Terpeenid – milleks neid vaja on?

Sageli olen ma inimestele nõu andes seletanud, et nad võiksid oma hennat terpida. Ning pidanud siis seletama, mida ma tegelikult silmas pidasin ja neil teha soovitasin.

Terpeenid või terbid on minu mugandus Catherine Carthwright-Jones’i poolt loodud mõistele ‘terps’. Põhimõtteliselt tähistab see monoterpeenseid alkohole sisaldavaid eeterlike õlisid.

Monoterpeensed alkoholid on ained, mida toodavad paljud taimed (sama moodi nagu mõni taim sisaldab suhkruid või teine tärklist nii sisaldavad paljud taimed ühendeid monoterpeenid). Monoterpeenseid alkohole sisaldavad just lõhnavad taimed, nende erinevad osad ning neid saab taimedest kätte destilleerimise teel. Väga tugevad terpeene sisaldavad tooted on näiteks eeterlikud õlid. Vähemal määral sisaldavad neid ka lileveed ehk hüdrosoolid.

Terpeenid on oma loomult nagu lahusti, süsivesiniklahusti, mis aitab kaasa henna oksüdeerumisreaktsioonile. Hennatanniinhape, aine, mis annab henna värvuse, ei ole loomult veesõbralik e hüdrofiilne aine vaid hoopis hüdrofoob ehk siis veepelgur. Hea meelega hennatanniinhape veega mingisse keemilisse vahekorda ei astu. Ja see tähendab, et kui segada hennat ainult veega (või ainult happelise vedelikuga), siis ei saa sealt värvuse mõttes parimat tulemust. Nii et kui ma räägin ‘hästiterbitud hennast’, siis tahan ma tegelikult öelda, et hennapastale tuleks teatud eeterlike õlisid juurde panna. Aga selleks ei sobi mitte kõik eeterlikud õlid ja kindlasti ei sobi selleks mõned muud ained, mis toimivad henna jaoks lahustina, kuid on nahalekandmisel suisa ohtlikud (sellest kirjutan ma lähiajal eraldi).

Siin on näide hennatestist paberil:

DSC00058

Monoterpeenseid alkohole, mis on henna seisukohalt on head, on mitmeid. Kõige parem ja ohutum neist on terpineool (terpineol). Sama head ning kasutamiseks ohutud on ka geraniool (geraniol), tsineool (cineol), tsedrool (cedrol), linalool (linalol). Õlid, mis ei sisalda neid monoterpeenseid alkohole, ei anna henna värvuse parandamisele suurt midagi juurde.

Eukalüptool (eucalyptol) ja tsitronellool (citronellol) on hennas kasutamisel oluliselt vähem tõhusad, kuid mõjuvad ka.

On ka mitmeid monoterpeene, mis on väga tõhusad, aga mille kasutamine ei ole ohutu. Eugenool (eugenol) annab hennale väga vinge vungi aga võib nahka tugevalt ärritada. Kamfeen (camphene) mõikab ka, aga võib põhjustada iiveldust või tundlikemal inimestel kergeid mürgistusnähte.  Õlisid, mis sisaldavad neid terpeene, on parem vältida.

Täiesti eraldi teema on valmispastad ehk siis tööstuslikult toodetud laiatarbepastad. On olemas selliseid süsivesiniklahusteid, mida on hakatud kasutama henna valmispastades, seda nii värvuse parandamiseks kui ka säilitus. Need mõjutavad tõesti henna värvust, kuid nende kasutamine on isegi ohtlik, sest need on rohkem või vähem toksilised: gasoliin (gasoline), keroseen (kerosene), and tärpentiin (turpentine). Väga sageli sisaldavad neid lahusteid Indiast, Pakistanist või Lähis-Ida maadest toodud ja meil müüdavad valmispastad ning ka erinevates hennakomplektides pakutavad õlid, mida soovitatakse kasutada enne hennamaalingu tegemist (henna oil, mehndi oil, mahalabya oil). Need annavad küll hennale tumeda värvi, aga on tervise seisukohalt kahjulikud või isegi ohtlikud kasutada.

Milleks terpeenid siis head on: need osalevad keemilises reaktsioonis, mis annab henna värvusreaktsiooni vallandumise kiirema tulemuse. Henna värv, olgu siis nahal või juustel, tuleb sügavam rikkalikum ja intensiivsem ning hennatanniinhappe kinnitub naha pealispinda ja ka juustesse sügavalt.

Mida terpeenid kindlasti ei tee: terpeenid ei soojenda nahka ega ava poore. Need argumendid on väga sageli kasutusel, kui õigustatakse henna-õli kasutamist. Naha soojendamine on hea tulemuse saamiseks oluline, aga näiteks eeterlik ingveriõli, mis annab väga soojendava efekti, ei sisalda ühtegi terpeeni ning selle lisamine hennapastasse on seega mõttetu. Naha soojendamiseks tuleb lihtsalt viibida soojas keskkonnas või soojalt riietuda. Pooride avamiseks on väga hea mõte minna sauna ja kui te suudate seal avatud pooridega aga higistamata (et hennamaaling laiali ei läheks) mõnda aega istuda, siis on lõpptulemus nahal kindlasti parem, aga pooride avatus või suletus ei mängi siin mingit rolli.

Milliseid eeterlike õlisid siis valida ja milliseid vältida – sellest kirjutan ma ühes järgmises sissekandes (ja ma luban, et kirjutamispaus ei ole seekord nii pikk).

