Terpeenid – milleks neid vaja on?

Sageli olen ma inimestele nõu andes seletanud, et nad võiksid oma hennat terpida. Ning pidanud siis seletama, mida ma tegelikult silmas pidasin ja neil teha soovitasin.

Terpeenid või terbid on minu mugandus Catherine Carthwright-Jones’i poolt loodud mõistele ‘terps’. Põhimõtteliselt tähistab see monoterpeenseid alkohole sisaldavaid eeterlike õlisid.

Monoterpeensed alkoholid on ained, mida toodavad paljud taimed (sama moodi nagu mõni taim sisaldab suhkruid või teine tärklist nii sisaldavad paljud taimed ühendeid monoterpeenid). Monoterpeenseid alkohole sisaldavad just lõhnavad taimed, nende erinevad osad ning neid saab taimedest kätte destilleerimise teel. Väga tugevad terpeene sisaldavad tooted on näiteks eeterlikud õlid. Vähemal määral sisaldavad neid ka lileveed ehk hüdrosoolid.

Terpeenid on oma loomult nagu lahusti, süsivesiniklahusti, mis aitab kaasa henna oksüdeerumisreaktsioonile. Hennatanniinhape, aine, mis annab henna värvuse, ei ole loomult veesõbralik e hüdrofiilne aine vaid hoopis hüdrofoob ehk siis veepelgur. Hea meelega hennatanniinhape veega mingisse keemilisse vahekorda ei astu. Ja see tähendab, et kui segada hennat ainult veega (või ainult happelise vedelikuga), siis ei saa sealt värvuse mõttes parimat tulemust. Nii et kui ma räägin ‘hästiterbitud hennast’, siis tahan ma tegelikult öelda, et hennapastale tuleks teatud eeterlike õlisid juurde panna. Aga selleks ei sobi mitte kõik eeterlikud õlid ja kindlasti ei sobi selleks mõned muud ained, mis toimivad henna jaoks lahustina, kuid on nahalekandmisel suisa ohtlikud (sellest kirjutan ma lähiajal eraldi).

Siin on näide hennatestist paberil:

DSC00058

Monoterpeenseid alkohole, mis on henna seisukohalt on head, on mitmeid. Kõige parem ja ohutum neist on terpineool (terpineol). Sama head ning kasutamiseks ohutud on ka geraniool (geraniol), tsineool (cineol), tsedrool (cedrol), linalool (linalol). Õlid, mis ei sisalda neid monoterpeenseid alkohole, ei anna henna värvuse parandamisele suurt midagi juurde.

Eukalüptool (eucalyptol) ja tsitronellool (citronellol) on hennas kasutamisel oluliselt vähem tõhusad, kuid mõjuvad ka.

On ka mitmeid monoterpeene, mis on väga tõhusad, aga mille kasutamine ei ole ohutu. Eugenool (eugenol) annab hennale väga vinge vungi aga võib nahka tugevalt ärritada. Kamfeen (camphene) mõikab ka, aga võib põhjustada iiveldust või tundlikemal inimestel kergeid mürgistusnähte.  Õlisid, mis sisaldavad neid terpeene, on parem vältida.

Täiesti eraldi teema on valmispastad ehk siis tööstuslikult toodetud laiatarbepastad. On olemas selliseid süsivesiniklahusteid, mida on hakatud kasutama henna valmispastades, seda nii värvuse parandamiseks kui ka säilitus. Need mõjutavad tõesti henna värvust, kuid nende kasutamine on isegi ohtlik, sest need on rohkem või vähem toksilised: gasoliin (gasoline), keroseen (kerosene), and tärpentiin (turpentine). Väga sageli sisaldavad neid lahusteid Indiast, Pakistanist või Lähis-Ida maadest toodud ja meil müüdavad valmispastad ning ka erinevates hennakomplektides pakutavad õlid, mida soovitatakse kasutada enne hennamaalingu tegemist (henna oil, mehndi oil, mahalabya oil). Need annavad küll hennale tumeda värvi, aga on tervise seisukohalt kahjulikud või isegi ohtlikud kasutada.

