Juuste värvimisest sünteetiliste värvidega

Mõnda aega tagasi refereeriti meie ajakirjanduses uudist, kus keegi Inglismaal elav naine sai tõsise allergilise reaktsiooni juuksevärvile: Delfi, Elu24 ja originaallugu. Naine püüdis oma pead tumedaks (või mustaks) värvida, ta tegi allergiatesti (ja paljud teevad seda, aga sellest ei ole alati abi) ning värvitootja rõhutas, et selliseid reaktsioone juhtub VÄGA harva. Mida sellistel puhkudel millegi pärast ei mainita, on see, et PPD allergiline reaktsioon on enamustel juhtudel hilinenud ülitundlikkuse reaktsioon – 24-tunnisest ooteajast on kasu väga vähe või üldse mitte, kui ärritusnähud ilmnevad 4-10 päeva pärast. PPD ei anna – nii palju kui mina lugenud olen – mitte kunagi kohest ärritusreaktsiooni. Lisaks on see kumuleeruv allergeen – inimene võib väga pikka aega ärritajat taluda, aga kui see siis ühel hetkel allergiana välja lööb, on lood juba väga-väga pahad. Ja kui korra on esinenud juuksevärvile allergilist või ärritusreaktsiooni – villid peas, punetus juuksepiiril, kestendavad koorikulised laigud juustes, mis leemendavad ja ei taha paraneda – siis oleks ülimalt mõistlik sünteetilistest juuksevärvidest loobuda. Või kui juuksed peale värvimist väga lahti tulevad – see võiks ju panna mõtlema. Ja ei ole tegelikult väga vahet, kas pea läks kärna salongi- või koduse värvimise peale. Põhilised värvi andvad toimeained on ikka samad, neist peamine PPD.

Ja täna võib tarbija24.ee loost lugeda, et juuksevärvide koostis on tegelikult üks üsna läbiuurimata maa. Seda, et PPD on paadivärvides keelatud olnud, ma ei teadnud ning miks peaks seda sisaldama koerašampoonid, sellest ma ka aru ei saa… Paraühendid on need ained – minu kui cosmo-keemiku arusaamist mööda – mis kinnituvad keratiini ning annavad oksüdeerudes vajaminema, reeglina tumeda tooni – pruunid ja mustad toonid peaksid kõikd PPD põhised olema. Ei ole kuulda või lugeda olnud, et keegi sünteetikavallas midagi muud leiutanud oleks. Või kui ka on, siis vähemasti ei ole see massidele mõeldud värvidesse jõudnud. Ja nii värvivad tõenäoliselt kõik sünteetilised brünetid end ikka PPDga rõõmsalt edasi.  Henna juustele. Henna käsiraamat. annab PPD kasutusloost päris kena ülevaate.

Ma olen hennaga tegelenud nüüdseks üle 6 aasta ning kui ma järele mõtlen, siis – vähemalt paar korda aastas võib maakeelsest meediast lugeda selliseid ‘pea-läks-paistesse’ laadi lugusid. Inglise keeles esineb neid kordi enam. Ja minu meelest – see ei ole väga harv ja vähene. Kui ma Catherine’ile mõned aastad tagasi PPD-‘musta henna’ loo tõlkisin, siis oli PPD-allergiliste inimeste protsent u 12-14%, nüüdseks räägitakse juba 16% või enamast. Seda on päris palju ning see näitaja kasvab.  Minu sõbrad vahel naeravad, et minuga on keeruline avalikus kohas olla, sest emosid ja goote nähes muutuvat mu nägu haledalt virilaks – nende valdavalt väga õnnetus olukorras juukseid ja kehvas seisus nahka nähes on minu meelest kaastundeks ka sügav põhjus. Ja vesinikblondiinid teevad lihtsalt meele kurvaks, sest reeglina on nende juuksed ikka täiesti vapustavalt kehvas olukorras – miks peab inimene end ise nii retsima?  See on ju su oma keha, mida nii vääritult kohtled, see oled sina ise… Miks peaks enda vastu nii rumalalt julm olema?