Rohkem lugemist:

Terpeenidest ja hennast, Catherine’i üks esimesi katseid: http://www.hennapage.com/journal/issue_II/article_6/page1.html

Veel üks terpimiskatse: http://www.hennapage.com/journal/issue_III/article_3/page4.html

Terpeenidest ja natuke ka eeterlikest õlidest: http://www.hennapage.com/henna/how/terp.html

 

Advertisements

Henna kulmudele

Kulmude hennatamine ei ole paljudes riikides, nii palju kui ma lugenud olen, kas üldse lubatud või siis ei ole soovitatud. Paljudele hennapakkidele on lausa kirjutatud – ei sobi kulmude värvimiseks. Ma ei tea, kuidas meil on. Aga kui ma loen foorumitest, et naised kodus juukseid värvides oma kulmud ka sama värviga üle võõpavad, siis ma arvan, et henna on ikka väga ohutu ja leebe. Tõsi – hea ja sulle sobiva tulemuse saamiseks peab katsetama ja vaeva nägema.
Aga tulemus on palju loomulikum, püsivam ja ilusam.

Ma vabandan piltide äärmiselt kehva kvaliteedi pärast – need on tehtud telefoniga, sest minu fotokas keeldus koostööst. Aga loodetavasti annab see mingi ülevaate.

  • See piltidel kajastatud kulmuhennatamine on tehtud BAQ hennapasta (Caliana, kui ma ei eksi), mis on kokku segatud hennamaalingute jaoks, ja puhta indigoga. Ma ei soovita kasutada neid nn valmisvärve või seguhennasid. Ma ei kujuta ausalt öeldes isegi ette, milline see tulemus olla võiks…
  • Madalama värvisisaldusega henna ja näiteks basma kasutamine annab teistsugused tulemused, punakaspruunikamad ja heledamad. Ma alustasin kulmude hennatamist juuksehenna ja kohaliku saadaoleva basmaga. kehva sõelutuse tõttu oli pastat kulmudesse saada tõeline kunsttükk ning tulemus oli selline… tooniv. Pealhoidmise ajad olid umbes tund, nii henna kui basma puhul. Täpselt sama ajaga andis BAQ henna ja kvaliteetne indigo tulemuseks süsimustad kulmud!
  • Kulmukarvad võtavad hennat hoopis teistmoodi külge kui juuksed. Ei maksa teha oletusi selle järgi, kuidas juuksehennatamisel tulemused jäänud on.
  • Pealhoidmise aeg on olnud – henna u 45 minutit, henndigo (väga väike kogus hennat ja valdav osa indigot) u 30 minutit.
  • Henna ja puhta indigo kasutamine on andnud süsimustad kulmud, mille värv püsis väga hästi. (Kuna süsimustad kulmud ei olnud see, mida ma saada tahtsin, siis olin mina sellega isegi natuke hädas…)
  • Henna ja indigo püsib kulmudel – minu henndigo kogemust ja sünteetikakogemust omavahel võrreldes – palju kauem ning ei pleegi suvel päikesega ära. Nii nagu juustestki – henna/henndigo kasvab välja. Kuna kulmud on lühemad ja karvade kasvukiirus erinev, trimmimine lõikab osa kulmudest ära, siis on värvi kadumine üsna ühtlane.

1. Pese nägu seebi või mingi puhastusvahendiga, et kulmud puhtaks saaks ja kuivata korralikult. Kui Sa oled inimene, kes piirab/trimmib/lõikab/ kitkub kulme, siis tee seda enne hennatamist. Kui kulmukarvad on lühemad, siis saab henna paremini ja ühtlasemalt kulmudesse.

2. Abivahendid: silmaloputusklaas henndigo või indigo pasta segamiseks, vana ripsmetušihari ja koonus pealekandmiseks.

3. Koonusega saab henna väga mõnusalt kulmudele kanda, katta kulmukarvad korralikult pastaga ning hoida kulmuümbrus puhtana. Niisiis – henna on kulmudele kantud.

4. Teine kulm on hennatatud ripsmetušiharjaga. Henna korduv karvadessenühkimine ja ülesilumine teeb tulemuse… ülepuhastamistvajavaks.

5. 30 minutit hiljem. Eerik Punane oleks uhke. Aga on näha, et kohati jäid kulmukarvad hennatamata. See on kulm, kuhu ma kandsin hennat ripsmetušiharjaga.

6. Koonusega tehtud kulm on ühtlasem.

7. Peale hennat tuleb kulmud indigo või henndigoga kokku teha. Selleks sobib ripsmetušihari. Võib sudida ka hambatikuga. Indigo on pudedam ja kipub kehvemini peale jääma, nii et sellega mässamine võtab natuke rohkem aega.

8. Kulm peale 30 minutilist indigot. Isegi uduselt pildilt on näha, et tulemus on kaunis rohekas. See kestab 24-48 tundi, muutudes järjest pruunikamaks ja tumedamaks. Kui indigo on olnud peal liiga kaua, on tulemus süsimust.

9. Lõpptulemus: tumepruun, kerge rohekas nüanss on veel näha. Ma arvan, et see on 36h hiljem.

Henna on henna on henna on henna – kas ikka on?

Lausa häbilugu – ma ei ole siia pea kaks kuud ridagi kirjutanud. Aga see viga saab kohe parandatud.

Ma olen pikalt ja huviga jälginud, mismoodi see hennandus ja henna-teadus areneb. Minu jaoks on äärmiselt huvitav, kuhu ja kui kiiresti on kõik hennasse-puutuv arenenud kuue aastaga, alates ajast, mil mina näpud hennaseks sain ja kuhu see kõik edasi läheb. nagu ma kuskil oma esimeses sissekandes esmaavastaja õhina ja elevusega mainisin – see on nagu peeglitagune maailm, kus avaneb ootamatuste ja meeletute võimaluste silmapiir.

Mis me siis vahepeal teada saanud oleme?

