Juuste värvimisest sünteetiliste värvidega

Mõnda aega tagasi refereeriti meie ajakirjanduses uudist, kus keegi Inglismaal elav naine sai tõsise allergilise reaktsiooni juuksevärvile: Delfi, Elu24 ja originaallugu. Naine püüdis oma pead tumedaks (või mustaks) värvida, ta tegi allergiatesti (ja paljud teevad seda, aga sellest ei ole alati abi) ning värvitootja rõhutas, et selliseid reaktsioone juhtub VÄGA harva. Mida sellistel puhkudel millegi pärast ei mainita, on see, et PPD allergiline reaktsioon on enamustel juhtudel hilinenud ülitundlikkuse reaktsioon – 24-tunnisest ooteajast on kasu väga vähe või üldse mitte, kui ärritusnähud ilmnevad 4-10 päeva pärast. PPD ei anna – nii palju kui mina lugenud olen – mitte kunagi kohest ärritusreaktsiooni. Lisaks on see kumuleeruv allergeen – inimene võib väga pikka aega ärritajat taluda, aga kui see siis ühel hetkel allergiana välja lööb, on lood juba väga-väga pahad. Ja kui korra on esinenud juuksevärvile allergilist või ärritusreaktsiooni – villid peas, punetus juuksepiiril, kestendavad koorikulised laigud juustes, mis leemendavad ja ei taha paraneda – siis oleks ülimalt mõistlik sünteetilistest juuksevärvidest loobuda. Või kui juuksed peale värvimist väga lahti tulevad – see võiks ju panna mõtlema. Ja ei ole tegelikult väga vahet, kas pea läks kärna salongi- või koduse värvimise peale. Põhilised värvi andvad toimeained on ikka samad, neist peamine PPD.

Ja täna võib tarbija24.ee loost lugeda, et juuksevärvide koostis on tegelikult üks üsna läbiuurimata maa. Seda, et PPD on paadivärvides keelatud olnud, ma ei teadnud ning miks peaks seda sisaldama koerašampoonid, sellest ma ka aru ei saa… Paraühendid on need ained – minu kui cosmo-keemiku arusaamist mööda – mis kinnituvad keratiini ning annavad oksüdeerudes vajaminema, reeglina tumeda tooni – pruunid ja mustad toonid peaksid kõikd PPD põhised olema. Ei ole kuulda või lugeda olnud, et keegi sünteetikavallas midagi muud leiutanud oleks. Või kui ka on, siis vähemasti ei ole see massidele mõeldud värvidesse jõudnud. Ja nii värvivad tõenäoliselt kõik sünteetilised brünetid end ikka PPDga rõõmsalt edasi.  Henna juustele. Henna käsiraamat. annab PPD kasutusloost päris kena ülevaate.

Ma olen hennaga tegelenud nüüdseks üle 6 aasta ning kui ma järele mõtlen, siis – vähemalt paar korda aastas võib maakeelsest meediast lugeda selliseid ‘pea-läks-paistesse’ laadi lugusid. Inglise keeles esineb neid kordi enam. Ja minu meelest – see ei ole väga harv ja vähene. Kui ma Catherine’ile mõned aastad tagasi PPD-‘musta henna’ loo tõlkisin, siis oli PPD-allergiliste inimeste protsent u 12-14%, nüüdseks räägitakse juba 16% või enamast. Seda on päris palju ning see näitaja kasvab.  Minu sõbrad vahel naeravad, et minuga on keeruline avalikus kohas olla, sest emosid ja goote nähes muutuvat mu nägu haledalt virilaks – nende valdavalt väga õnnetus olukorras juukseid ja kehvas seisus nahka nähes on minu meelest kaastundeks ka sügav põhjus. Ja vesinikblondiinid teevad lihtsalt meele kurvaks, sest reeglina on nende juuksed ikka täiesti vapustavalt kehvas olukorras – miks peab inimene end ise nii retsima?  See on ju su oma keha, mida nii vääritult kohtled, see oled sina ise… Miks peaks enda vastu nii rumalalt julm olema?

Ach, läksin emotsionaalseks jälle.

Ning et olla poliitkorrektne – minu äärmine vastumeelsus PPD suhtes on minu sügavalt isiklik seisukoht ning kuigi ei ole otseseid tõendeid selle kohta, et PPD ja vähi vms vahel oleks seos, siis – vastavaid uuringuid ei ole ka väga tehtud. Ka teaduses on tulemuste ja tulemuste esitamise osas vaks vahet, kas otsitakse seost või ei otsida, kas pole? Samas ma tunnistan, et ma ei ole keemias nii pädev, et meeletut uurimustööd teha ning minu vaateid on kujundanud refereerivad artiklid.
Aga – kui ma leian kuskilt mõne PPD-‘musta henna’ tegija, siis olen ma põhimõtteliselt kuri ja tekitan palju tüli. PPD’d on lubatud teatud regulatsioonidega kasutada juustel, aga selle kasutamine inimnahal on paljudes maades keelatud. Ning tegelikult peaks PPD-värvide kasutamine nahal olema keelatud igal pool. Viimased uudised Abu Dhabi kandist teevad ainult rõõmu – kui salongist leitakse sünteetiliste lisanditega nn ‘henna’, siis pannakse see pood lihtsalt kinni. Lisaväärtustena võib salongiomanik kaotada oma äritegevuslitsentsi ja edaspidise tegutsemisloa. Nii peaks see olema igal pool. Kuigi ‘mustast hennast’ on ka meil olnud juttu juba üle 2 aasta, siis vist veel eelmise aasta Ilu Sõnumi messil olevat pakutud ‘musta hennat’, päris maineka asutuse poolt. Kuna minu info on kaudne ja tõendeid ei ole, siis ma ei saa nimesid nimetada.

Must henna – mõned kommentaarid

Jällegi üks PPD-juhtum, millest kirjutab Õhtuleht ja mida siis Delfi täiesti süüdimatult teisendab. Järjekordselt kirjutatakse ‘henna-tätoveeringust’ ja külvatakse valemõistetega palju segadust. Inimesed, kes lugusid loevad, teavad umbes, kuidas tätoveeritakse, ei tea üldjuhul mitte midagi hennast ja siis hakkavad nad eht-eestlaslikult räuskama. Ma ei pühenda siin ei aega, närvi ega leheruumi kommentaaridega tegelemisele – need on valdavalt nii küündimatud, et kui selle järgi peaks oletama midagi keskmise eestlase vaimse taseme suhtes, siis on mul sügavalt piinlik ja Baer oli eestlasi kirjeldades vägagi viisakas ja tagasihoidlik.

Minu sügav kaastunne sellele perele. Ja mul on hea meel, et te leidsite julgust selle teemaga välja tulla ning sellest rääkida. Kui ma oma hennaperekonna põhjatutest teadmistest midagi teie olukorra jaoks abistavat leian, siis panen seda jooksvalt siia ka üles.

