoma, Raija Kara “Ka kameeleon vahetab värvi. Kosmeetika võimalused ja piirid“.
Ja on veel hulk vene keelseid juuksuriõpikuid, kus henna kasutamist põgusalt mainitakse. 
Aivi
Maandi nimetab hennat ka lõngade värvimisel raamatus Poolsada vajalikku värvitaime.
Võimalik, et üht-teist on veel, mille otsa ma ei ole lihtsalt sattunud.

Vene keeles on olemas Sumita Batra The Art of Mehndi, kuid venelaste vapustava ning ilmselt piraat-tõlgetele iseloomuliku tõlkeloogika tõttu on sellest saanud Supermodnõe tatuirovki. Tekst, pildid – kõik on sama, aga pealkiri on mingi täielik jama. Originaali tekst on üsna adekvaatne, kuid ma ei jaksa end vene keelest nii palju läbi närida, et tõlget hinnata. Ma siiralt loodan, et tekst on tõlgitud adekvaatsemalt kui pealkiri… Ilusate piltide, koonusevoltimise õpetuse ja paari kena mutsri pärast tasub laenata küll, kuigi ilusast värvipiltidega albumi-laadsest raamatust on saanud selline odavamapoolne kehval paberil must-valge trükis.
Siis on vene keeles veel olemas selliste autorite nagu Aleksandra Kavelius ja Saša Vuillimet Tatuirovki, bodi-art, pirsing. Originaal on saksa keeles, loodetavasti sama pealkirjaga. Hennale on pühendatud koos piltide-mustritega 13 lehekülge. Kui ma ütlen ausalt, mida ma sellest arvan, siis – see on selline tüüpiline ülevaatejutt, mida kohtab 90date lõpu hennakirjanduses palju, aga veel lühemalt, ülevaatlikumalt ja lihtsustatumalt ning on palju julgeid ja põhjendamatuid järeldusi. Autorid ei tea hennast kuigivõrd ning on, nagu enamus toonased hennast kirjutajaid, oma kõige autoriteetsema algallikana kasutanud ilmselt Saksena Jogendrat. Faktid on enam-vähem õiged, aga seletused või põhjendused on ebatäpsed või suisa valed. Soovitaksin seda teksti võtta tugeva reservatsiooniga – piltidel kasutatakse valmispastat ning tundub, et mõnda asja tehakse ka PPD-pastaga – nö hennat kantakse peale peenikese pintsliga ning valmismustrid on tumemustad. Aga tekstis vähemalt öeldakse, et tumedad ja mustad mustrid saab siiski hennast, mis sisaldab sünteetilisi lisaaaineid. Laenata tasub, osta pole mõtet.

Inglise keelse kirjanduse ülevaate teen mõne aja pärast – ma siin alles raamathaaval nokin asju kokku. Mõnda on juba olemas, mõned on tulemas ja mõni eksemplar tuleb taastada, sest on esinemiste käigus jalutama läinud ja pole koju tagasi pöördunud, kahjuks.

Leonora Peetsi imekauni Maroko raamatu juurde sobiks illustratsiooniks Eduard Viiralti see pilt:

Tegemist ei ole tätoveeringuga – see on henna. Põhja-Aafrikas esineb tätoveeringuid, loomulikult. Kuid naistel ei tätoveerita mitte kunagi peopesi. Viiralti paarilt joonistuselt on näha harquusi (Istuv berberi naine, Araabia naine), kuid sellel tööl on tegemist hennaga. Võib oletada, et Viiraltile poseerinud noor daam oli siiditikkija – lisaks dekoratiivsele osale peopesas, on hennatatud ka sõrmed ning see oli väga tavaline. Hennatatud sõrmede nahk ei lõhenenud ning siidiga tikkimisel oli see väga oluline. Ka olid hennatatud sõrmed tuimemad nõelatorgete suhtes ning see hõlbustas oluliselt tööd.
Võimalik ka, et tegemist on tantsijannaga – sel puhul on akti poseerimine mõistetavamgi.