Ach, läksin emotsionaalseks jälle.

Ning et olla poliitkorrektne – minu äärmine vastumeelsus PPD suhtes on minu sügavalt isiklik seisukoht ning kuigi ei ole otseseid tõendeid selle kohta, et PPD ja vähi vms vahel oleks seos, siis – vastavaid uuringuid ei ole ka väga tehtud. Ka teaduses on tulemuste ja tulemuste esitamise osas vaks vahet, kas otsitakse seost või ei otsida, kas pole? Samas ma tunnistan, et ma ei ole keemias nii pädev, et meeletut uurimustööd teha ning minu vaateid on kujundanud refereerivad artiklid.
Aga – kui ma leian kuskilt mõne PPD-‘musta henna’ tegija, siis olen ma põhimõtteliselt kuri ja tekitan palju tüli. PPD’d on lubatud teatud regulatsioonidega kasutada juustel, aga selle kasutamine inimnahal on paljudes maades keelatud. Ning tegelikult peaks PPD-värvide kasutamine nahal olema keelatud igal pool. Viimased uudised Abu Dhabi kandist teevad ainult rõõmu – kui salongist leitakse sünteetiliste lisanditega nn ‘henna’, siis pannakse see pood lihtsalt kinni. Lisaväärtustena võib salongiomanik kaotada oma äritegevuslitsentsi ja edaspidise tegutsemisloa. Nii peaks see olema igal pool. Kuigi ‘mustast hennast’ on ka meil olnud juttu juba üle 2 aasta, siis vist veel eelmise aasta Ilu Sõnumi messil olevat pakutud ‘musta hennat’, päris maineka asutuse poolt. Kuna minu info on kaudne ja tõendeid ei ole, siis ma ei saa nimesid nimetada.

Advertisements

Lõppenud ramadani ja Eid al-fitri puhuks

Väike ülestähendus nädal tagasi lõppenud ramadani meeles pidades.

Üks ilus lugu fotodes.
Neljandal pildil teeb noor pakistani tüdruk kliendile hennat ja nagu sealmaal – Allah paraku – nüüdseks kombeks, kasutab ta poest ostetud valmissegatud hennapastat. On natukene irooniline ja pisut ka kurb, et kultuurides, kust henna alguse on saanud ning kus seda traditsiooniliselt kasutatakse, ei oska suur osa või, kui aus olla, siis enamus hennategijaid endale enam ise hennapastat kokku segada.

Selle-aastane Eid läheb ajalukku ka ilmselt esimese hennapaanikaga, mis omandas ahelreaktsioonina täiesti uskumatud mõõtmed ning jõudis lõpuks isegi vandenõuteooriaks saada. Isegi CCJ mainis, et ta ei ole siiani veel midagi sarnast kohanud. On üsna tõenäoline, et mõni tundlikum inimene sai kas valmispasta mõnest eriti ilgest komponendist lööbe või tugeva reaktsiooni nn hennaõlile (mehandi oil, mahabilya oil), mida ka meil müüdavates hennakomplektides leidub.