Alljärgnev on väike ülekordamine.

Kõikidele, kes lähevad reisidele kuurortpiirkondadesse, kus tehakse hennat: palun lugege eelnevalt seda teksti.  Ja kui aega ning süvenemisvõimet on rohkem, siis lugege ka seda teksti.
Piirkonnad on: Põhja-Aafrika (Egiptus, Tuneesia, Maroko), Türgi, Hispaania, Portugal, Lõuna-Prantsusmaa ja ka Lõuna-Inglismaa kuurortid, Kanaarid jm soojad saared, Lääne-Ameerika kuurortpiirkonnad, Mehhiko, India, Filipiinid.

Aga veelkord väike juhis PPDst tulenevate  ja muude ebameeldivuste vältimiseks.

  1. Henna ei ole mitte kunagi must. Kui teil on kahtlusi, siis paluge, et hennategija kannaks pastat natukene oma randme siseküljele, oodake 5-15 minutit ning paluge siis pastakoorik eemaldada. Hea henna värvib naha juba paari minutiga ruskjalt-kollaseks, PPD jätab selle ajaga nahale hallikasmusta laigu. Kui henna jääb nahale must, siis minge ära. See inimene ei tea hennast midagi ja seega ei peaks hennat tegema. Ja kui ta tegelikult teab, mid ta teeb, siis on ta ilmselgelt petu ja paha peal väljas ning teda huvitab ainult teie raha.
  2. Mitte kunagi ärge tehke hennat alla 10-aastastele lastele. See 10 a. on siin tinglikult kokkuleppeline vanus, on hennategijaid, kes ei tee hennat isegi alla 14-aastastele. Väikelaste jaoks on olemas ohutumaid ja vahvamaid asju – kehavärvid, kleepsud jms. Kõik, mida te oma lapsele nahale kanda lubate peab olema mahapestav, ajutine.  Lisaks PPD ohule ei pruugi ei teie ega, jumal paraku, ka hennategija teada, mida tema pasta sisaldab. Ja henna on üldjuhul pasta kõige süütum ja ohutum kompnent. Tsitruseliste mahl, mis on üldjuhul üks hennapasta komponentidest, võib olla allergeen. Eeterlikud õlid võivad põhjustada väga tõsiseid allergiaid. Pastas võib olla ka mett. Ja kahjuks võib olla ka nii, et pasta on kuskilt new-age’i poest ostetud ja siis ei tea mitte keegi, mdia see sisaldab.
    Meie, kes me hennat teeme – ka meil on lapsed ja muidugi me hennatame teatud vanusest alates ka oma lapsi, kui nad seda tahavad. AGA: me teame, mida me kasutame, me segame pasta ise kokku ja me kasutame ainult tippkvaliteediga puhtaid ja ohutuid materjale. Mitte keegi meist ei laseks suvalisel ranna- või laadategijal oma lapsele midagi tundmatut nahale kanda.
  3. Kui te olete siiski sattunud PPD-“musta henna” peale ja teil on nahakahjustused või ärritus – minge KOHE arsti juurde. Koduse vahendina võite peale panna puhast aaloemahla, pigistate otse lehest, või mõnda leebetoimelist allergiakreemi. Aga minge kindlasti arsti juurde. Alustada tuleb ilmselt perearstilt ja kel oma perearstiga head klappi ei ole, siis tuleb saatekiri nahaarstile lihtsalt välja nõud. Printige välja ülal viidatud brožüürid, just see suurem ja andke oma arstile lugeda. Lugege see ise eelnevalt läbi ja joonige alla kõik kohad, mis teie juhtumiga sarnanevad. Rõhutage, et teie ärritus võib väga suure tõenäosusega olla põhjustatud PPDst.  Mis iganes pastas ka muud oli – kui see oli must, siis põhiallergeen on PPD. Ja ärge jääge uskuma juttu, et oh, pole hullu, see läheb üle. PPD-mürgistus on VÄGA tõsine asi.
    Meil on väga head  väga toredad ja tasemel arstid. Aga – ja see on igal pool nii – patsiendina peame me ka ise midagi teadma ja oskama õigel ajal õiges kohas häält teha. See oli must – see ei olnud henna. Rõhutage oma kahtlusi PPD suhtes – PPD on siiani põhiliselt välja toodud konkreetselt teada olev tugevatoimeline ärritaja ja ainus kiiresti nahka värviv aine, mida henna sisse segatakse.
  4. Kui teil on tekkinud tugev allergia, siis lugege igaks juhuks ka seda artiklit. (Ja võite ka selle arstile välja printida – see on ametlik seisukohavõtt, kus öeldakse, et halb on PPD ja mitte henna ning sellele on nö käe alla pannud väga palju väga mõjukaid akadeemilise haridusega arste.) Must juuksevärv ei ole ainus, millest te edaspidi hoiduma peate. Te võite muutuda ülitundlikuks või allergiliseks väga paljude asjade suhtes, sh ka musta värvi tekstiiltooted, kosmeetika, teatud medikamendid. Ilmselt peate te tegema pika-ajalist ja mõlemapoolselt innukat koostööd allergoloogi ja oma perearstiga. Seda on väga kahju öelda, aga PPD-tundlikkusest ei saa terveks. See allergia jääb kog eluks.

Uudised “musta henna” rindelt

Uudised on head ja halvad. ALustame heast uudisest:

Lõpuks ometi on USA ametlik meditsiin võtnud selge seisukoha PPD-“musta henna” suhtes. See on peale 1930daid, mil FDA ja kosmeetikatööstused sõlmisid nö PPD-sobingu, esimene kord, kui mingi ametlik institutsioon võtab PPD nahale kandmise suhtes seisukoha ning tõesti eristab hennat ja “musta hennat”.

Täpsemalt loe sellest artiklist.

PPD-sobing seisnes selles, et FDA (Ameerika Ravimi- ja Toiduamet) sõlmis kosmeetikatöösturitega lepingu, et kui PPD-sisaldus juuksevärvides jääb alla 6%, siis ei pea tootja vastavat hoiatust tootepakile panema ning on edaspidi kaitstud kõikide tarbija-poolsete kaebuste suhtes. Lepiti kokku üsna suvalise 6% peale, et alla selle ei ole PPD ohtlik. Ja see lepe on jõus siiani. Samal ajal on FDA võtnud väga range hoiaku selle suhtes, et naturaalset hennat ei tohi nahale kanda, sest see on ohtlik ja kontrollimatu aine ja see on jõus siiani.
2003 aastal on PPD suhtes selge seisukoha võtnud Kanada – keelustades selgelt PPD-“musta henna” ning lubades loodusliku henna.