  • Kõik, mida henna nime all müüakse, ei ole henna. Esimene terav eristus toimuski seguhennade ja puhaste hennade vahel. Sealt edasi – juuksehenna ja nahamaalingute henna. Erinevus oli nii värvisisalduses kui ka pulbri puhtuse ja puhastatuse astmes.
  • Must henna ei ole henna, see on tõeline surmapasta ja ohtlik toksiline mürk, mille kasutamine nahal on keelatud ja peaks olema karistatav.
  • Ka valmispastad, mis ei tule otse sügavkülmast vaid loksuvad punktist A punkti B päevi 35C kuumas ning siis vedelevad veel päevi sama kuumas poes, ei ole henna. Sinna on igasuguseid imeasju sisse pandud, millest enamust me endale hea meelega peale ei paneks – bensiin, tärpentiin, keroseen, lambiõli jne. Kuna tootjainfo puudub ja henna nimetusega seondub inimestele idee ohutust loodustootest, siis kahjuks neid müüakse.
  • Henna on keratiinil (olgu siis küüned, nahk või juuksed) alati üsna ühte värvi – punakaspruun või siis see, mida maakeeli hennapunaseks nimetatakse. Üsnagi spetsiifilise nüansiga toon.  See võib olenevalt hennast varieeruda, kuid pruun jääb. On hennasid, mis kumuleeruvad juustel rutem, on hennasid, mis annavad küüntele pruunikama tooni, on hennasid mis jäävad nahal-küüntel punakamad – iga henna on erinev. Juustel jäävad nad siiski kõik üsna ühte tooni, puhta hennana. Esialgu sai erinevus määratletud geograafilise paiknemisega – jeemeni, maroko, india, pakistani, sudaani jne hennad.
  • Lisaks erinevale tooninüansile on erinevad hennad ka väga erineva tekstuuriga, seda just BAQ henna puhul. On hennasid, mis on äärmiselt janused ning kuhu läheb märgatavalt rohkem sidrunimahla või vedelikku kui tavapärane. On hennasid, mis on juba loomuldasa äärmiselt sahhariididerikkad ning seetõtt kergelt või isegi väga veniva tekstuuriga – Rajastani hennad näiteks on peaaegu alati sellised. On hennasid, kus looduslikud sahhariidid peaaegu puuduvad ning need vajavad väga palju lisasuhkrut, et nendega saaks teha ilusaid mustreid ning et need kohe peale kuivamist nahalt ei pudeneks.
  • Värvivallandumise aeg sarnase temperatuuri juures (22-25C) on väga erinev. Ka siin märgati esimesena seost geograafilise paiknemise osas. Pakistani Jamila on reeglina aeglane henna, teadaolevalt vist kõige aeglasem henna üldse – 9-12 tundi värvusreaktsiooni tekkimiseks ja siis teist sama palju eeterlike õlide jm toimimiseks. Maroko henna on reeglina kiirem 4-8h, Rajastan samamoodi – keskeltläbi 6h, Jeemen – 6-8. Samas võib erinevate aastakäikude Jamila värvusreaktsiooni vallandumise aeg erineda 4 tunni võrra.
  • Väga kiiresti muutus üldiseks lemmikuks Jamila henna ning seda väga lihtsal põhjusel – Jamila annab alati üle keskmise hea värvitulemuse ning Jamila on absoluutselt alati superpeeneks jahvatatud ja hoolikalt sõelutud. Lisaks on Jamila tõesti väga puhas henna – ei pestitsiide ega muud jama, nii palju kui seda testitud on. Mis ei ole iga henna puhul sugugi tavapärane. Erinevate tootjate kvaliteet on äärmiselt erinev, seda isegi sama korje ja aastakäigu osas – on hennasid, mis on imehea värviga kui jahvatatud sama peeneks nagu teepuru kotikeses ning suisa sõelumata. On hennasid, mis on nii liivased, et seda võiks vabalt kassile kasti allapanuks pakkuda.  On imepeeneks jahvatatud-sõelutud pulbreid, mis ei värvi peaaegu üldse jne. Jamila oli esimene henna, mida võis pimesi usaldada ning see tegi hennakunstnike töö palju-palju lihtsamaks.
  • Ühel hetkel täheldati, et mõne aastakäigu Jamila on parem kui teise oma. Umbes viie aastaga tekkis täiesti korralik kogukonnasisene võrdlusmoment – kes mis aasta hennaga millise tulemuse sai. Ja siis tuli Catherine’i legendraarne Rajastani Monsoon 2007 – ilmselt esimene hitthenna, mida hakati meeletult kasutama ning mis on tõesti meeletult hea. Rajastani ja Jamila segu annab äärmiselt hea tekstuuriga pasta – Jamila on olemuselt siidine, natuke pehmeloomuline ja kreemjas; Rajastan on nii suhkrurikas, et on kergelt sültjas või suisa venivalt tatine. Ühes segus need kaks tasakaalustavad teineteist ning värvitulemus, püsivus ja mahakuluvus on väga hea ja ühtlane. Minu täielik lemmiksegu siiani.
  • Seda, et hennatanniinhappe sisaldus on hennati erinev, teadsime me ammu. Juustehennas jääb värvisisaldus 0,5-1,5% piiresse ning sellega ei saa isegi keskpärast nahamaalingut. Hea nahamaalinguhenna on üle 2%. Alla 2,2% on selline enam-vähem, 2,3% ja enam on tõsiselt hea. Päris mitu aastat juba on olnud selge, et ka iga aastakäigu henna on värvinäitajate poolest erinev. Ja nüüd – tänu Catherine’ile – on selge, et absoluutselt iga saadetis või seeria on täiesti erinev. Nii näiteks ei ole Catherine’i, Mark ‘Hennaboy’, minu või Hennacaravani 2010 Jamilad üldse sarnased. Me oleme saanud väga erinevaid tulemusi – keskpärastest vapustavateni. Ning näiteks Catherine’i Celebration, mis on 2009 aasta Jamila talvekorjehenna, on 3,4% värvisisaldusega – tõeline superhenna, mis värvib väga tugevalt just selliseid ebatüüpilisi kohti (õlad, selg jms), kuhu henna tavaliselt väga jääda ei taha. Samas – äärmiselt tundlik ja välistingimuste, segamisaja ja hoiustamise suhtes palju kapriissem kui Jamila harilikult. Peopesad ja jalalabad värvib peaaegu mustjaks, kuid kulub väga ruttu maha, värv hakkab maha kuluma palju rutem ning kiiremini kui Jamila tavaliselt.
  • Iga henna on absoluutselt erinev ja eriline. On täiesti müstilisi hennasid, mis annavad superhäid tulemusi ainult kindla aja jooksul – värvusreaktsioon tekib 4 tunniga ning 18 tundi hiljem, olenemata hoistustingimustest, on pasta tükiline ja klimpjas. On hennasid, mille värvusomadused nahal halvenevad peale läbikülmutamist märgatavalt ning on neid, mille värvumisomadused paranevad. On hennasid, mille puhul pulber tundub peen nagu puuder või talk ning mis happega reageerides annavad tulemuseks mingi kummalise mineraalse komponendi – pastat segades lusikaalune sõna otseses mõttes krigiseb, nagu oleks pastas korralikult liiva sees. Liiva ei ole, aga krigin on. Catherine’il selline kogemus ühe Jeemeni hennaga, minul Maroko Tazarine’iga.
  • JNE 🙂