Milleks terpeenid siis head on: need osalevad keemilises reaktsioonis, mis annab henna värvusreaktsiooni vallandumise kiirema tulemuse. Henna värv, olgu siis nahal või juustel, tuleb sügavam rikkalikum ja intensiivsem ning hennatanniinhappe kinnitub naha pealispinda ja ka juustesse sügavalt.

Mida terpeenid kindlasti ei tee: terpeenid ei soojenda nahka ega ava poore. Need argumendid on väga sageli kasutusel, kui õigustatakse henna-õli kasutamist. Naha soojendamine on hea tulemuse saamiseks oluline, aga näiteks eeterlik ingveriõli, mis annab väga soojendava efekti, ei sisalda ühtegi terpeeni ning selle lisamine hennapastasse on seega mõttetu. Naha soojendamiseks tuleb lihtsalt viibida soojas keskkonnas või soojalt riietuda. Pooride avamiseks on väga hea mõte minna sauna ja kui te suudate seal avatud pooridega aga higistamata (et hennamaaling laiali ei läheks) mõnda aega istuda, siis on lõpptulemus nahal kindlasti parem, aga pooride avatus või suletus ei mängi siin mingit rolli.

Milliseid eeterlike õlisid siis valida ja milliseid vältida – sellest kirjutan ma ühes järgmises sissekandes (ja ma luban, et kirjutamispaus ei ole seekord nii pikk).

Rohkem lugemist:

Terpeenidest ja hennast, Catherine’i üks esimesi katseid: http://www.hennapage.com/journal/issue_II/article_6/page1.html

Veel üks terpimiskatse: http://www.hennapage.com/journal/issue_III/article_3/page4.html

Terpeenidest ja natuke ka eeterlikest õlidest: http://www.hennapage.com/henna/how/terp.html

 

Henna kulmudele

Kulmude hennatamine ei ole paljudes riikides, nii palju kui ma lugenud olen, kas üldse lubatud või siis ei ole soovitatud. Paljudele hennapakkidele on lausa kirjutatud – ei sobi kulmude värvimiseks. Ma ei tea, kuidas meil on. Aga kui ma loen foorumitest, et naised kodus juukseid värvides oma kulmud ka sama värviga üle võõpavad, siis ma arvan, et henna on ikka väga ohutu ja leebe. Tõsi – hea ja sulle sobiva tulemuse saamiseks peab katsetama ja vaeva nägema.
Aga tulemus on palju loomulikum, püsivam ja ilusam.

Ma vabandan piltide äärmiselt kehva kvaliteedi pärast – need on tehtud telefoniga, sest minu fotokas keeldus koostööst. Aga loodetavasti annab see mingi ülevaate.

  • See piltidel kajastatud kulmuhennatamine on tehtud BAQ hennapasta (Caliana, kui ma ei eksi), mis on kokku segatud hennamaalingute jaoks, ja puhta indigoga. Ma ei soovita kasutada neid nn valmisvärve või seguhennasid. Ma ei kujuta ausalt öeldes isegi ette, milline see tulemus olla võiks…
  • Madalama värvisisaldusega henna ja näiteks basma kasutamine annab teistsugused tulemused, punakaspruunikamad ja heledamad. Ma alustasin kulmude hennatamist juuksehenna ja kohaliku saadaoleva basmaga. kehva sõelutuse tõttu oli pastat kulmudesse saada tõeline kunsttükk ning tulemus oli selline… tooniv. Pealhoidmise ajad olid umbes tund, nii henna kui basma puhul. Täpselt sama ajaga andis BAQ henna ja kvaliteetne indigo tulemuseks süsimustad kulmud!
  • Kulmukarvad võtavad hennat hoopis teistmoodi külge kui juuksed. Ei maksa teha oletusi selle järgi, kuidas juuksehennatamisel tulemused jäänud on.
  • Pealhoidmise aeg on olnud – henna u 45 minutit, henndigo (väga väike kogus hennat ja valdav osa indigot) u 30 minutit.
  • Henna ja puhta indigo kasutamine on andnud süsimustad kulmud, mille värv püsis väga hästi. (Kuna süsimustad kulmud ei olnud see, mida ma saada tahtsin, siis olin mina sellega isegi natuke hädas…)
  • Henna ja indigo püsib kulmudel – minu henndigo kogemust ja sünteetikakogemust omavahel võrreldes – palju kauem ning ei pleegi suvel päikesega ära. Nii nagu juustestki – henna/henndigo kasvab välja. Kuna kulmud on lühemad ja karvade kasvukiirus erinev, trimmimine lõikab osa kulmudest ära, siis on värvi kadumine üsna ühtlane.