Huvitaval kombel ei ole Viiralti teistel Maroko aja naistel hennat. Võimalik, et see on, aga naised hennatasid praktilistel põhjustel ainult peopesi ning käeseljad kaunistati vaid pulmade ja pidustuste puhuks.

Tätoveeringute näide on siin (lõug, põsesarnal ja ilmselt käeselg – mõnedel hõimudel oli komme, et naise naitmisel tätoveeris tulevane ämm naise käeselgadele ja randmetele märgid. Ühest küljest oli see uude hõimu/perekonda kuulumise märkide pealekandmine, teisalt ilmselt ka noore naise sümboolne alistamine mehe perekonnale. Näotätoveeringud tehti lapseeas – lisaks sümboolsele kaitsele kurja silma eest oli see  noorele neiule ka reaalne kaitse – näkku kirjutatud hõimumärkidega tüdruku röövimine, müümine ja hilisem peiduspidamine oli tükilt raskem kui puhtanäolise ja märgistamata neiu ‘ärandamine’.):

Jamila 2010 – hennaserai.com’is nüüd olemas

Tegelikult on Jamila 2010 suvekorje olemas juba tükk aega, lihtsalt ei suutnud nii ruttu seda ära testida ja siis pilte üles panna ja kõike kokku kirjutada. Nii, nagu sellega ikka läheb.

Nagu ma üleeelmises postituses kirjutasin – ka iga hennasaadetis on erinev. Hennaseraile saabunud saadetid ei olnud nn ‘varase linnukese’ tellimisnimekirja laar ning mulle tundub, et me oleme saanud palju parema henna kui teised.

Tõsi on see, et Jamila 2010 on kiirem kui eelmise aasta oma – värvusreaktsiooni aeg umbes 8-9 tundi ning see säilib natukene lühemat aega kui mu varasemad segud. 2009. aasta omaga võrreldes on see tundlikum henna ja vajab rohkem passimist. Kui ma oma pastadega kuskilt ürituselt tulen, siis lähevad need joonelt külmkappi – niigi on pasta õhtuks olnud pea 12 tundi soojas – ja siis ma kasutan seda enda peal, enne kui päris jäägid juuksehennas maanduvad.
Tavaliselt kestab mu pasta ka peale pikka palavat päeva veel pea nädala, kui seda külmkapis hoida. Koonusest on näha, et oksüdatsioon on aeglane ning ka nädala vanune pasta ei ole väga tumenenud.
Jamila 2010 on aga äärmiselt tundlik – 3-4 päeva ning pasta on tumepruun. Otseselt nahale kantuna ei ole värvi tumeduse osas vahet, aga kestvuses küll.

Alljärgnevalt peaks piltide peal näha olema, mismoodi värv oksüdeerub (ma loodan, et see piltide lisamine nüüd lõpuks ometi ka õnnestus).
Selline oranžikas on õige henna alati peale pasta mahakoorumist. Nii tumedaks läheb aga väga hea henna – ma ei ole seda hennat testinud, aga silma järgi pakuks – varasemate testitud hennaga tehtud piltide vaatamisele ja Catherine’i arvamusele tuginedes – et hennatanniinhappe sisaldus on üle 2,3%.

Kui tekkis huvi – Jamila 2010 on müügil siin.

Henna on henna on henna on henna – kas ikka on?

Lausa häbilugu – ma ei ole siia pea kaks kuud ridagi kirjutanud. Aga see viga saab kohe parandatud.

Ma olen pikalt ja huviga jälginud, mismoodi see hennandus ja henna-teadus areneb. Minu jaoks on äärmiselt huvitav, kuhu ja kui kiiresti on kõik hennasse-puutuv arenenud kuue aastaga, alates ajast, mil mina näpud hennaseks sain ja kuhu see kõik edasi läheb. nagu ma kuskil oma esimeses sissekandes esmaavastaja õhina ja elevusega mainisin – see on nagu peeglitagune maailm, kus avaneb ootamatuste ja meeletute võimaluste silmapiir.

Mis me siis vahepeal teada saanud oleme?