Paar aastat tagasi palusin ühe tuttava tuttaval, kes Pakistani abiellus, tuua mulle sealt hennat. Ma lootsin saada Jamilat… aga sain valmiskoonuse, mis oli otsast suletud nööpnõelaga, kleepus ja lekkis ning koonusest väljapigistatud pasta esimesed kümmekond sentimeetrit pastat oli tumeroheline, kergelt mustjas ja jättis nahale ka sellise jälje. Jumal ise teab, mis seal sees oli… Inimene tõi mulle heas usus parimat hennat, mida tema tutvuskond sealmail kasutas – keegi ei segavat hennat ise ning selle sama tootja koonusega tehti talle tema pulmahenna ning kogu suguvõsa naisperele samuti. Pulber ja sellega lödistamine – seda tehakse ainult eeslite kokkumätsimiseks või juuste värvimiseks. Tuutus olnud pasta haises tärpnetiini järele, jättis nahale keskmise tumepruuni jälje, mis hakkas koledalt ja laiguliselt maha kuluma juba kolmandal päeval. Kui sõber, kes endale lillekesi tahtis, pasta peale sügelema hakkas, leidis hennatuutu end prügikastist. Ja mul ei olnud toona veel ei Jamilat ega ka kvaliteetsemat hennat. Ainult TBS henna, mida tuli kohutaval kombel läbi sõeluda…
Ka hiljem on mulle Indiast toodud valmiskoonuseid, igasuguseid. Ja alati sõnadega, et see oli parim, mida kohalikud soovitasid, sest nemad ise kasutavat ainult seda… Ma olen neid külmkapis hoidnud ja vahel loengute juurde näidanud, nahale ei söanda ma seda ka endale panna, teistest rääkimata.

Õige valmispasta tuleb otse usaldusväärse hennategija käest ning üldjuhul sügavkülmast. Kui see on segatud just nüüd praegu ja täna, spetsiaalselt Sulle – siis selle jutuga võib hennapastat osta ainult *väga, väga, väga* usaldusväärse tegija käest. Igasugune valmispasta tuleb ära kasutada 3-4 päeva jooksul. Mitte ükski suvalisest või vähemsuvalisest poest ostetud valmispasta ei ole ohutu. Seda ei tohiks endale peale panna ning kindlasti ei tohi seda kasutada laste nahal.

Kui henna muudab maailma

NYCity News Service üllitas sellise toreda loo. Hennast on saanud keel, kood, tähistaja! Semiootiliselt äärmiselt põnev. 🙂

Maakeelne kokkuvõte:
Hennatatud kätega Sudaani naiste ümberlõikamise vastu
Sudaanis on naiste ümberlõikamist püütud lõpetada 1946. aastast alates, kuid see on siiani olnud väga vähe edukas tegevus. Ja nüüd on kohalikud naised võtnud selle teema oma kätte, oma hennatatud kätesse ja asunud tegutsema.
Kui varem õpetasid paljud mittetulundusühingud ämmaemandaid peamiselt hügieeni ja terviseohutuse alal, siis juba mõnda aega haritakse neid ka tüdrukute ümberlõikamise teemal – et nad saaksid naistele selle teo võimalikest riskidest, tagajärgedest ja kaasnevatest ohtudest rääkida. Kuid nüüd on  asutud õpetama ämmaemandaid ja hennatajaid, et nad teeksid koostööd ning suhtleksid omavahel läbi henna. Tehnika lõid Lõuna-Sudaani jääva Nueri alade ämmaemandad ja naised.
Erinevalt ämmaemandast, kes suhtleb naisega ainult põgusalt ja teatud kindlate sündmuste aegu – rasedus, sünnitus ja ümberlõikamine – on hennatajatel ses osas palju suurem vabadus ning naistega kontaktiloomise ja suhtlemise võimalused. Henna on oluline mitmete sündmuste puhul nagu näiteks pulmad ja katsikud. On piirkondi, kus iga korralik abielunaine kannab kätel teatud kindlaid mustreid ning neid peab uuendama iga 2-3 nädala tagant. Hennatamine on ainult naiste üritus, omamoodi intiimne, lähedane ja isiklik protseduur, millega kaasneb kerge keelepeks, teejoomine, naistejutud ja mureteemade arutamine. Nagu naisteseltskonnas ikka.
Nüüd saavad ka hennatajad mittetulundusühingutelt koolitust, kuidas seda teemat tõstatada ja naistele ümberlõikamisest rääkida. Iga sünnitaja kannab hennat. Kui naine soovib, et tema tütart ei lõigataks ümber, siis juhul, kui ta on liiga häbelik või ei taha sellest avalikult rääkida, tehakse ta kätele teatud kindlad kaunistused, mille järgi ämmaemand tema soovi mõistab. Naiste ümberlõikamise näol on tegemist tabuteemaga ja seetõttu on naised välja töötanud oma keele, kus henna töötab salajase koodi edastajana. Kogu info vahetatakse ainult naisteringis ja sellest saavad aru asjassepühendatud. Ning kui aeg selleks protseduuriks on küps, siis tuleb kohale ämmaemand, kes on  saanud väljaõppe, kuidas sooritada sümboolne protseduuri, nii et laps jääb kahjustamata.
Igasugustest naiste sandistamise vastastest tegevusplaanidest on see siiani osutunud kõige edukamaks ja seda üsna lühikese ajaga. Paljud Läänemaailma organisatsioonid nagu näiteks UNICEF on püüdnud ümberlõikamise vastu tegutseda, kuid üsna edutlt. Kohalike arvates tuleneb see sellest, et abitegevus tuleb väljast ja tahetakse kohe üle terve Aafrika tegutseda ja tuemusi näha. Antud juhul tuli initsiatiiv naistelt endilt ning nad saavad oma tegevuses olla diskreetsed ja mõttekaaslastega omakeski. See on kohalike eripärade ja vajadustega arvestav. Naistel on toetusgrupp ja nad ei pea oma tõekspidamiste nimel meeletult võitlema.