Ja neile, kes ikka veel tahavad ja otsivad “musta hennat” ning meie soperdajate juures seda teha lasevad – palun lugege seda artiklit. Te ei pea isegi lugema – vaadake pilti. See ütleb kõik, kuigi pilt (19 a noor naine) ja tekstis kirjeldatud juhtum (9 aastane väike tüdruk) on erinevad. See on tüüpiline PPD-reaktsioon.

Kes lugeda viitsivad – mõlemas artiklis on väike ebatäpsus – kvaliteetne henna kestab peal rohkem kui paar päeva. AGA – see on alguses erkoranž, muutub u 30 tunni jooksul pruuniks ning olenevalt kohast muutub ülejärgmisel päeval kas kakao või suisa tumedaks šokolaadipruuniks. Kvaliteetne henna kestab igal juhul rohkem kui paar päeva, isegi laubal ja dekolteel.

Küsimused-vastused: PPD-“must henna”

K: Mis asi on “must henna”?
V: Kui ühe sõnaga vastata, siis “must henna” on müüt. Musta hennat ei ole tegelikult olemas.
Aga see on väga hästi müüv müüt ning nagu paljude mütoloogiliste nähtustega, mis muu hulgas ka väga hästi raha sisse toovad, on seda raske purustada. Nimetus “must henna” tuleb tegelikult 19. sajandist, kui idamaades kasutatavad taimsed juuksevärvid – henna ja indigo – vallutasid Lääne-Euroopa ja Ameerika. Kuna 19. sajandiks teati Läänes juba, mis asi on henna, siis muidugi seostati hennaga ka muid toone pakkuvad taimed, nii oli neid kergem müüa. Muid juuksevärve veel ei olnud ning kõik naised ei ole blondid, kes vähehaaval või märkamatult halliks lähevad ning seda siis pikka aega kummelitõmmise ja vesiniku abil varjata suudavad. Ükski naine ei taha olla hall ning seetõttu saavutasid taimsed juuksevärvid, mis võimaldasid punaseid, pruune ja musti toone, ning muu hulgas ka katavad halli väga hästi, väga suure populaarsuse. Filmitäht Lucille Ball oli hennapunane vist oma elupäevade lõpuni ning tema oli oma hiilgeaegadel tõeline iluideaal.
Neid henna lehti ja võrseid, mis sisaldasid hennatanniinhapet kas väga vähe või üldse mitte, müüdi värvitu- e neutraalse henna nime all. (Tänapäeval müüakse selle nime all sennat või vist ühe türnpuu liigi lehtede pulbrit.) Kõrge hennatanniinhappe sisaldusega lehepungi müüdi punase henna või henna nime all. Ning indigot hakati müüma “musta henna” nime all. Kui värvida juukseid kõigepealt hennaga ning seejärel indigoga, saab musta värvi juuksed. Ning seda tervislikult ja ohutult ning värv katab halli väga hästi.
Ka praegu on meil müügil juuste värvimiseks mõeldud taimseid tooteid, kus viidatakse “mustale hennale” just selle kontekstis – nt Fito-Kosmetika “Basma” eesti keelne silt viitab “Mustale hennale”. LUSH kasutab oma caca-värvide komponentide kirjelduses indigo asemel “musta hennat”. Ajalooliselt on see mõistetav, aga samas teeb natukene kurvaks, sest selline vale mõiste kasutamine tekitab inimestele ikkagi konnotatsiooni, et “must henna” on olemas. Ja kui see värvib juukseid, miks ei võiks sellega siis ka ihu kaunistada. Ometi on PPD-loomise algusest peale teada, et see on tervisele ohtlik aine – PPD-värvide leiutamise algusaegadel, kuskil 20. sajandi alguses, võis näiteks New Yorki ajalehtedest ikka ja jälle lugeda teateid, et naine suri kodus juuksevärvist saadud mürgituse kätte. Küllap on värvid hiljem läinud ohutumaks, kuigivõrd. Ometi leiab ka praegu teateid selle kohta, kui kohutavad tagajärjed võivad olla PPD-mürgitusel, mis on saadud juuksevärvimisest. Aga sellest ei räägita.
K: Aga miks seda PPD-asja siis nahale tehakse, kui on teada, et see nii ohtlik on?
V: Inimesed ju tahavad asju, mis näeksid välja nagu päris, aga on odavamad või ohutumad või kergemini kättesaadavad. Ning see on loonud nõudluse vahendite järgi, millega oleks võimalik saavutada ajutisi tätoveeringuid. Selleks on olemas ka profivahendid – TEMPTU näiteks, mida kasutatakse ka Hollywoodis. Aga see on kallis ning nõuab ikkagi teatud kasutamisoskust.
Kui Madonna 1990date lõpus oma Frozeni videos hennatatud kätega henna nö massidesse paiskas, siis peaaegu sama kiiresti läks massidesse ka “musta henna” tegemine. Henna ei ole väga kallis ning PPD on veel odavam. Üks PPD-soperdaja suudab, kui ta vähegi teha viitsib ja natukenegi käeliselt andekas on – aga suures osas on need kujutised, mida tehakse üsna primitiivsed ja õpitavad – päevas teha kümneid pilte. Nii et kulutused algmaterjalile – henna ja must või tumepruun juuksevärv, aga henna jätavad nad sageli üldse ära – teenib ta tagasi vähem kui poole päevaga. See on kerge raha ning inimesed kipuvad kerge raha saamisel minetama igasuguse eetika, hoolivuse ja aruka mõtlemise.
Täpselt sama on nende “musta henna” toodetega, mida eelmisel suvelgi siin-seal müüdi ja ma ei imestaks, kui neid ka sel suvel vabalt saada oleks. See on puhas keemia. 99% juhtudest on ainukene looduslik aine selles pastas vesi, seegi tõenäoliselt destilleeritud. See on odav, see müüb. See on kerge raha. Ning inimesed, kes neid PPD-tooteid toodavad või müüvad või nendega nahale pilte teevad ei näe tõenäoliselt mitte kunagi neid inimesi, kellele need tooted kohutavaid hädasid põhjustavad. Väga lihtne on mitte mõelda oma tegude tagajärgede peale, kui seda ise ei näe.
K: Kas see “must henna” polegi siis päris puhas henna? Mida sinna on hennale lisatud?
V: “Musta henna” ja PPD segu on tavaliselt tumepruun või must pulber, kui see on pulbri kujl müügil. See ei lõhna eriti, vastupidiselt looduslikule henna- või indigopulbrile. Arvestades, kui minimaalselt on seal hennat ning kui madala kvaliteediga see üldjuhul on, siis pole lõhna puudumine ka imekspandav. Kui see pulber veega segada ja seisma jätta, siis umbes 10 minuti jooksul eraldub must värv ülejäänud segust – selline õhukesed kilejad osakesed jäävad pasta või eraldunud vedeliku peale.