Nii et selge on, et me ei saa rääkida hennast kui mingist üldisest asjast. Või, noh, tegelikult saab – me saame ‘hennast kui sellisest’ rääkida sama moodi nagu me räägime ‘veinist kui sellisest’ või ‘konjakist kui sellisest’.
Baasretseptid toimivad üldjuhul ikka, aga absoluutselt iga uus hennasaadetis tuleb läbi proovida, testida ning selle segamise protseduur on nagu haige lapsega kodus olemine. Hennakaugel inimesel on seda isegi raske uskuda, mismoodi hennat passitakse – kaua läks värvivallandumiseni aega, palju läks vedelikku või suhkrut, mis toimus peale õlide lisamist, millised on säilimistingimused, kuidas toonib labakäsi või käsivart, kui ruttu ja ühtlaselt värv tekkis, oksüdeerus ja hiljem kulub jnejnejne.

Õige on ainult see, et – iga henna on erinev, iga inimene on erinev, iga nahk on erinev, iga päev on erinev – sa ei saa mitte kunagi täpselt sama tulemust!

Minu meelest on see meeletult põnev!

Hennamaalingud – pasta segamine

Põhimõtteliselt tuleb henna ikka ühte moodi kokku segada, olenemata sellest, kas kasutada seda juustele või nahale: hennapulber, hapu vedelik, magus ja terpeenid. Just nii – olulisuse ja mahu järjekorras. Ja see ongi kõik. Kogu udu ja mudru salajastest lisaainetest, vingest testimisest ja muust – see on lihtsalt mull. Hennapulber, sidrunimahl, näpuotsaga suhkrut – isegi terpeene pole hädasti vaja.
Inglise keeli nimetatakse seda ka KISS-retseptiks (Keep It Simple, Silly). Maakeeli võiks see olla siis HALL-retsept (Hoia Asjad Lollikindlalt Lihtsad). Ei kõla küll nii hästi edevalt ja seksikalt nagu KISS, aga sobib ka.

Niisiis – mida on vaja:
hennapulber, hapu vedelik, magusaine, eeterlike õlisid e terpeene; võrreldes juukse hennaga peab oluliselt täpsemalt jälgima aega ja temperatuuri.

  • Segage henna hapu vedelikuga kartulipudrutaoliseks massiks. Just nimelt puder – paks, kukub lusika küljest pisut muredate latakatena lahti. Segage see mass võimalikult ühtlaseks pastaks, katke kauss pealt kergelt kilega ning tõstke  kuskile toasooja seisma.

HENNA peab olema BAQ henna – võin, noh – ei PEA, kui te hennat ma lõbuks ja lustiks teete. Aga kui te teenite sellega raha, siis midagi alla BAQ kasutades te ei kasuta parimat. Muu henna tuleks siis üsna suure tõenäosusega läbi sõeluda – läbi kahekordse kapronsoki või – põlviku.  Ummistunud koonus või aplikaatorpudel tähendab suurt hulka jama ja mõttetut närvikulu. Kindlasti tuleb vaadata säilimisaega ning võiks vaadata ka tootjat ja tootjamaad – hennad on nahal natukene erinevad ning kehvades tingimustes hoitud hennapulber annab ilus tooni 2-3 päevaks ning hakkab siis nö kaelkirjaku-effektiga maha kuluma – pilt muutub üsna märgatavalt laiguliseks ja läheb üsna kiiretsi inetuks.

HAPU võiks olla puhas toasoe sidrunimahl. Kui juuste jaoks võiks kasutada joomiskõlbuliku haput, siis mehndi jaoks peab mahl olema puhas. See võib olla pressitud sidrunimahl – siis tuleb mahl läbi sõela nõrutada, et viljatükikesi sees ei oleks – või pudeli oma – henna tumeduse ja püsivuse osas ei ole vahet. Allergiate või ülitundlikkuse osas jookseb liin umbes nii: laim-sidrun-greip-apelsin.
Kes tsitruselisi ei kannata, neile soovitaks tamarindi. Tamarinditee sisse võib keetmise ajaks panna veel näiteks nelki, musta pipart, muskaati, lavendlilehti, rosmariini jne. Tamarind sisaldab ka sahhariide, mis annavad hennapastas väga hea tulemuse. Mökerdamist on rohkem kui puhta mahlaga, aga tulemus on tõesti hea.