  • Kõik, mida henna nime all müüakse, ei ole henna. Esimene terav eristus toimuski seguhennade ja puhaste hennade vahel. Sealt edasi – juuksehenna ja nahamaalingute henna. Erinevus oli nii värvisisalduses kui ka pulbri puhtuse ja puhastatuse astmes.
  • Must henna ei ole henna, see on tõeline surmapasta ja ohtlik toksiline mürk, mille kasutamine nahal on keelatud ja peaks olema karistatav.
  • Ka valmispastad, mis ei tule otse sügavkülmast vaid loksuvad punktist A punkti B päevi 35C kuumas ning siis vedelevad veel päevi sama kuumas poes, ei ole henna. Sinna on igasuguseid imeasju sisse pandud, millest enamust me endale hea meelega peale ei paneks – bensiin, tärpentiin, keroseen, lambiõli jne. Kuna tootjainfo puudub ja henna nimetusega seondub inimestele idee ohutust loodustootest, siis kahjuks neid müüakse.
  • Henna on keratiinil (olgu siis küüned, nahk või juuksed) alati üsna ühte värvi – punakaspruun või siis see, mida maakeeli hennapunaseks nimetatakse. Üsnagi spetsiifilise nüansiga toon.  See võib olenevalt hennast varieeruda, kuid pruun jääb. On hennasid, mis kumuleeruvad juustel rutem, on hennasid, mis annavad küüntele pruunikama tooni, on hennasid mis jäävad nahal-küüntel punakamad – iga henna on erinev. Juustel jäävad nad siiski kõik üsna ühte tooni, puhta hennana. Esialgu sai erinevus määratletud geograafilise paiknemisega – jeemeni, maroko, india, pakistani, sudaani jne hennad.
  • Lisaks erinevale tooninüansile on erinevad hennad ka väga erineva tekstuuriga, seda just BAQ henna puhul. On hennasid, mis on äärmiselt janused ning kuhu läheb märgatavalt rohkem sidrunimahla või vedelikku kui tavapärane. On hennasid, mis on juba loomuldasa äärmiselt sahhariididerikkad ning seetõtt kergelt või isegi väga veniva tekstuuriga – Rajastani hennad näiteks on peaaegu alati sellised. On hennasid, kus looduslikud sahhariidid peaaegu puuduvad ning need vajavad väga palju lisasuhkrut, et nendega saaks teha ilusaid mustreid ning et need kohe peale kuivamist nahalt ei pudeneks.
  • Värvivallandumise aeg sarnase temperatuuri juures (22-25C) on väga erinev. Ka siin märgati esimesena seost geograafilise paiknemise osas. Pakistani Jamila on reeglina aeglane henna, teadaolevalt vist kõige aeglasem henna üldse – 9-12 tundi värvusreaktsiooni tekkimiseks ja siis teist sama palju eeterlike õlide jm toimimiseks. Maroko henna on reeglina kiirem 4-8h, Rajastan samamoodi – keskeltläbi 6h, Jeemen – 6-8. Samas võib erinevate aastakäikude Jamila värvusreaktsiooni vallandumise aeg erineda 4 tunni võrra.
  • Väga kiiresti muutus üldiseks lemmikuks Jamila henna ning seda väga lihtsal põhjusel – Jamila annab alati üle keskmise hea värvitulemuse ning Jamila on absoluutselt alati superpeeneks jahvatatud ja hoolikalt sõelutud. Lisaks on Jamila tõesti väga puhas henna – ei pestitsiide ega muud jama, nii palju kui seda testitud on. Mis ei ole iga henna puhul sugugi tavapärane. Erinevate tootjate kvaliteet on äärmiselt erinev, seda isegi sama korje ja aastakäigu osas – on hennasid, mis on imehea värviga kui jahvatatud sama peeneks nagu teepuru kotikeses ning suisa sõelumata. On hennasid, mis on nii liivased, et seda võiks vabalt kassile kasti allapanuks pakkuda.  On imepeeneks jahvatatud-sõelutud pulbreid, mis ei värvi peaaegu üldse jne. Jamila oli esimene henna, mida võis pimesi usaldada ning see tegi hennakunstnike töö palju-palju lihtsamaks.