Komplektid, mida ma olen poes müügil näinud või mille kasutamisest kuulnud või lugenud, koosnevad reeglina tuubis olevast pastast ning pudelikeses olevast aktivaatorist. Need tuleb omavahel kokku segada ning siis saadud segu pintsliga nahale kanda. Need segud ei sisalda üldse hennat ning nende müümine henna nime all on minu meelest kuritegu. See on puhas juuksevärv, mida segatakse vesinikuga ja kantakse siis nahale. Isegi ükski täie mõistuse juures olev teismeline ei tee seda – segada juuksevärvi vesinikuga ja sellega siis nahka sodida. Aga kui ta usub, et see on henna – ja paki peale on ju nii kirjutatud – siis on ta veendunud, et see kõik on ohutu, mida ta teeb.
Inimesed, kes selliseid asju salongis teevad, on kas nii rumalad, et nad ei tohiks hennat üldse teha või siis tegelikult sooritavad teadlikult seadusevastase teo – panevad ohtu teise inimese tervise või põhjustavad talle püsivaid tervisehädasid tekitavaid kehavigastuse. Ning võtavad selle eest ka hea summa raha. Aga seda hiljem tõestada on üsna raske.
Aasiamaades müüakse turistidele vahel ka nn “musta henna kivi” (black henna rock), eriti koos hennaga ja mille kohta kinnitatakse, et see on täiesti ohutu looduslik mineraal, mis muudab henna mustaks. Muidugi on see ainult kohalikku päritolu, ülimalt haruldane – ja kõik muu müügijutt sinna juurde. Tegelikult on tegemist keemiatööstuse PPD-jääkidega, mis hangunult võivad meenutada kivimit.
K: Miks on “must henna” ohtlik?
V: Kui “mustaks hennaks” nimetatud ajutiste tätoveeringute tegemisel kasutatakse para-fenüleendiamiini sisaldavat juuksevärvi, siis võib see põhjustada söövitusi, lahtisi haavandeid, arme ning eluaegseid terviseprobleeme. PPD on nö “trigger“-allergeen ehk siis käivitaja-allergeen – see tekitab inimese organismis reaktsioone, mis võivad esile kutsuda seni varjatud talumatusi või teha organismi ülitundlikuks seni talutud ainete või nende kombinatsioonide suhtes.
Musta juuksevärvi ei tohi mitte kunagi otse nahale panna, olgu siis puhtal kujul või segatult mõne teise materjaliga. Sünteetilise musta juuksevärvi nahale kandmine on tegelikult sama hästi kui kuritegu, sest see ei ole selliseks kasutamiseks ette nähtud. Isegi juhul, kui värvi kantakse juustele, tuleb kasutada kaitsekindaid ning olla ettevaatlik, et värv ei sattuks peanahale.
PPD, para-fenüleendiamiin, võib põhjustada paljudele inimestele vägagi tõsiseid vigastusi – see on väga tugev ärritaja, nahka läbistav toksiin ja potentsiaalne vähitekitaja.
Ohtlik on see ka selle pärast, et PPD puhul ei saa me rääkida otseselt allergiast – I-III tüübi allergia tekkib üsna lühikese ajal jooksul peale allergeeniga kokku puutumist ning see allub üldijuhul allergiaravimite kasutamisele. Inimesed, kellel on allergia konkreetselt hennatanniinhappe suhtes või mõni taimne allergia, mis reeglina lööb välja hennapulbriga kokkupuutel, saavad käsimüügis olevatest allergiaravimitest abi. Aga neil oleks mõistlik edaspidi henna kasutamist vältida. PPD puhul on aga esmareakstioonina iseloomulik hilinenud ülitundlikkuse reakstioon – allergilised nähud ilmnevad alles päevi peale PPD sattumist nahale ning need ei ole tüüpilised allergiasümptomid. Sageli ei oska inimene ise ega ka arst, kellele ta oma äkki tekkinud tervisehäda kurtma läheb, neid nähte PPDga seostada ning see jääb kas üldse või siis väga pikaks ajaks õige ravita. Ja sellel võivad olla väga kurvad tagajärjed.
K: Mida see tervisele teha võib?
V: Nagu öeldud – see võib põhjustada lööbeid, ville, haavu. Halvemal juhul saab inimene endale ajutise kaunistuse asemel eluaegsed armid. Halval juhul saab ta eluaegse allergia juuksevärvide ja paljude muude toodete osas. Väga halval juhul jääb ta väga pikaks ajaks väga raskelt haigeks ning tervise taastamine on aeganõudev, kulukas või isegi võimatu. Endisega samaväärselt kindlasti. Kui inimene muutub PPD suhtes tundlikuks, siis ei kao see allergia mitte kunagi ning võivad tekkida uued allergiad veel paljude muuda ainete suhtes. Võivad ilmneda kombineeritud allergiad – paljud asjad kas koosmõjus või siis sarnaste toimeainete tõttu teevad tõsiselt haigeks. Juuksevärvid, päiksekaitsekreemid, kosmeetika, isegi musta värvi riided võivad põhjustada sügelemist, turseid ja lööbeid. Lugege hennapage.com’i kaudu kättesaadavast brožüürist Krystle’i lugu, see on üsna lõpus.
K: Kas Eestis ka tehakse musta hennaga maalinguid?
V: Otseselt minu poole “musta henna” probeemidega pöördutud ei ole. Juustehädade puhul on kirjutatud- kui henna annab eelnevalt keemiaga värvitud juustele täiseti ootamatu tulemuse – aga hennamaalingute puhul mitte.
Eelmise aasta lõpul, kui Postimees kirjutas PPD-tootest, mida “musta henna” pähe müüdi, siis kommentaaris keegi kirjutas, et sai sellise reaktsiooni turismireisil tehtud “musta henna” peale. Tulemuseks olid villid, koorikud ja kergemad armid. Sarnaseid lugusid olen ma kuulnud-lugenud foorumitest – inimestest, kes on lasnud kas endale või oma lapsele kas Egiptuses või mõnes muus reisipiirkonnas ajutise tätoveeringu teha ning on hiljem väga tõsiselt tervisehädadega kipmus olnud ning ei oska seda seostada PPDga – nemad lasid endale ju henna teha. Ja ka meil meedias levitatakse infot, kuidas hennatätoveeringud kahjustavad nahka. Ja selle valeinfo baasilt siis levivad legendid kui kohutav asi henna on. Henna on tegelikult väga kasulik ja väga vähe allergeenne taim.
Ma olen kunagi ammu Viljandi folgil näinud, kui tehti hennat ning tegija küsis poisilt – kas Sa tahad tavalist hennat või musta hennat. Muidugi tahtis poiss musta hennat, sest see näeb ju lahedam ja rohkem päris välja. Aga see oli oma hea 10 aastat tagasi ja siis ma veel ei teadnud ei henna ega PPD kohta midagi ning siis ei teatud PPD-“musta henna” kohta veel üldse suurt midagi. See tegija teeb minu teada praegu tätoveeringuid ja ma siiralt loodan, et “musta hennat” ta praeguseks enam ei tee. (Ma kuulsin ühe sõbra käest, et veel kaks aastat tagasi olevat ta ühes salongis täiesti vabalt “musta hennat” teinud…)