1. Pese nägu seebi või mingi puhastusvahendiga, et kulmud puhtaks saaks ja kuivata korralikult. Kui Sa oled inimene, kes piirab/trimmib/lõikab/ kitkub kulme, siis tee seda enne hennatamist. Kui kulmukarvad on lühemad, siis saab henna paremini ja ühtlasemalt kulmudesse.

2. Abivahendid: silmaloputusklaas henndigo või indigo pasta segamiseks, vana ripsmetušihari ja koonus pealekandmiseks.

3. Koonusega saab henna väga mõnusalt kulmudele kanda, katta kulmukarvad korralikult pastaga ning hoida kulmuümbrus puhtana. Niisiis – henna on kulmudele kantud.

4. Teine kulm on hennatatud ripsmetušiharjaga. Henna korduv karvadessenühkimine ja ülesilumine teeb tulemuse… ülepuhastamistvajavaks.

5. 30 minutit hiljem. Eerik Punane oleks uhke. Aga on näha, et kohati jäid kulmukarvad hennatamata. See on kulm, kuhu ma kandsin hennat ripsmetušiharjaga.

6. Koonusega tehtud kulm on ühtlasem.

7. Peale hennat tuleb kulmud indigo või henndigoga kokku teha. Selleks sobib ripsmetušihari. Võib sudida ka hambatikuga. Indigo on pudedam ja kipub kehvemini peale jääma, nii et sellega mässamine võtab natuke rohkem aega.

8. Kulm peale 30 minutilist indigot. Isegi uduselt pildilt on näha, et tulemus on kaunis rohekas. See kestab 24-48 tundi, muutudes järjest pruunikamaks ja tumedamaks. Kui indigo on olnud peal liiga kaua, on tulemus süsimust.

9. Lõpptulemus: tumepruun, kerge rohekas nüanss on veel näha. Ma arvan, et see on 36h hiljem.

Hennakirjandusest

See on üks teema, millest ma juba ammu olen tahtnud kirjutada, aga kogu aeg jääb see soiku ja pooleli. Aga ma püüan end nüüd kokku võtta. Tegemist on minu isikliku, osaliselt professionaalse, osaliselt ka subjektiivse hinnanguga. Enamus neist teostest on mul endal olemas, läbi loetud ja töötatud.

Niisis – kui lugeda, siis mida ja kui juba raamatuid osta, siis milliseid. Ja mis meil üldse olemas on?

Eesti keeles on paraku vähe – ei midagi väga tehnilist, seda just nahamaalingute osas, mõned ilukirjanduslikud põiked või mainimised ainult.
Leonora Peets
annab oma Maroko taeva all mõned imetoredad hennakasutamise kirjeldused 20. sajandi alguse ja esimese poole Marokos ning Alev Lyle Croutier‘ mainib oma tekstis Haarem. Looritagune maailm seda üsna tüüpilist nähtust hennakultuuride linnastumise protsessis, kus henna kasutamist nähti kui iganenud ja ajast-arust kommet, mis elas külades ja maal, kuid oli linnas häbiväärne ja taunitud. Ja Kätlin Hommik-Mrabte raamatus Minu Maroko kirjeldab oma hennakogemust ja Nele Siplane oma Egiptimaa-lugudes samuti. Petroneprindi Minu-sarjast tuleb ilmselt mõni asi veel ja Omani-raamatut ma ei ole veel lugenud. Mõned üksikud mainimised on tõlkekirjandusest veel, kuid seda just indo-araabia autoritelt, kelle kultuuriruumis on henna ja selle kasutamine loomulik.
Juuksevärvidena mainitakse hennat Mary Beth Janssedi “Loomulikult terved juuksed. Taimravi ja igapäevane hooldus jumalike juuste heaks” ja Aija Luoma, Raija Kara “Ka kameeleon vahetab värvi. Kosmeetika võimalused ja piirid“.
Ja on veel hulk vene keelseid juuksuriõpikuid, kus henna kasutamist põgusalt mainitakse. 
Aivi
Maandi nimetab hennat ka lõngade värvimisel raamatus Poolsada vajalikku värvitaime.
Võimalik, et üht-teist on veel, mille otsa ma ei ole lihtsalt sattunud.