  • Valmis pasta vajab nüüd seismiseks aega – happelises keskkonnas hakkab hennapulbri leherakke ümbritsev tselluloos lagunema, hennatanniinhape vallandub aeglaselt ja hakkab oksüdeeruma. Seda nimetatakse värvusreaktsiooni käivitumiseks ning selle protsessi algusest või toimumisest/toimimisest saab aimu, kui lusikaga pasta pealmine kiht lahti tõmmata – kui pasta pealmine ja alumine kiht on erinevat värvi, siis on värvusreaktsioon vallandunud ning võib hakata edasi tegutsema.
    Olenevalt hennast ja temperatuurist võib värvusreaktsiooni käivitumine võtta aega 3-4 kuni 12-24 tunnini. Mida soojem, seda kiiremini
    Jamila on üks aeglase värvusreaktsiooniga hennadest – 21C juures tahab ta happelises keskkonnas seista ligikaudu 12 tundi, Rajastani hennade aeg on keskeltläbi 6-8, Jeemeni ja Sudaani omadel 4-6 tundi.

Seda protsessi saab ka forsseerida – kui valada hennale peale kuuma või suisa keeva vett, siis vallandub värvusreaktsioon peaaegu momentaalselt, AGA – sel moel töödeldud henna ei püsi. Ei nahal ega ka juustel. See on nö ‘läbiküpsetatud henna’ – ilmselt on oksüdatsioon nii kiiresti käima löödud, et see toimub lihtsalt suures osas juba enne ära, kui hennatanniinhape jõuab korralikult juustesse-nahka keratiini kinnituda.

  • Kui värvusreaktsioon on käivitunud, lisaga pastasse midagi magusat ja eeterlike õlisid e terpeene. Üldine soovituslik doos on umbes supilusikatäis magusat ja kuni 30 tilka eeterlike õlisid 100g henna kohta, aga jällegi oleneb see paljudest lisafaktoritest ning õige koguse leiab igaüks ise katsetamise käigus.
    Peale magusa ja terpeenide lisamist tahab pasta veel 2-12 tundi seist, olenevalt hennast.

MAGUS võib olla ükskõik milline suhkur – rafineeritud vaöge lauasuhkur, rafineerimata toorsuhkur, melassisuhkur, siirup. (Moosisuhkur ilmselt ei sobi, pektiinide sisalduse tõttu.) Igaüks on endale katsetades sobiva leidnud.
Monosahhariide – glükoosi ja fruktoosi – peetakse üldiselt parimateks. Meil saab glükoosi apteegist, fruktoosi niisama poest.
Meega peab olema ettevaatlik – kui te teete hennat teistele, siis mett kasutades peab sellest alati teavitama. Meeallergikuid on üsna palju ning ilusa henna asemel sügelevat kehaosa saada ei taha keegi.
Magusa lisamine annab pastale venivust ja elastsust, nii on sellega parem peeneid mustreid teha. Siiski – on hennasid, mis juba loomuldasa sisaldavad looduslike sahhariide, nii et lisasuhkrut ei vaja – Rajastani hennad on sageli sellised.
Ka kinnitub suhkrune pasta nahale paremini ja ei murene kuivades sedavõrd ruttu tükkideks ega pudene pealt. Muidugi – kui suhkrut saab liiast, siis ei kuiva pasta ära, kleebib, jookseb laiali ning teeb hennakandja ääretult veetlevaks kogu piirkonna mesilaste, herilaste ja sipelgate seas.

TERPEENID on  rohkelt monoterpeenseid alkohole sisaldavad eeterlikud õlid. Levinumad hennasegudes on eukalüpt, teepuu, lavendel, cajeput, ravensara, aedliivatee, nelgipung. Nende kasutamine muudab midagi üldises oksüdatsiooniprotsessis, nii et hennatanniinhappe kinnitub väga kiiresti ja sügavale keratiini ja oksüdeerub paremini. Hästi terbitud pasta annab 2-4 tunnise nahalhoidmisega nädalajagu ilusa tumepruunina püsiva pildi ning kinnitub imehästi ka muidu halvasti hennat kandva dekoltee piirkonna nahka.
Kui te kasutate hennat laiema ringkonna peal, siis oleks mõistlik end eelnevalt natukene eeterlike õlide toimega kurssi viia ning teha kindlaks ka sugulastaimed ja üldjuhul piirduda vaid lavendliga. See on üks ohutumatest eeterlikest õlidest.
Ekalüpt on hea, kui selle kvaliteet on üsna ebaühtlane.
Teepuu on suurepärane, aga on inimesi, kes on sellele allergilised ning pikemaajaline kokkupuude allergiat soodustava eeterliku õliga võib lõppeda nagu PPD-“must henna” – kena pruuniksminema mustri asemel on käel sügelev ja kergelt villiline muster. Teepuu-allergikud peavad vältima ka cajeputi ja niaouli õlisid, need on sugulastaimed.
Nelgipung on suurepärane, aga väga tugev ärritaja.
Roos-geraanium annab hea lõhna ja see püsib paar päeva ka nahal, samas võib olla tugev ärritaja.

  • Pasta konsistents muutub peale suhkrute ja terpeenide lisamist tuntavalt – vedelamaks, siidisemaks ja ühtlasemaks. Vajadusel võib pastale lisada veel sidrunimahla või lisvedelikku, kuid ettevaatlikult ja pigem vähe korraga – pastat on väga kerge teha vedelamaks, kuid paksemaks tagasi saada on võimatu.