Tätoveerijad suhtuvad reeglina hennasse üldse kui mingisse alaväärtuslikku surrogaati ega võta seda tõsiselt. Sestap tasuks ka tätoveerimissalongis väga põhjalikulkt uurida, MIS hennaga seal tööd tehakse. Sageli on need mingid indiast toodud valmissegud, mille kohta mitte keegi ei tea, mida need sisaldavad. Aga need võivad sisaldada peale sidrunimahla ja eeterlike õlide ka näiteks bensiini ja tärpentiini.
Paar aastat tagasi tehti ka Tallinna mõnes salongis “musta hennat”, aga sellest tean ma ka rohkem juttude ja foorumis jagatud soovituste põhjal, et selles või tolles salongis tehakse. Ühte salongi ma kunagi ka helistasin ning hirmkalli raha eest olid nad nõus mullegi oma imehead “musta henna” pulbrit müüma.
Noh, ja siis on muidugi need poes müüdavad tarbed, mida võib siit-sealt leida. Vähemalt üks selline toode sai veebruariks Tervisekaitseametilt müügikeelu, mis on väga väga hea. Ometi on praegu näiteks Selveris müügil mingi täiesti müstiline hennakomplekt, mille kohta minul ei õnnestunud kuskilt nähtava koha pealt leida infot, mida see pasta sisaldab. Ja see ei olnud ka nii odav, et endale soetada ja kodus ise uurida, mis sodi seal sees on. Toodetud on see Hiinas (teada-tuntud vana hennamaa, kas pole?) ja välja oli andnud vist kirjastus
Valdavalt juustele pakutavast näiteks Venita hennad on puhas keemia – PPD on kolme ühendina sees, sama kehtib nende ripsme- ja kulmuvärvide kohta. Hennaga ei saa ripsmeid värvida, see ei ole tehniliselt võimalik.
K: Kuidas eristada õiget hennat “mustast hennast” enne maalingu tegema asumist?
V: Õige henna on lõhnav, rohekaspruun pasta, mida kantakse nahale üsna paksult, kas koonusest või tikuga, see peab nahal olema nii kaua kuni võimalik, seda ei pesta maha ning esmane kujutis peale pasta maha koorumist on kollakas- või pruunikas oranž. Sageli on inimesed sellest heitunud, et kohe ei olegi ilus tume kujutis, aga henna oksüdeerub nahas 24-48 tunni jooksul pruuniks. See, kui tumedaks kujutis läheb, oleneb väga paljudest asjaoludest ning piltidel nähtud ilusad tumedad või mustana tunduvate hennamaalingute puhul on pilt reeglina tehtud kohe peale pasta nahale kandmist – must on kuivama hakkav pasta, mitte henna ise.
Nii palju kui mina näinud olen, on kõik hennategijad ise ka hennatatud või vähemalt kergelt hennaplekilised – mõni muster (kasvõi mahakuluv) nahal, hennatatud juuksed või ka küüned või siis hennaplekid nahal, nt domineeriva käe koonust/pudelit hoidvatel sõrmedel. Professionaalne hennategija on oma kunsti üle uhke, ta tahab seda ka ise kanda, sest see on ilus ja katsetab hennat – kas pasta koostist, konsisntentsi või mustrit – sageli ka enda peal. (Ma olen tähele pannud, et väga sageli värvivad hennategijad oma juukseid ise hennaga. On lihtsalt väga raske endale keemiat pähe määrida, kui tead, mida see põhjustada võib.) Ta teab täpselt, mida tema pasta sisaldab, oskav öelda kaua see kestab, milline tuleb värv. Ta küsib võimalike allergiate kohta, annab nõu hennapildi hoidmise ja hooldamise osas. Kogenud tegija oskab nahka vaadates ka umbkaudu hinnata kui tume ja kui kauaks kujutis nahale jääb. Ja henna tegemise ajal suudab ta kindlasti vastata enamusele hennat-puudutavatele Su küsimustele, rääkida henna ajaloost ning kindlasti anda mitu head nippi naha- või juuksehoolduse osas, mida hennaga teha saab. Enamus minu kohatud hennategijaid on hennat väga tõsiselt võtvad inimesed – see ei ole ainult seksikas ajutine nahakaunistus vaid teatud mõttes eluviis, teadus ja kunst. Ta võib seda teha rannas, laadal või tänavanurgal, aga ta teab mida ta teeb ja oskab sellest ka rääkida.
“Must henna” on reeglina vedel pasta, sageli hoitakse topsikeses – nii on mugavam kaasas kanda. Seda “musta hennat” kantakse nahale kas tiku või suisa pintsliga, see ei lõhna ning inimesele lubatakse, et kujutis jääb kohe must, kestab mustana nädala ning on nähtav juba nahale kandmisest u 40 minuti möödudes. Ainult PPD toimib nii kiiresti. Pinstliga on hennapastat nahale kanda väga raske ning üldjuhul saabki seda teha ainult PPD-lisandiga henna puhul.
Mina soovitaskin – kui hennategija ei oska seletada, mida ta henna isaldab, tema pasta on kas mustjaspruun või must, lõhnatu ja vedel või siis haiseb kahtlaselt keemia järele, siis ei tasu seda endale nahale panna lasta.
Ah jaa – veel üks väga levinud trikk on ka olemas – selle asemel, et rääkida oma pasta koostisest, hakkatakse rääkima hoopis sellest, et see on väga hea ja eriline henna, aga hea hennapasta retsept on Suur Saladus või mingi meistrisaladus ja luuakse siis selline müstiline aura kogu oma tegevusele. Selline jutt on jama – hennapasta kokkusegamine on üsna lihtne ja mingeid saladusi ei ole olemas. Meistrisaladuse jutuga varjatakse sageli oma rumalust ning seda, et hennat tehakse mingi täiseti suvalise materjaliga.
K: Kas tervisehädad võivad “musta henna” puhul tekkida igal juhul või kõigil ei teki?
V:
Nii nagu iga asi, nii ei pruugi ka PPD-“must henna” kõikidel tervisehädasid põhjustada. Mõned inimesed on juba sündides PPD suhtes tundlikud, teistel tekkib tundlikus elu jooksul. Keskeltläbi arvatakse, et kaasasündinud PPD-talumatusega inimesi on inimkonnas u 16%. Aga allergikute oskaal inimkonnas tõuseb järjest, Läänemaailmas vähemalt, ning see loob igasuguste ülditundlikuste olemasoluks soodsa pinnase. Tuhanded naised värvivad end pidevalt kodus poest saada olevate juuksevärvidega mustaks või tumedaks ja midagi ei juhtu. Vahel harva ilmub mõni kohutav lugu kellestki, kes on saanud kodus värvides jubedaid terviseprobleeme, aga kui sellest erilist skandaali ei tõuse, siis on nagu uudiste puhul ikka – kui see kaotab uudisväärtuse, siis läheb see ka meelest.