*****

Naiste ümberlõikamine on paljudes kohtades – Sudaanis,  Somaalias, Egiptuses, Keenias, Somaalias, aga ka Mali ja Guinea piirkondades – väga levinud tava. Tegemist on äärmiselt jõhkra mõttetu ja räige operatsiooniga, mida jaotatakse nelja raskusastmesse, kuid neist kõige äärmuslikum on paraku enim evinud – tütarlastel eemaldatakse kliitor ning väikesed häbememokad, vigastatud nahapinnaga suured häbememokad õmmeldakse kinni ning õmblusesse jäetakse kaks tillukest avaust – mentsruatsioonivere ning uriini väljutamiseks. Tavaliselt sooritab selle protseduuri kohalik ämmaemand, habemenoa, jumal teab kui kaua kasutatud žileti või isegi kääridega. Mida tüdruk sel puhul tunneb, milline on perekonna aga ka kogukonna suhtumine, sellest võib lugeda Waris Dirie raamatust “Kõrbelill” või samas Sinisuka Valge Raamatu sarjas ilmunud printsess Sultana esimesest raamatust – eesti keeli raamatukogudes täiesti olemas.

Kui poiste ümberlõikamine on riitus ja pidustus, siis naiste ümberlõikamine on rohkem tabuteema – see sooritatakse, seda ei tähistata ja sellest eelistatavalt ei räägita. Robert Brain küll mainib oma raamatus “Decorated Body“, et tüdrukute ümberlõikamine on sarnane poiste omale – tantsu ja peoga… Kuid tema paarirealine lõik on kui mitte ainus, siis üks vähestest allikatest, kus midagi sellist kinnitakse. Üldjuhul on tegemist naiste omavahelise sündmusega, mis sooritatakse omakeskis, salaja ning ainuke valuvaigisti lõigatavale lapsele on tugevad kinnihoidvad käed, puupulk hammaste vahel ning (samuti ümberlõigatud) naiste kinnitus – ole kuss, nüüd saab sinust naine! Ja see on kõik. Nagu Catherine Cartwright-Jones ühes arutelus tabavalt ütles – on ju põhjust taguda trummi ja puhuda pasunaid, kui poisist saab mees (olgu siis või sümboolselt) ning ta võetakse meeste hulka vastu (islamis lahkub poiss teatud vanuses ema juurest ja maja naistepoolelt, sageli langeb see vanus kokku ümberlõikamise ajaga). Aga tüdrukute puhul ei ole see sotsiaalse staatuse muutus, selleks on pulmad – siis saab tüdrukust naine. Tüdrukute puhul on selle tegevuse puhul tegemist abieluks sobilikuks ’disainimisega’ – see on sama, mis meil saata tütar dieedilaagrisse, osta talle säärte raseerimiseks esimene žilett või lasta panna talle breketid – ka meie ei tee sellest suuremat numbrit.