  • Ühel hetkel täheldati, et mõne aastakäigu Jamila on parem kui teise oma. Umbes viie aastaga tekkis täiesti korralik kogukonnasisene võrdlusmoment – kes mis aasta hennaga millise tulemuse sai. Ja siis tuli Catherine’i legendraarne Rajastani Monsoon 2007 – ilmselt esimene hitthenna, mida hakati meeletult kasutama ning mis on tõesti meeletult hea. Rajastani ja Jamila segu annab äärmiselt hea tekstuuriga pasta – Jamila on olemuselt siidine, natuke pehmeloomuline ja kreemjas; Rajastan on nii suhkrurikas, et on kergelt sültjas või suisa venivalt tatine. Ühes segus need kaks tasakaalustavad teineteist ning värvitulemus, püsivus ja mahakuluvus on väga hea ja ühtlane. Minu täielik lemmiksegu siiani.
  • Seda, et hennatanniinhappe sisaldus on hennati erinev, teadsime me ammu. Juustehennas jääb värvisisaldus 0,5-1,5% piiresse ning sellega ei saa isegi keskpärast nahamaalingut. Hea nahamaalinguhenna on üle 2%. Alla 2,2% on selline enam-vähem, 2,3% ja enam on tõsiselt hea. Päris mitu aastat juba on olnud selge, et ka iga aastakäigu henna on värvinäitajate poolest erinev. Ja nüüd – tänu Catherine’ile – on selge, et absoluutselt iga saadetis või seeria on täiesti erinev. Nii näiteks ei ole Catherine’i, Mark ‘Hennaboy’, minu või Hennacaravani 2010 Jamilad üldse sarnased. Me oleme saanud väga erinevaid tulemusi – keskpärastest vapustavateni. Ning näiteks Catherine’i Celebration, mis on 2009 aasta Jamila talvekorjehenna, on 3,4% värvisisaldusega – tõeline superhenna, mis värvib väga tugevalt just selliseid ebatüüpilisi kohti (õlad, selg jms), kuhu henna tavaliselt väga jääda ei taha. Samas – äärmiselt tundlik ja välistingimuste, segamisaja ja hoiustamise suhtes palju kapriissem kui Jamila harilikult. Peopesad ja jalalabad värvib peaaegu mustjaks, kuid kulub väga ruttu maha, värv hakkab maha kuluma palju rutem ning kiiremini kui Jamila tavaliselt.
  • Iga henna on absoluutselt erinev ja eriline. On täiesti müstilisi hennasid, mis annavad superhäid tulemusi ainult kindla aja jooksul – värvusreaktsioon tekib 4 tunniga ning 18 tundi hiljem, olenemata hoistustingimustest, on pasta tükiline ja klimpjas. On hennasid, mille värvusomadused nahal halvenevad peale läbikülmutamist märgatavalt ning on neid, mille värvumisomadused paranevad. On hennasid, mille puhul pulber tundub peen nagu puuder või talk ning mis happega reageerides annavad tulemuseks mingi kummalise mineraalse komponendi – pastat segades lusikaalune sõna otseses mõttes krigiseb, nagu oleks pastas korralikult liiva sees. Liiva ei ole, aga krigin on. Catherine’il selline kogemus ühe Jeemeni hennaga, minul Maroko Tazarine’iga.
  • JNE 🙂