See on ka väga sageli “musta hennaga” soperdajate ettekääne – meil pole midagi juhtunud, keegi pole kaebama tulnud, meie “musta hennaga” seda küll juhtunud ei ole (vestlusest salongitöötajaga)… See on kõige haledam ja nõmedam ettekääne, mida üldse öelda saab.
Üheks üldiseks PPD-riskirühmaks on kindlasti juuksurid, kes PPDga iga päev kokku puutuvad. Ega nad ilmaasjata värvides kummikindaid kanna.
“Musta henna” ajutiste tätoveeringute puhul on kõige ohustatumad väikesed lapsed ja teismelised – nende nahk ja organism on väga õrnad. Kindlasti peaks lapsevanem huvi tundma, kui lapsele äkki mingi kehamaaling või tätoveeringu-laadne kaunistus ihule tekkib, et kus ja kuidas see tehti. Lastele tuleb rääkida ohtudest, aga tuleb rääkida ka sellest et ilus vahva kehakaunistus on saavutatav ka täiesti ohutul ja tervisesõbralikult viisil. (Iseasi muidugi, kui paljud vanemad oma teismelistega üldse suhelda suudavad ja palju lapsed oma vanemaid kuulavad, kasvõi vestluse tasandil.)
K: Kui tervisehäda on tekkinud, mida siis teha?
V:
Otse loomulikult tuleb KOHE minna arsti juurde. Ei tasu jääda koju ville brlijantrohelise või panthenoliga tupsutama – PPD on läinud juba ka organismi laiali, mürgitusnähud võivad hiljem väga ootamatult välja lüüa. Lausa traumapunkti marssida ei ole mõtet, aga perearst peaks oskama aidata küll. KINDLASTI tuleb rääkida sellest, et on kokku puututud PPD-värvidega. Reeglina näeb “musta henna” kujutis selleks ajaks ka piisavalt kehv välja, nii et haavu ja ville tuleb arstile näidata. Aga tuleb rääkida, et tegemist ei ole pahaks läinud tätoveeringuga vaid pahaks läinud ajutise tätoveeringuga, mis pidanuks olema ohutu, aga võis sisaldada PPDd. Enne, kui haige inimese seisund terviklikumalt üha halvemaks muutuma hakkab, on villid ja haavad reeglina ainult PPD-ga tehtud kujutise piires. See ei levi reeglina üle keha laiali nagu tavaline allergia – üldine sügelus, turse jne. Soovitaksin küsida saatekirja allergoloogile – perearst ei pea olema allergiate spetsialist, allergoloogid oskavad aga keemiliste ainete tüsistustega ringi käia ning aidata – ravida õigete vahenditega söövitushaavu, võtta maha üldisi allergianähte, vältida armide tekkimist. Eesti keeles on olemas 2 PPD-“musta henna” ohte tutvustavad brožüüri (http://www.hennapage.com/henna/ppd/index.html), kus on ka linke inglise keelsetele meditsiinilistele artiklitele – mida PPD-mürgituse puhul teha ning kuidas saab meditsiin inimest aidata. Ehk on abi, kui need välja printida ja arstile kaasa võtta.
K: Kas õige hennaga tehtud maalingute puhul võib ka allergia tekkida?
V: Hennale on teada väga vähe allergilisi reaktsioone. Selles mõttes on see taim oma pika kasutusajalooga täiesti unikaalne. Aga mitte miski ei ole päris ohutu ja mõnele inimesele henna ei sobi.
Alati on olemas võimalus nö tavaliseks taimseks allergiaks – allergilised nähud ilmnevad vähem kui tunni jooksul peale hennaga kokku puutumist ning need on väga tüüpilised tunnused: nina hakkab tilkuma, ajab aevastama või kuivalt köhima, silmad sügelevad ja jooksevad vett, hingamine võib muutuda vaevaliseks ning rinnus pitsitab. Nähud ilmnevad väga vähese aja jooksul peale kokku puutumist hennaga ja vaevused alluvad kenasti allergiavastastele preparaatidele, mida saab ka apteekidest käsimüügist. Igasugust edasist kokkupuutumist hennaga oleks muidugi mõistlik vältida.
Küll aga võivad hennapasta muud kompnendid põhjustada sarnaseid allergiaid – pasta võib olla kokku segatud sidruni või laimimahlaga, seal sees võib olla terve kokteil eeterlike õlisid, pastas võib olla mett. Kõik eelpooltoodud lisakomponendid on tegelikult palju suuremad allergeenid kui henna. See on ka põhjus, miks hennategijalt peab uurima, mida ta pasta sisaldab. Tsitruselised on allergeenid, aga hennapasta vajab haput komponenti. Mesi on allergeen, aga kõik tegijad ei taha kasutada niisama suhrkut. Eeterlikud õlid võivad olla väga tugevad allergeenid, aga hea tumeda hennapildi saamiseks on nende lisamine vajalik. Need Indiast toodud valmispastad sisaldavad jumal teab mida.
Olemas on ka “napthoquinone-ülitundlikkuse” reaktsioonid. Põhimõtteliselt on see allergia hennatanniinhappe suhtes – see keemiline ühend, mis annab hennale värvi. Kui umbes kolme tunni jooksul peale henna nahale kandmist tekib üldine sügelustunne, hingamine muutub vilisevaks või kähisevaks ning inimene kurdab rinnus pitsitustunnet, siis on inimene üsna suure tõenäosusega hennatanniinhappe allergiline. Vastupidiselt PPD-mürgitusele tekkib selline reaktsiooni lühikese aja jooksul ning nähud sh sügelemine ja lööve on üldised, need ei piirne kunagi hennakujutise all oleva nahaga vaid levivad üle keha. Henna eemaldamisel kehapinnalt ning allergiavastaste preparaatide kasutamisel vaevused kaovad. See reaktsioon ei jäta arme ega tekita haavandeid, nagu PPD seda teeb, aga inimene, kellel on selline reaktsioon esinenud ei tohi mitte kunagi hennat kasutada.
Henna on vastunäidustatud ka neile, kellel on kaasasündinud pärilik haigus glükoos-6-fosfaadi dehüdrogeneesi defitsiit. See geneetiline haigus on üsna levinud Põhja-Aafrikas ning Kesk-Aasias ja kuna haiguse tekitaja on X-kromosoomis, siis esineb seda meestel sagedamini kui naistel. Sellisel juhul on reaktsiooniks hennale hemolüütiline kriis. Minu täiesti mitteametlike andmete põhjal on Eestis selle haigusega inimesi diagnoositud väga vähe ning kuna tegemist on kaasasündinud ja päriliku tõvega, siis peaksid need inimesed oma haigusest ka teadlikud olema. Iseasi, kas nad teavad, et nad hennat täielikult vältima peavad.
HENNA EI OLE MUST! LOODUSLIK HENNA ON OHUTU!