Vene keeles on olemas Sumita Batra The Art of Mehndi, kuid venelaste vapustava ning ilmselt piraat-tõlgetele iseloomuliku tõlkeloogika tõttu on sellest saanud Supermodnõe tatuirovki. Tekst, pildid – kõik on sama, aga pealkiri on mingi täielik jama. Originaali tekst on üsna adekvaatne, kuid ma ei jaksa end vene keelest nii palju läbi närida, et tõlget hinnata. Ma siiralt loodan, et tekst on tõlgitud adekvaatsemalt kui pealkiri… Ilusate piltide, koonusevoltimise õpetuse ja paari kena mutsri pärast tasub laenata küll, kuigi ilusast värvipiltidega albumi-laadsest raamatust on saanud selline odavamapoolne kehval paberil must-valge trükis.
Siis on vene keeles veel olemas selliste autorite nagu Aleksandra Kavelius ja Saša Vuillimet Tatuirovki, bodi-art, pirsing. Originaal on saksa keeles, loodetavasti sama pealkirjaga. Hennale on pühendatud koos piltide-mustritega 13 lehekülge. Kui ma ütlen ausalt, mida ma sellest arvan, siis – see on selline tüüpiline ülevaatejutt, mida kohtab 90date lõpu hennakirjanduses palju, aga veel lühemalt, ülevaatlikumalt ja lihtsustatumalt ning on palju julgeid ja põhjendamatuid järeldusi. Autorid ei tea hennast kuigivõrd ning on, nagu enamus toonased hennast kirjutajaid, oma kõige autoriteetsema algallikana kasutanud ilmselt Saksena Jogendrat. Faktid on enam-vähem õiged, aga seletused või põhjendused on ebatäpsed või suisa valed. Soovitaksin seda teksti võtta tugeva reservatsiooniga – piltidel kasutatakse valmispastat ning tundub, et mõnda asja tehakse ka PPD-pastaga – nö hennat kantakse peale peenikese pintsliga ning valmismustrid on tumemustad. Aga tekstis vähemalt öeldakse, et tumedad ja mustad mustrid saab siiski hennast, mis sisaldab sünteetilisi lisaaaineid. Laenata tasub, osta pole mõtet.

Inglise keelse kirjanduse ülevaate teen mõne aja pärast – ma siin alles raamathaaval nokin asju kokku. Mõnda on juba olemas, mõned on tulemas ja mõni eksemplar tuleb taastada, sest on esinemiste käigus jalutama läinud ja pole koju tagasi pöördunud, kahjuks.

Leonora Peetsi imekauni Maroko raamatu juurde sobiks illustratsiooniks Eduard Viiralti see pilt:

Tegemist ei ole tätoveeringuga – see on henna. Põhja-Aafrikas esineb tätoveeringuid, loomulikult. Kuid naistel ei tätoveerita mitte kunagi peopesi. Viiralti paarilt joonistuselt on näha harquusi (Istuv berberi naine, Araabia naine), kuid sellel tööl on tegemist hennaga. Võib oletada, et Viiraltile poseerinud noor daam oli siiditikkija – lisaks dekoratiivsele osale peopesas, on hennatatud ka sõrmed ning see oli väga tavaline. Hennatatud sõrmede nahk ei lõhenenud ning siidiga tikkimisel oli see väga oluline. Ka olid hennatatud sõrmed tuimemad nõelatorgete suhtes ning see hõlbustas oluliselt tööd.
Võimalik ka, et tegemist on tantsijannaga – sel puhul on akti poseerimine mõistetavamgi.

Huvitaval kombel ei ole Viiralti teistel Maroko aja naistel hennat. Võimalik, et see on, aga naised hennatasid praktilistel põhjustel ainult peopesi ning käeseljad kaunistati vaid pulmade ja pidustuste puhuks.