Kui pasta on valmis, siis tuleb see kas kohe ära kasutada või panna sügavkülma. Toasoojas ‘sureb’ valmis hennapasta 2-4 päevaga, külmkapis umbes nädalaga. Sügavkülmas hoitud hennapasta seisab värskena umbes aasta.
Pastat võib sügavkülmas ladustada minigrip-kotikeste või ka valmiskoonustena, nii nagu keegi seda peale kannab. Vajadusel võtke pasta sügavkülmast, laske aeglaselt üles sulada ja see on kohe kasutusvalmis.

Ja ongi kogu saladus, karmid katsed ja keerukad komponendid. Lugege, vaadake, katsetage – meistrisaladuse osa on ainult õige konsisntentsi saamine, suhkrukoguse leidmine ja terpeenidega möllamine. Aga see ongi osa lõbust.

Ja mul on hea meel öelda, et The Henna Page’i “Henna käsiraamat – Henna segamine” on valmis ja toimetamisel, loodetavasti saab selle The henna Page’ile üles lähima paari nädala jooksul. 🙂
“Henna käsiraamat – Henna pealekandmine” on samuti tõlkimisel, nii et kui hästi läheb on lähiajal vajalikud käsiraamatud ka maakeeli olemas.

Ilusat suve, tumedat hennat!

    Hennapasta kokkusegamine – komponendid ja muu lisateave

    Natuke pasta kokkusegamisest. Paljuski on see kordav, aga kordamine pidi teadupärast tarkuse ema olema, nii et veelkord vanadest ja ka mõnedest uutest asjadest.

    Põhimõtteliselt ei ole vahet, kas segada henna nahale või juustele – põhiained on samad – hennapulber, hape, suhkrud, eeterlikud õlid – ning segamise protseduur sarnane – jälgida tuleb aega ja temperatuuri. Hennamaalingute jaoks peab lihtsalt segama puhtama pasta, selle värvusreaktsiooni aeg ja soojashoidmine peab olema täpsemalt jälgitud ning pastat peab hoidma külmas või sügavkülmas, sest nahk hennakandjana on tundlikum ja kapriissem kui juuksed.

    HENNA
    Kõige parem on BAQ (body art quality) henna – see on puhas, ei sisalda mingeid lisaaineid, pulber on peeneks sõelutud ja keskmisest palju kõrgema hennatanniinhappe sisaldusega. Kõige kindlam ja mugavam valik – peen, puhas. Selle peale võib teha keemilist värvimist ning seda hennat võib julgelt  kasutada keemiliselt värvitud või töödeldud juustel. Kuid hennapunane sööb ennast heledatest värvidest pikalt läbi ning henna täielik väljasaamine juustest ei ole väga lihtne.
    Väga paljud Indiast toodud hennad sisaldavad sünteetilist rohelist riidevärvi – Indias usutakse, et mida rohelisem on hennapulber, seda parem see on. Kuna India varustab hennaga ka Türgit, siis on see ka Türgi hennade probleem. Iseloomulik on see, et pulber on taimse olluse kohta väga ebaloomulikult roheline – kirkast salatirohelisest sügava mürkroheliseni välja.  Riidevärv ei mõjuta ei nahamaalingu ega juuste tooni, kuid tundlikel inimestel võib see juuksevärvimisel teklitada nahaärritusi, kontaktdermatiiti, sügelust jms. Nahamaalingute jaoks tahavad paljud sellised hennad siiski ülesõelumist.
    Väga odavate hennade valiteet on üldiselt väga ebaühtlane – on väga häid partiisid, mis annavad suurepärase tooni ning selliseid, mis näivad koosnevat peamiselt liivast ja leherootsukestest ja toon on lahja ja ebamäärane. Reeglina ei saa nendega hennamaalinguid teha, sest hennatanniinhappe sisaldus on liiga madal. Juustele – kui paremat pole võtta, siis sobib ikka. Henna kvaliteeti, puhtust ja värvi ei garanteeri reeglina keegi.
    SEGUHENNAD on need nö hennad, mis lubavad laia spektrit erinevaid toone. Värvivalik kaardub sageli uhkelt nisublondist süsimustani, see saavutatatakse väidetavalt ainult taimsete komponentidega. Karpidel on toimeainete loetelu väga sageli väga suvaline ning kõikide puhul on seal kirjade järgi hennat sees. Venita hennad näiteks sisaldavad PPD-ühendeid, tolueene ja ilmselt ka metallisoolasid. Seguhennad võivad anda suurepäraseid tulemusi, kuid nende kasutamine on ses mõttes kõige riskantsem, et kui midagi viltu läheb, siis ei oska keegi ütelda, et mis siis juhtus ja miks nii läks. Kindlasti ei ole hea mõte seguhennadega värvitud juukseid keemiliselt töödelda, eriti heledamaks värvida.

    TEMPERATUUR
    Meil väga kaua levinud henna kokkusegamise juhend ütles: Kallake hennapulbrile peale keevat vett, laske jahtuda ja kandke pähe, nii soojalt kui võimalik. Ka sellisel moel saab hennast värvi kätte, kuid see jääb üldjuhul lahja vaskne, kulub või luitub üsna ruttu ära ning sel moel ei saa valmistada hennat nahamaalinguteks – henna jääb nahale ainult paariks päevaks ja ei lähe tumedaks.
    Hennat tuleks segada toasooja vedelikuga. Juustele segades võib see olla natukene soojem, kuid kindlasti ei tohiks see olla kuum. Nahamaalingute pasta tegemiseks peab see olema toasoe või leige. Ning siis tuleb pastal seista lasta – toasoojas või nt panna kaus radika peale. Seismiseaja temperatuur võiks jääda 20-30C vahele. Siis vallandub hennatanniinhape lehepulbrist loomulikult ja aeglaselt ning tulemuseks on ilusam, sügavam ja rikkalikum toon, mis püsib nii nahal kui juustel paremini peal.
    Kui hennast värv kuuma või tulise vedelikuga nö lahti ehmatada, siis saab sellega küll kiiresti toimetama hakata, kuid toon tuleb heledam vaskne, kipub luituma ja kiiremini kuluma isegi juustelt.