Parandused ja õiendused II

Ja mis on siis TKI teate tulemus – seda kasutasid põhjana paljud teised kanalid ja lõpuks jõudis ikka asi selleni, et inimeste ajudesse kinnistub umbes selline teadmine –

  • esiteks et henna ikkagi nagu on tätoveering, sest seda mõistet kasutatakse tekstides läbivalt,
  • ja teiseks jätavad mõned toimetajad henna eest musta ära ning saavad tulemuseks: henna on väga ohtlik. (Selle üldistuse edasiarendus on lõpuks jälle see, et keemilisi juuksevärve müüvad firmad kiidavad rõõmsalt takka ning koolitavad selle teadmise valguses juuksureid.)
  • “musta henna” nähud ilmnevad kohe ja henna puhul on tegemist ikka väga-väga ohtliku asjaga

buduaar.ee ning epl.ee on TKI teadet “toimetanud” ning saanud suurepärase uudisnupu: Henna tätoveeringud on väga ohtlikud! (buduaar.ee küll kustutas minu kommentaari, võimalik, et hommikuks kustutatakse ka teine, aga vähemalt parandasid nad pealkirja ära.)

Teksti illustreeriv materjal on veel eriti läbimõtlemist vajav ning strateegiline faktor, sest loob inimesele märksõnade ja pildilise kujundi abil eriti püsiva konnotatsiooni:
Buduaar.ee’l on illustratsiooniks Angelina Jolie seksikas poosis ja päris ilus päristätoveeritud selg,
epl.ee on PPD-kahjustuse alla kirjutanud: hennatätoveeringust rikutud nahk,
ETV24 on tekstile lisanud pildi, kus keegi hindu teeb hennat koonusega, tehniliselt on kõik õige. (Ja tõenäoliselt on see hennapasta, ainult et tõesti, jumal teab, mis seal peale henna veel sees on. India valmispastad on sama müstilised nagu India isegi.) Aga pildi allkiri räägib tätoveerimisest ning sellele on lisatud link uudisele, et Pärnu on keelanud tätoveerimisreklaamid.
Väga armas – kiiresti ja peamiselt pealkirju ning pildikommentaare lugeva tavalise inimese jaoks on asi laksti! klaar – hennaga tätoveeritakse ja see on jube ohtlik.

Ja praegu kuulan ma Vikerraadio lehelt Huvituja 27.05.2008 eetris olnud saadet , kus räägitakse “mustast hennast”, mis on saatejuhi sõnuls NAHAvärv (tegelikult on see juuksevärv, ka juuksevärviks välja mõeldud), keskendutakse tätoveeringutele ja sain teada, et Annemari Linno on meil “musta henna” spetsialist. See noor daam oli isik, kellele edastati minu info Postimehe tarbija24.ee toimetuse poolt Rosalindist leitud PPD-potsiku kohta ning kes siis vist tegi sellele ekspertiisi.
Hakatuseks võinuks spetsialist kohe saate alguses saatejuhti parandada, et PPD-d sisaldav “must henna” ei ole nahavärv.

Mul ei ole mitte midagi Annemari vastu, ma isegi ei tunne teda. Vastupidi – ma olen sügavalt tänulik, et osaliselt ka tänu temale sai müügilt ära korjatud üks ohtlik PPD-toode, aga tema juttu kuulata on minul natukene häbi. Esiteks olen ma seda juttu korduvalt lugenud ja allikatele viidates ka ise üht-teist kokku kirjutanud. Ma tunnen ära isegi laused, lause-ehituse tasemel. Teiseks – mul on väga kahju seda öelda – aga ta ei tea hennast kuigi palju. Mitte midagi isiklikku, puhtalt professionaalne nentimine.

Nüüd minu jooksvad ja paratamatult emotsionaalsed kommentaarid:
Väide: Otse eetris kinnitatakse, et on olemas taimset päritolu süütut musta hennat!!! (Ma olen hämmeldusest oimetu.) “Süütu või ohutu must henna”, olevat segu hennast ja indigost, need pulbrid segatakse veega (!!!) ning selline segu andvat nahale pastana peale kandes tulemuseks mustjaslillaka-pruunika kujutise. Kuna neid taimi – henna ja indigo siis – saab ainult kuskilt kaugelt Indiast ja see ei ole meile kättesaadav, siis “ohutut musta hennat” meil ei ole!
Kommentaar: Indigo on meie kaubanduses vabalt saadaval. Tõsi – basma nime all ning see ei ole alati Indigoferata tinctori vaid üldjuhul on mingi teine liik, praegu peast ei mäleta. Selle kvaliteet on väga kehv, nii värvaine sisalduse kui lehepulbri puhtuse osas, aga põhimõtteliselt on indigo meil vabalt olemas.
Indigo lehepulbrist tehtud pastana ei jäta nahale värvi kujutisena, see jookseb laiali, seda ei ole võimalik segada toimivaks pastaks nagu hennat. Indigo värvusreaktsioon on väga kiire ning värvi molekult ei tungi väga sügavale nahka, nagu henna seda teeb.
CCJ on indigot katsetanud – ainus variant indigot nahale saada, on kasutada külmutamise teel saadud kristallidest tehtud tindi-laadset ollust ja tehniliselt on indigoga naha töötlemine hennaga võrreldes absoluutselt teistsugune. Tehnika ise on väga vana ja iidne, aga erinev hennast kardinaalselt.
Musta hennakujutisega pildid Indiast, eriti mingite metsikute hõimude juurest, on saadud nahka hoopis teist moodi töödeldes – teatud etapil töödeldakse hennat leelisega, mida on segatud ammoniaagiühenditega. Sealmaal saadakse seda näiteks teatud taimede tuha segamisel kääritatud kaamelikusega. Harva, aga vahel on kasutatud ka nahkhiirekust. (Ärge küsige, mismoodi nad nahkhiiire pissile sundisid…)
On olemas üksikuid hennakorjeid, mis õige segamise, hea naha ja kauase hoidmise tulemusena annavad peopesal ja näpuotstel baklažaani-karva tooni, aga see ei ole reegel. Mehandi.com’i 2007. aasta mussooniaja Rajastani korje on selline. Aga see on harv leid ja ei ole regulaarne nähtus.