Tätoveeringute näide on siin (lõug, põsesarnal ja ilmselt käeselg – mõnedel hõimudel oli komme, et naise naitmisel tätoveeris tulevane ämm naise käeselgadele ja randmetele märgid. Ühest küljest oli see uude hõimu/perekonda kuulumise märkide pealekandmine, teisalt ilmselt ka noore naise sümboolne alistamine mehe perekonnale. Näotätoveeringud tehti lapseeas – lisaks sümboolsele kaitsele kurja silma eest oli see  noorele neiule ka reaalne kaitse – näkku kirjutatud hõimumärkidega tüdruku röövimine, müümine ja hilisem peiduspidamine oli tükilt raskem kui puhtanäolise ja märgistamata neiu ‘ärandamine’.):

Juuksekulinaaria – maski retsept ja kommentaarid

Niisiis – minu kaualubatud lemmikjuuksemaski retsept ja kommentaarid. Olen selle väga pikalt võlgu olnud.

Koostis:
4 spl lootost
1 tl bringraj’d (rohkem ei olnud lahtiselt käepärast)
1 spl brahmit
2 spl neemi
4 spl shikakaid

Hilisemalt olen pannud brahmit ja bringraj’d ka 2 spl ja neemi ära jätnud. Tulsi (1spl) oli mõnus – peanahal oli selline jahe ja lahe tunne.
Kogusest jagus poolde selga väga paksudele juustele ning see oli umbes 0,5l topisjogurti konsistentsiga.

Pasta tuli üsna sõmerjalt pudrune, juustesse kanda oli märksa kehvem kui hennat. Ja kuna juuksed olid niisked, siis see jooksis üsna kõvasti, käterätt oli kuklast lõpuks üsna märg. Hiljem olen kandnud kuivadesse ja pesemata juustesse ning siis jookseb vähem. Ka pesemata juuste puhul ei pea ma juukseid hiljem šampooniga üle pesema.

Segasin selle kõik pulbrid keedetud kuuma veega (u 70C) kokku ja siis see pasta seisis u 2-3 tundi, kuniks ma kasutamiseni jõudsin. Aja jälgimine on tegelikult väga oluline ainult nahahenna puhul ning minu kogemuse järgi on muudele pulbritele hea põhimõte – las seisab tiba kauem.
Oma juuksed pesin eelnevalt ära ja panin siis maski niisketesse juustesse, jätsin juustesse u -1-2 tunniks, aega ei vaadanud.
Lapsele panin selle maski niisama kuivadesse juustesse, pesuaine asemel, tema jaksas seda vannis hoida u 15 minutit. Laps on mul selline tumedam liivablond – värvimuutust ei olnud, pusaprobleem paranes märgatavalt ning šampooniga välja maski pesema ei pidanud.
Endal – loputasin maski väga hoolikalt välja ja ei pesnud juukseid üle. Juuksed olid peale kuivamist natukene karmimad kui tavaliselt, aga samas siidised ja libedad. Pesema pidin neid alles 4ndal päeval, mis minu jaoks oli äärmiselt üllatav.

Hiljem olen katsetanud veel amla ja reetha lisamisega. Mulle isiklikult reetha ei sobi (see ilmselt seletab ka, miks mulle Punase Kassi pulberšampoon ei istu…), aga amla lisamine (2tl) tegi juuksed märgatavalt pehmemaks.

Üldiselt on see minu lemmiksegu ning ma üritan seda umbes kord kuus teha, lisaks õlitamisele. Vahel ma vähendan brahmi ja bringraj osakaalu, sest minu muidu kaunis punane hakkas brahmi ja bringraj mõjul natukene pruunikamaks muutuma. Selline ruskem tooninüanss tuli, mis mulle väga ei meeldi.
Peamine pesuaine maskis on shikakai, lootos mõjub ka puhastajana kuid on shikakaiga võrreldes väga leebe. Shikakai annab juustele mõnusalt tugeva tunde, aga on inimesi, kes ütlevad, et see kipub kuivatama. Minu lokk ei kostnud selle peale küll ühtegi halba või metsistuvat sõna…

Multani mitti – ilusa naha ajatu saladus

Fullermuldasid (fuller’s earth) kasutatakse paljudeks otstarveteks – mittekleepuval ja mitteplastilisel savipulbril on suurepärane rasvu ja õlisid imav ning seeläbi pindu puhastav toime. Savi seob endaga toksiine, rasvu, õlisid, mürke ja mustust ning seetõttu on erinevaid fullermuldasid läbi aegade kasutatud naha- ja tekstiilitööstuses, kuivšampoonide koostistes, kassiliivas, mõnda aega aga ka tablettideks pressitult ravimitööstuses (filtreerivate omaduste tõttu kasutati seda nagu söetabletti), filmitööstuses kostüümide vanemaks muutmiseks ning plahvatustele effektsete tolmupilvede saamiseks, põletikulise ja probleemse naha raviks ja hoolduseks, aga ka sarnaselt beebipuudrile löövete ja haudumiste leevendamiseks.