Nii et selge on, et me ei saa rääkida hennast kui mingist üldisest asjast. Või, noh, tegelikult saab – me saame ‘hennast kui sellisest’ rääkida sama moodi nagu me räägime ‘veinist kui sellisest’ või ‘konjakist kui sellisest’.
Baasretseptid toimivad üldjuhul ikka, aga absoluutselt iga uus hennasaadetis tuleb läbi proovida, testida ning selle segamise protseduur on nagu haige lapsega kodus olemine. Hennakaugel inimesel on seda isegi raske uskuda, mismoodi hennat passitakse – kaua läks värvivallandumiseni aega, palju läks vedelikku või suhkrut, mis toimus peale õlide lisamist, millised on säilimistingimused, kuidas toonib labakäsi või käsivart, kui ruttu ja ühtlaselt värv tekkis, oksüdeerus ja hiljem kulub jnejnejne.

Õige on ainult see, et – iga henna on erinev, iga inimene on erinev, iga nahk on erinev, iga päev on erinev – sa ei saa mitte kunagi täpselt sama tulemust!

Minu meelest on see meeletult põnev!

Lõppenud ramadani ja Eid al-fitri puhuks

Väike ülestähendus nädal tagasi lõppenud ramadani meeles pidades.

Üks ilus lugu fotodes.
Neljandal pildil teeb noor pakistani tüdruk kliendile hennat ja nagu sealmaal – Allah paraku – nüüdseks kombeks, kasutab ta poest ostetud valmissegatud hennapastat. On natukene irooniline ja pisut ka kurb, et kultuurides, kust henna alguse on saanud ning kus seda traditsiooniliselt kasutatakse, ei oska suur osa või, kui aus olla, siis enamus hennategijaid endale enam ise hennapastat kokku segada.

Selle-aastane Eid läheb ajalukku ka ilmselt esimese hennapaanikaga, mis omandas ahelreaktsioonina täiesti uskumatud mõõtmed ning jõudis lõpuks isegi vandenõuteooriaks saada. Isegi CCJ mainis, et ta ei ole siiani veel midagi sarnast kohanud. On üsna tõenäoline, et mõni tundlikum inimene sai kas valmispasta mõnest eriti ilgest komponendist lööbe või tugeva reaktsiooni nn hennaõlile (mehandi oil, mahabilya oil), mida ka meil müüdavates hennakomplektides leidub.

Paar aastat tagasi palusin ühe tuttava tuttaval, kes Pakistani abiellus, tuua mulle sealt hennat. Ma lootsin saada Jamilat… aga sain valmiskoonuse, mis oli otsast suletud nööpnõelaga, kleepus ja lekkis ning koonusest väljapigistatud pasta esimesed kümmekond sentimeetrit pastat oli tumeroheline, kergelt mustjas ja jättis nahale ka sellise jälje. Jumal ise teab, mis seal sees oli… Inimene tõi mulle heas usus parimat hennat, mida tema tutvuskond sealmail kasutas – keegi ei segavat hennat ise ning selle sama tootja koonusega tehti talle tema pulmahenna ning kogu suguvõsa naisperele samuti. Pulber ja sellega lödistamine – seda tehakse ainult eeslite kokkumätsimiseks või juuste värvimiseks. Tuutus olnud pasta haises tärpnetiini järele, jättis nahale keskmise tumepruuni jälje, mis hakkas koledalt ja laiguliselt maha kuluma juba kolmandal päeval. Kui sõber, kes endale lillekesi tahtis, pasta peale sügelema hakkas, leidis hennatuutu end prügikastist. Ja mul ei olnud toona veel ei Jamilat ega ka kvaliteetsemat hennat. Ainult TBS henna, mida tuli kohutaval kombel läbi sõeluda…
Ka hiljem on mulle Indiast toodud valmiskoonuseid, igasuguseid. Ja alati sõnadega, et see oli parim, mida kohalikud soovitasid, sest nemad ise kasutavat ainult seda… Ma olen neid külmkapis hoidnud ja vahel loengute juurde näidanud, nahale ei söanda ma seda ka endale panna, teistest rääkimata.

Õige valmispasta tuleb otse usaldusväärse hennategija käest ning üldjuhul sügavkülmast. Kui see on segatud just nüüd praegu ja täna, spetsiaalselt Sulle – siis selle jutuga võib hennapastat osta ainult *väga, väga, väga* usaldusväärse tegija käest. Igasugune valmispasta tuleb ära kasutada 3-4 päeva jooksul. Mitte ükski suvalisest või vähemsuvalisest poest ostetud valmispasta ei ole ohutu. Seda ei tohiks endale peale panna ning kindlasti ei tohi seda kasutada laste nahal.

« Older entries