Ümberlõikamise protseduur sooritatakse erinevates piirkondades erinevas vanuses – alates paarist päevast peale sündi kuni abielueelse vanuseni (mis üldjuhul on üsna varahane). Sellega ühelt poolt ’disainitakse’ noor (tulevane) naine sotsiaalselt kõlbulikuks – ümberõikamata naisi peetakse liiderlikeks, räpasteks ning on väga väike tõenäosus, et teatud kindlate hoiakutega väikeses kogukonnas temaga keegi naituda tahaks. Ja teisalt arvatakse, et selline operatsioon muudab naise kuulekamaks, ta on abielus oma mehele truu ning ei hakka seksi otsima, eriti abieluväliselt. (Arvestades, et penetratsiooni käigus rebeneb kinniõmmeldud tupeava ning lisaks valule on see äärmiselt verine protseduur, võib ses osas üsna kindel olla. Ükski naine ei taha SEALT päevi või nädalaid valutada, põletikus olla või siis oma ema/tädi/õe/mõne muu naissugulase kombel pulmaööl verest tühjaks joosta.)  Samuti on see ilmselge tõend tüdruku süütusest ning arvatakse, et sel moel on laps enam kaitstud vägistamise eest.

Sudaanis, Somaalias ja Egptuses näiteks harrastavad seda tava moslemid, Keenias aga kristlased. Mõemal juhul tavatsetakse apelleerida pühakirjale ning väita, et tegemist on religioosse kombega. Suure kirjaoskamatuse protsendiga islami aladel kinnitatakse, et näiteks Koraanis on see kirjas – kuigi vähesed neist on Koraani lugenud. Teatud sotsiaalsete suhete ja väärtushinnangute status quo säilitamiseks on ka kohalikud usutegelased seda varmad kinnitama. Ometi ei ole Koraanist selle kohta ühtegi kirjakohta, nagu Piibliski. Väidetavalt on teada üks Koraani kommentaari lisa (või midagi allikaviite seisukohalt sarnaselt ähmast ja kauget), kus Prohvet kohtab ühte mittemoslemist (sic!) berberi hõimu naist, kel väike tüdruk käe otsas ning Prohveti küsimusel peale, kuhu laps viiakse, ütleb naine, et kombekohaselt ümberlõikamisele. Prohveti kommentaar sellele olevat olnud: “Kärbi, kuid ära hävita!” Sellele viidates on sageli õigustatud leebemat ümberlõikamist, mille puhul kergel vigastatakse vaid kliitoripiirkonda või häbememokki. Kuid nagu teadmata allikatest pärit juttudega ikka – lõpuks saab sellest suure üldistuse häma ja manipuleerimise tulemusena ikka teadmata päritoluga raudkindel väide – Prohvet ütles, eemaldage oma naiste välised suguelundid ja tehke nad sel moel seksuaalselt taltsaks!

Paraku surevad väga paljud naised selle operatsiooni tulemusena, mitmel põhjusel –  desinfitseerimata lõikevahenditest põhjustatud põletikest saadud mürgistused, pulmaööl nn ‘pruudi avamisega’ kaasnevad verejooksud, sünnitusel saadud rebendid… Waris kirjeldab enda ja oma õdede näiteil, mis tunne on elada, kui tavaline pissilkäik võtab aega üle veerand tunni ja menstruatsiooniperiood on alakehas põletav põrgu selle sõna otseses mõttes. Egiptuse islamikogukondades on see jõukamate kodanike seas loonud erilise turismiteenuse – tütar lastakse ümber lõigata läänemaailma kliinikus – USAs või Suurbritannias näiteks, kus seda teostatakse steriilsete vahenditega, täisnarkoosis. Ka USA sisserännanud moslemikogukondades on levinud selle operatsiooni nõudmine haiglast ning argument on lausa masendav – vastasel korral organiseerib mõni perekonna hea nime ja naisliikmete puhtuse eest seisev aktivist kohale kogukonnasisese ümberlõikaja ning 21. sajandi Ameerikas teostatakse see operatsioon üsna sarnaselt Sudaani või Somaalia kolkakülale – võsa asemel on kinniste akendega köök ja lõkke asemel steriliseeritakse lõikenuga isopropüülalkoholi abil või gaasipliidi tules.