India fullermulda multani mittit kaevandatakse India läänepiirkondadest ja nüüdseks Pakistani aladele jäävast Multani provintsist. See on lubjarikas vulkaanilist päritolu savipulber ning teadaolevalt üks vanimaid savipõhiseid näo- ja ka kehamaske, mida on aastatuhandeid kasutatud naha puhastamiseks, aga ka pleegitamiseks ning näole ilusa heleda puhta jume saamiseks. Multani mitti kohta öeldakse, et see on võluvalt lihtne ja kodune ning samas hämmastavalt high-tech ja universaalne. Mõnes mõttes võiks öelda, et multani mitti aitab kõiges – lahendab probleemid hauduma läinud beebipepust kuni autopõrandakattesse tilkunud õli ja lumivalgele laudlinale peopäranduseks saadud veiniplekkideni.

Kosmeetikas soovitatakse multani mittit kõige enam segada keedetud kuuma või leige vee või lilleveega. Kasutada kindlasti külmalt. Kuna savi imab endasse rasvu ja õlisid, siis ei soovitata multani mittit väga kuivale ja väga tundlikule nahale. Küll aga võib sellest abi olla segatüüpi, põletikulisele ja pinnakuivale nahale. Ning rasusele ja põletikulisele nahale soovitatakse multani mittit kasutada regulaarselt. Moodsal ajal on multani mitti leidnud kasutamist ka paljudes noorendavates ja mürke väljutavates detox-toodetes. Savimähised soovitatakse ka valutavate või põletikuliste liigeste leevendamiseks.

Näohoolduses kantakse pasta kuivale nahale ning lastakse sel siis kuivada, pealhoidmise aeg on 15-20 minutit, seejärel loputatakse jaheda veega.
Kuivades koorib pasta õrnalt surnud pindmised naharakud ning ergutab nahaalust vereringet – selle pärast ongi peale maski mahapesemist nägu kergelt õhetav ja roosatav. See õhetus võib alguses ehmatada – nagu oleks saanud kerge keemilise koorimise osaliseks – kui punakas jume kaob umbes poole tunniga ja tulemuseks on kena hele klaar nahk.
Hoolimata oma rasvu ja õlisid imavatest omadustest ei kuivata õigesti kasutatud multani mitti nahka – peale savi mahaloputamist tundub nahk puhas, isegi niisutatud ja kirgas. Peab lihtsalt jälgima ja tunnetama, et savi ei oleks nahal liiga kaua.
Tekstuuri parandamiseks või lisatoimete saamiseks võib multani mitti pastale lisada näiteks neemi, shikakai või reetha pulbreid. Tugevatoimelisi almat ja tulsit pigem mitte.

Multani mittit võib kasutada ka kuivšampoonina – kanda väike kogus tolmjat puudrit peanahale ja juuksejuurtele, masseerida ja harjata juuksed korralikult läbi. ‘Appi-ma-ei-jõua-enam-pead-pesta’-laadsetes hädaolukordades  hea valik – juuksed jäävad siidised ja puhtad. Sarnaselt muude savidega võib multani mitti pastat kasutada ka puhastavaks juuksemaskiks, siiski soovitaks seda rasusematele juustele.

Just nagu kodune supervahend, mis aitab kõige puhul – plekid mööblil, põletikuline nahk, kehvad juuksed… Kõlab liiga hästi, et uskuda? Loe, mida multani mitti tegi Taj Mahaliga.  Kui see oli piisavalt hea ja väärikas vahend, et turgutada ilule üks maailmaimedest, siis võiks ju uskuda, et see on hea ka mulle, kelle puhul tuleb sajandite mustuse asemel hakkama saada palju väiksemate probleemidega.

« Older entries