    HAPU
    Henna vajab värvusreaktsiooni käivitumiseks happelist keskkonda – vedelik, millega hennat segada peab olema hapu. Seetõttu tavaline vesi ei sobi. Soovitav on vesi, millega haput vedelikku lahjendada,  enne ka läbi keeta.
    Juuste jaoks sobib igasugune happeline vedelik – puhtast sidrunimahlast või muust mahlast kuni vihmaveeni. See ei pea olema sidrunimahl, isegi tsitruseliste oma mitte – inimesed, kes on tsitruselistele allergilised võivad kasutada ükskõik, millist muud mahla – õun, jõhvikas, sõstrad. See võib olla ka punane vein – näiteks selline, mis juua sünnib vaid suure häda korral, aga on koju seisma jäänud ja ära visata tundub ka imelik. Peale värvusreaktsiooni käivitamist tuleb segu vedelamaks teha. Seda võib siis teha tavalise keedetud vee, kummeli või mõne muu teega. Juuste jaoks kasutavam pasta ei pea olema väga hapu. Kõige parem määratlus – sega segu selliselt hapu vedelikuga, mida ise juua kannatad. See on piisav.
    Paljud inimesed keedavad endale ise mingi segu, mille komponendid varieeruvad, vastavalt isiklikele eelistustele – must, salvei või aedliivatee, tamarind, kaneel, nelk, roosiõielehed. See on tõeline loominguline kokkamine ja pakub palju võimalusi.
    Hennamaalingute jaoks võiks aga kasutada puhast mahla. Tsitruseliste puhul on hennatajate tähelepanekute järgi kõige vähem allergiat tekitav apelsin, siis sidrun ja kõige äkilisem on laim. Ka hennamaalingute jaoks võib teha oma keeduse – väga hea on hästi kange must tee tamarindiga, ka sellele võib keetmise ajal lisada nelki. Kindlasti ei soovita naha-hennat teha veiniga – ei ole hullemat asja kui suvel äkki käärima läinud hennapasta, mis kobrutab ja mullitab koonusest või pudelist välja.

    MAGUS
    Sahhariidide lisamine on oluline just nahamaalingute henna jaoks – see teeb pasta venivamaks ja siidisemaks, seda on parem nahale kanda, kuivades ei murene pasta nii kergelt tükkideks ja kerge kleepumise tõttu püsib paremini nahal. Mõned hennapulbrid sisaldavad ise sahhariide – Rajastani hennad on üldjuhul kleepjad ja isegi natuke sültjad ning hennategijad eelistavad sedalaadi hennasid pigem mõne teise pulbriga segada, et saada arim tulemus. Rajastani ja Jamila segu on üks levinumaid.
    Sahhariidid võivad olla suhkrud – tavaline valge lauasuhkur, rafineerimata, roo- või melassisuhkur, fruktoos, glükoos, vahtrasiirup või mesi. Ainuke mida peab meeles pidama – mesi on allergeen, nii et kes tahavad teha hennat paljudele, ka võõrastele inimestele, peaksid mee kasutamist vältima.
    Juuksehennade puhul võib kasutada ka pektiine sisaldavat moosisuhrkut – tulemuseks on kergelt geeljas pasta, mida on mugavam pähe panna. Mee kasutamise puhul on täheldatud, et see teeb juukseid kergelt heledamaks, ka henna tooni.
    EETERLIKUD ÕLID
    Henna paremaks oksüdeerumiseks lisatakse pastale vahel ka eeterlike õlisid, aga mitte igasuguseid või suvalisi. Need on eeterlikud õlid, mis sisaldavad suures koguses monoterpeenseid alkohole – edaspidi terpeenid – see aitab kaasa henna paremale oksüdeerumisele ning hästiterbitud pastaga võib saada nahale peaaegu mustajspruuni tulemuse. Õlide kasutamine on hea, kuid ei ole ilmtingimata hädavajalik – hea henna värvib nii juukseid kui nahka ilma terpeenideta. Nende kasutamine on rohkem ‘meisterisaladus’ – kel millised eelistused välja kujunevad ning milliste kombinatsioonidega parima tooni saab.
    Eeterlikud õlid võivad olla ärritajad ja allergeenid, seetõttu peab nende kasutamisega ettevaatlik olema. Enne õlide kasutamist tuleks kindlasti tutvuda ka aroomiteraapia-alase kirjandusega ning end eeterlike õlide asjus natuke harida.
    Eukalüpt on hea terpeen, kuid taime liigirohkuse tõttu ei pruugi õli alati hea ja terpeeniderikas olla.
    Teepuu on väga hea – kuigi tugeva lõhnaga, ei jää see nahale ega juustele püsima. Teepuu on põletikuvastane. Kuid teepuu võib olla allergeen ning inimesed, kes on allergilised teepuule, peavad vältima ka cajeputi ja niaouli – veel kaks väga head terpeeni – õlidega kokku puutumist.
    Nelgipungaõli on hea, samuti kardemon, aga mõlemad on väga tugevad ärritajad ning nende kasutamisega peab olema väga ettevaatlik. Salvei, rosmariin ja tüümian (aedliivatee) on samuti head, kuid tugevad õlid.
    Lavendel on hea terpeen ja ilmselt üks ohutumaid eeterlike õlisid.
    Vahel pannakse mõnda õli ka lõhna pärast – roos-geraanium ja roosiõli on levinumad.
    Hea näide sellest, et kõik õlid hennapastale ei sobi – piparmündiõli teeb pasta klompjalt tükiliseks. Sellist pastat koonusest või J-pudelist kätte saada… Hallid juuksed on garanteeritud.
    Juustel kasutamiseks võib hennat segada ka tavalise õliga – riitsinus, oliiv, linaseeme, kasvõi tavaline rapsi- või päevalille toiduõli on hea. Tulemuseks on väga intensiivne läige, kergelt vasekarva tooniga, mis võrreldes puhta hennaga on mahedam, kuldne või pruunikas. Õliga segatud henna imendub aeglasemalt ning sel moel saadud toonid on pehmed ja rohkem rusked. Intensiivset punast sel moel ei saa ning punastelt juustel võtab selline mask külma punast vähemaks.
    Kes tahavad saada juuksed henna ja indigoga mustaks, peavad teadma, et õlide kasutamine pärsib indigo kinnitumist juuksekarva ning musta tulemust sel moel ei saa. Ka ei püsi indigo eelnevalt õlimaskitatud juustel väga hästi peal ja kipub kiiremini maha kuluma.