Naiste ümberlõikamisega on hennat siiani mainitud (rahva)meditsiinilistel eesmärkidel – hennast tehtud jahedad mähised ümberlõigatud piirkonnas, mis leevendavad valu ja põletikku. Nüüd on hennast saanud samaväärne relv kombe õigustajate vastu – omamoodi kirjasõna. Ja seda, et pliiats (antud juhul siis näiteks hennatamiseks kasutatav okasseaokas) võib olla teravam ja tõhusam relv kui mõõk (habemenuga, žilett) teame me kõik.

Teavitus

Mu kallid,
olen järgmised 18 päeva Eestist ära – USAs hennakonverentsil ja siis Catherine’il külas.

Punase Kassi pood tegutseb – palun kõik ostusoovid saata aadressile:  info(at)punanekass.ee

Küsimused ja probleemid – ma püüan USAs ka internetti saada ja oma meilikastis asjad ornungis hoida, aga kas ja kui tihti see õnnestub, seda ma ei tea.

Ja kui ma tagasi tulen, siis alles hakkab hennat saama! 🙂

Must henna – mõned kommentaarid

Jällegi üks PPD-juhtum, millest kirjutab Õhtuleht ja mida siis Delfi täiesti süüdimatult teisendab. Järjekordselt kirjutatakse ‘henna-tätoveeringust’ ja külvatakse valemõistetega palju segadust. Inimesed, kes lugusid loevad, teavad umbes, kuidas tätoveeritakse, ei tea üldjuhul mitte midagi hennast ja siis hakkavad nad eht-eestlaslikult räuskama. Ma ei pühenda siin ei aega, närvi ega leheruumi kommentaaridega tegelemisele – need on valdavalt nii küündimatud, et kui selle järgi peaks oletama midagi keskmise eestlase vaimse taseme suhtes, siis on mul sügavalt piinlik ja Baer oli eestlasi kirjeldades vägagi viisakas ja tagasihoidlik.

Minu sügav kaastunne sellele perele. Ja mul on hea meel, et te leidsite julgust selle teemaga välja tulla ning sellest rääkida. Kui ma oma hennaperekonna põhjatutest teadmistest midagi teie olukorra jaoks abistavat leian, siis panen seda jooksvalt siia ka üles.

Alljärgnev on väike ülekordamine.

Kõikidele, kes lähevad reisidele kuurortpiirkondadesse, kus tehakse hennat: palun lugege eelnevalt seda teksti.  Ja kui aega ning süvenemisvõimet on rohkem, siis lugege ka seda teksti.
Piirkonnad on: Põhja-Aafrika (Egiptus, Tuneesia, Maroko), Türgi, Hispaania, Portugal, Lõuna-Prantsusmaa ja ka Lõuna-Inglismaa kuurortid, Kanaarid jm soojad saared, Lääne-Ameerika kuurortpiirkonnad, Mehhiko, India, Filipiinid.

Aga veelkord väike juhis PPDst tulenevate  ja muude ebameeldivuste vältimiseks.