Väide: Hennasse segatakse PPD-d ja teisi värvaineid.
Kommentaar: Milliseid? Mis peale PPD veel nahale nii moodi mõjub? Metallisoolad, mida sageli hennase lisatakse, mõjutavad üksnes juukseid ning on kasutusel juuksehennades. Võib olla värvivad need ka küüsi, ma ei ole proovinud ega hakka seda ka tegema.

Kogu aeg, kui ma kuulsin päris kenasti ette valmistatud teksti, mida ma olen korduvalt näiteks hennapage-com’ist lugenud ja mõnes variandis ka ise kokku kirjutanud, kummitas mind küsimus: Miks Annemari ei viita oma allikaid?
Hennapage.com on VÄGA tõsiseltvõetav allikas. Marie Anakee Mizcak ja Sumita Batra näiteks ei ole.
Ma ei arva, et ka mina tõsiseltvõetav allikas olen, aga mul on olemas päris hea kogu tõsiseltvõetavaid allikaid, mul on infot, ma orienteerun teemas ja ma tean mida ja kuskohast otsida. Ma olen alati aidanud, kui abi küsitakse.

Väide: Allergia kindlakstegemiseks teeb juuksur kliendi kõrva taha nahale proovitäpikese ning selle järgi vaadatakse, kas värv sobib kliendile või ei.
Kommentaar: PPD-reaktsioon ei tekki mitte kunagi KOHE, seda korratakse nii TKI tekstis kui saates. Kuna PPD-allergia avaldub hilinenud ületundlikkusreaktsioonina, siis selle pärast ei saa seda juuksurite testimist küll näiteks võtta.

Väide: Et eristada ohutut hennat “mustast hennast” tuleb vaadata, milline on pasta.
Kommentaar: Pasta välimus VÕIB olla üks indikaator, aga väga oksüdeerunud tugevalt terbitud henna läheb ka sageli rohekasmustaks, väikese pruuni nüansiga. Seesama spetsialisti poolt süütuks tunnistatud taimne henna, mis on küll väga haruldane, nagu me kuulsime, aga olemas – ka see oksüdeerub tumerohekasmustaks, kuna see pasta pidavat ju indigot sisaldama. Indigol hakkab värvusreaktsioon toimuma umbes 20 minutiga ning selle tulemusena värvub pasta sinakasroheliseks.
Pasta testimiseks on palju õigem nuusutada: hennapasta lõhnab heinaselt ja sellele on reeglina lisatud eeterlike õlisid: teepuu, lavendel, rosmariin, roos-geraanium. Kui inimesed üldjuhul ei armasta henna lõhna juustel, siis ei ole ma kohanud kedagi, kellele oleks vastumeelne hästiterbitud hennapasta lõhn nahal. Ja kindlasti võiks paluda siis, et hennategija oma nahal pastat katsetaks ning saadud tulemust u 20 minuti pärast nahal näitaks. Nii palju aega ikka on.

Väide: Ohutu henna jaoks tuleb küsida kasutusjuhendit.
Kommentaar: Kasutusjuhendi küsimine ei näita mitte midagi! Ma olen korduvalt lugenud täiesti suvalisi kasutusjuhendeid henna kohta, nii juuste värvimiseks kui ka mehndi tegemiseks. Ja need on täiesti ebaadekvaatsed. Vahel on mulle ka maaletooja poolt öeldud, et me tegime selle ära, tõlkisime inglise keelse paki pealt otse eesti keelde, sest Tarbijakaitsest nii nõuti. Teksti adekvaatsust ei kontrolli keegi, sest üsna tõenäoliselt keegi ei oskagi. Inglise keelne pakend tuleb aga näiteks Indiast, kus ei nõuta ei tootel toimeainete loetelu ega ka kasutusjuhendit ja lihtsalt lükatakse mingi standardtekst kokku.
Selle järgi, mida ma meil müügil olevate hennapakkide pealt lugenud olen – neid tekste, mis eesti keeles paki peale lähevad, küll keegi ei loe. Noh, sageli on need sellises kirjas, et neid on ka peaaegu võimatu lugeda.

Kui saates jutt käib “mustast hennast” ja põhirõhk on sõnal “must”, siis võiks ju teada, et ka seda sama basmat, mis on indigo, on meil kaubanduses müüdaval hennal tõlgitud “mustaks hennaks” – Fito-Kosmetika basmad, LUSHi hennasegud. Selllisel mõistekasutusel on ajaloolised juured ja põhjus, aga kuna nüüdseks on teada, et indigo ei ole henna, siis on kurb, et seda veel 100 aastat hiljemgi niimoodi kasutatakse.

Vanemad ei arvesta turismireisidel “musta henna” ohtudega, sest nad ei tea sellest. Nad lihtsalt ei tea ja ei oska selle tõttu midagi karta või peljata. Seetõttu on igasugune teavitustöö väga hea. Aga see peab info tõelevastuavuse osas olema korrektne, sest muidu on tulemuseks mitte-arusaamisest tulenev paanika, ebatäpsest üldistusest tulenevad mittemõistmised ja lõpuks ka ebaadekvaatsete hoiakute kujunemine.

Juuksevärvide osas on lugu selline, et kuskil 1950datel aastatel sõlmis USA FDI keemilisi juuksevärve tootvate kosmeetikatööstuste esindajatega kokkuleppe, et kui juuksevärvi koguses kuni PPD sisaldus kuni 6%, siis on lubatud, et see ei pea olema kajastatud juuksevärvi pakendil. Sellele eelnes kindlasti hulk katseid – kosmeetikatööstuse poolt. Ja võib arvata, et meeletutes inimtundides lobistamist siin ja seal. Kosmeetikatööstus sai, mida tahtis ning FDI sai ka linnukese kirja, sest oli sätestatud mingi normatiiv. Tegelikkuses ei ole 6% mingi püha näitaja. Igatahes meenutab asjade selline käik vägagi aspartaamitootjate ja vist ka FDI käitumist ajal, mil lepiti kokku selles, et aspartaam on väfa vahva ja tore aine toitudes kasutamiseks, ja aspartaami praegust võidukäiku toiduainetööstuses.
Ma ei tea, kuidas on lugu Euroopa Liiduga, aga ma hea meelega loeksin seda teksti, kus on kirjeldatud tarkade meeste kogu, katseid ja vastuvõetud otsust PPD ohutusest 6 mahuprotsendi ulatuses.
Ma palun Catherine’i, et ta saadaks mulle selle USA ja FDI teksti ja refereerin siis siia ka.

Ühesõnaga – kõik ei ole kuld, mis hiilgab ja kõik ei ole Tõde, mis meediakanalitest välja paiskub. Lugege, uurige, kahelge ja küsige. Sellest saavad paljud asjad selgemaks.

See siin ei ole ka lõplik tõde. Need on minu isiklikud seisukohavõtud minu teadmiste ja kogemuste valguses. Aga mina ei ole spetsialist, saati siis veel “musta henna” spetsialist.

« Older entries