    AEG
    Henna tahab aega. Nii pasta valmistamisel – värvusreaktsiooni käivitumiseks – kui ka pealhoidmise osas. Temperatuuriga mängides saab muuta ka ajakulu – mida kuumemas hennat peal hoida, seda parem on tulemus. Hennatatud juustega saunalavale minnes peab juuksed kindlasti katma – nii nagu märgade juuste või juuksemaski puhul. Juukseid hennas ‘keeta’ ei ole mõtet.
    Juuste puhul on alati mõttekas teha nö ‘lapitest’ – korjata juukseharjalt oma juukseid ning katsetada. Nii saab mängida erinevalt kokku segatud pastade ja ajaga – henna, hendigo ja henna-amla-indigo annavad kõik väga erinevaid tulemusi.
    Nahal tuleks hennat hoida nii kaua kui võimalik – pasta kuivab ära ja mureneb ise maha. Selle mahanokkimine või kratsimine ei ole hea. Sageli kaetakse hennatatud pind kinni, et see püsiks kaua niiske ja soe ning vahel seda ka kuumutatakse – traditsioonilistes kultuurides nt lõkke lähedal või kinnimähitud käsi veeauruga – kaasajal kasutatakse ka kuuma fööni.

    PESEMINE
    See, mis puutub hennatamisejärgsesse pesemisse, on minu meelest üks kummalisemaid aspekte meil levinud või levitatavas hennakasutamises. See on ritsi vastupidine sellele, kuis tegelikult olema peaks.
    Vanast ajast teada ja siiani Venemaal pakitud Iraani hennapakkidel leiduv info ütleb, et mitte mingil juhul ei tohi hennatatud juukseid 24-48 tundi peale henna väljaloputamist pesta. Mis on täielik jama. Kui hennatanniinhape on juba juuksekarva sees, siis see seal ka on ja nagu ma korduvalt ütelnud olen – selle täielikuks eemaldamiseks on vaja kääre. Kvaliteetne ja õigesti kokku segatud henna talub väga hästi ka kloorivett ja päikest. Füüsikalise päikeseblokaatorina kaitseb henna nii juukseid kui ka nahka UV-kiirguse eest.
    Peale henna, hendigo, senna või indigo välja loputamist võib juukseid šampooniga pesta, kui selleks on vajadust, siis tuleb kasutada palsamit ja olla pärast loputamisega hoolikas, nagu ikka. On inimesi, kelle juustele senna+sidrunimahl või puhas indigo mõjub natukene kuivatavalt, väga harva on seda täheldatud ka hennaga – siis on pastajääkide korralik väljapesemina ning hilisem palsami lisamine lihtsalt vajalik.
    Uuemal ajal müügile tulnud hennad, mis on mõeldud ka hennamaalingute tegemiseks, sisaldavad, vähemalt nendes kasutamisjuhendites, mida ma näinud olen, soovitust või juhist hennapasta nahalt mahapesemiseks paari tunni möödudes. Henna on nahal peale pasta mahakoorumist 24-48 tunni jooksul äärmiselt tundlik igasuguse vee ja seebi suhtes. Värske hennapildi pesemine ja hennatatud naha veega kokkupuutumine peatab oksüdeerumisprotsessi, lühendab maalingu eluiga 2-3 päeva võrra ning see ei lähe enam väga tumedaks.
    Nahalt tuleb henna eemaldada lihtsalt mahapühkimisega – kuivanud pasta mureneb ja pudeneb nahalt kergesti. Hilisemaks järelhoolduseks on rikkalik õlitamine ja kreemitamine väga hea – see kaitseb nahka vee eest, niisutamine vähendab naha kuivamist ja pindmiste naharakkude intensiivset irdumist.

    ÜLEJÄÄGID
    Puhta hennapasta ülejäägid – ükskõik, kas naha või juuste jaoks segatu – võib panna sügavkülma. Sügavkülmas seisab henna ilusti umbes aasta, kaotamata midagi oma omadustest. Taaskasutamiseks tuleb see lihtsalt aeglaselt üles sulatada.
    Indigo tuleb ära kasutada kohe, see pasta sügavkülmas ei seisa. Ka ei saa sügavkülmas hoida hendigot, amlat ja sennat.


    « Older entries