  1. Henna ei ole mitte kunagi must. Kui teil on kahtlusi, siis paluge, et hennategija kannaks pastat natukene oma randme siseküljele, oodake 5-15 minutit ning paluge siis pastakoorik eemaldada. Hea henna värvib naha juba paari minutiga ruskjalt-kollaseks, PPD jätab selle ajaga nahale hallikasmusta laigu. Kui henna jääb nahale must, siis minge ära. See inimene ei tea hennast midagi ja seega ei peaks hennat tegema. Ja kui ta tegelikult teab, mid ta teeb, siis on ta ilmselgelt petu ja paha peal väljas ning teda huvitab ainult teie raha.
  2. Mitte kunagi ärge tehke hennat alla 10-aastastele lastele. See 10 a. on siin tinglikult kokkuleppeline vanus, on hennategijaid, kes ei tee hennat isegi alla 14-aastastele. Väikelaste jaoks on olemas ohutumaid ja vahvamaid asju – kehavärvid, kleepsud jms. Kõik, mida te oma lapsele nahale kanda lubate peab olema mahapestav, ajutine.  Lisaks PPD ohule ei pruugi ei teie ega, jumal paraku, ka hennategija teada, mida tema pasta sisaldab. Ja henna on üldjuhul pasta kõige süütum ja ohutum kompnent. Tsitruseliste mahl, mis on üldjuhul üks hennapasta komponentidest, võib olla allergeen. Eeterlikud õlid võivad põhjustada väga tõsiseid allergiaid. Pastas võib olla ka mett. Ja kahjuks võib olla ka nii, et pasta on kuskilt new-age’i poest ostetud ja siis ei tea mitte keegi, mdia see sisaldab.
    Meie, kes me hennat teeme – ka meil on lapsed ja muidugi me hennatame teatud vanusest alates ka oma lapsi, kui nad seda tahavad. AGA: me teame, mida me kasutame, me segame pasta ise kokku ja me kasutame ainult tippkvaliteediga puhtaid ja ohutuid materjale. Mitte keegi meist ei laseks suvalisel ranna- või laadategijal oma lapsele midagi tundmatut nahale kanda.
  3. Kui te olete siiski sattunud PPD-“musta henna” peale ja teil on nahakahjustused või ärritus – minge KOHE arsti juurde. Koduse vahendina võite peale panna puhast aaloemahla, pigistate otse lehest, või mõnda leebetoimelist allergiakreemi. Aga minge kindlasti arsti juurde. Alustada tuleb ilmselt perearstilt ja kel oma perearstiga head klappi ei ole, siis tuleb saatekiri nahaarstile lihtsalt välja nõud. Printige välja ülal viidatud brožüürid, just see suurem ja andke oma arstile lugeda. Lugege see ise eelnevalt läbi ja joonige alla kõik kohad, mis teie juhtumiga sarnanevad. Rõhutage, et teie ärritus võib väga suure tõenäosusega olla põhjustatud PPDst.  Mis iganes pastas ka muud oli – kui see oli must, siis põhiallergeen on PPD. Ja ärge jääge uskuma juttu, et oh, pole hullu, see läheb üle. PPD-mürgistus on VÄGA tõsine asi.
    Meil on väga head  väga toredad ja tasemel arstid. Aga – ja see on igal pool nii – patsiendina peame me ka ise midagi teadma ja oskama õigel ajal õiges kohas häält teha. See oli must – see ei olnud henna. Rõhutage oma kahtlusi PPD suhtes – PPD on siiani põhiliselt välja toodud konkreetselt teada olev tugevatoimeline ärritaja ja ainus kiiresti nahka värviv aine, mida henna sisse segatakse.
  4. Kui teil on tekkinud tugev allergia, siis lugege igaks juhuks ka seda artiklit. (Ja võite ka selle arstile välja printida – see on ametlik seisukohavõtt, kus öeldakse, et halb on PPD ja mitte henna ning sellele on nö käe alla pannud väga palju väga mõjukaid akadeemilise haridusega arste.) Must juuksevärv ei ole ainus, millest te edaspidi hoiduma peate. Te võite muutuda ülitundlikuks või allergiliseks väga paljude asjade suhtes, sh ka musta värvi tekstiiltooted, kosmeetika, teatud medikamendid. Ilmselt peate te tegema pika-ajalist ja mõlemapoolselt innukat koostööd allergoloogi ja oma perearstiga. Seda on väga kahju öelda, aga PPD-tundlikkusest ei saa terveks. See allergia jääb kog eluks.

« Older entries