Erinevad hennad Hennaserai näitel

Midagi, mida olen tahtnud juba pikka aega kirja panna – Hennaserais müüdavatest erinevatest hennadest, mida praeguse seisuga on neli – Jamila, Caliana, Rajastani BAQ ja Rajastani henna juustele. Ja natukene hennade erinevusest üldse.

Väga kaua arvati, et henna on alati henna, alati ühesugune. Eriti levinud oli see arvamus nn Läänes ja selline arvamus on – minu meelest kahjuks – üsna levinud siiani.
Tegelikult on hennakasvatajad ja tootjad henna ammu kvaliteedi järgi sortideks jaganud: on juuksehenna (u 95% kogutoodanugust) ja nahamaalingute-henna (u 5% saagist). Viimase puhul ei ole oluline mitte ainult kordades kõrgem värvisisaldus, vaid ka sõelutus – hea hennapulber on teinekord 2-3 korda läbi sõelutud, et see oleks puhas ja võimaldaks peente mustrite nahale kandmist. Mis tähendab seda, et pea pool või isegi enam pulbrist läheb… ilmselt juuksehennasse tagasi. See seletab ka BAQ henna hinna.

Umbes 10 aastat on sellest, kui sai selgeks – erinevate piirkondade (Maroko, India, Pakistan, Jeemen jne) hennad käituvad erinevalt. Neil on erinev värvusreaktsiooni käivitumise aeg, viskoossus, nad annavad nahal ja küüntel erinevaid värvinüansse, kuigi juustel on põhitoon üsna sama. Samuti on erinev hennade kumulatsioon. Seda seletati pinnase ja kliima erisustega.

Nüüd aga teame me, et iga aastakäigu henna on erinev. Ühelt ja samalt tootjalt ei saa isegi ühes aastas erinevate tellimustega samasugust hennat. Esiteks on need reeglina erinevatelt põldudelt, teiseks – hennat korjatakse kaks korda aastas. Pikka aega arvati, et suvekorje henna on parem kui talvekorje oma. Jah, sageli on, aga mitte alati.
Väga mõistlik soovitus – kui sa leiad henna, mis on hea ja mis sulle väga meeldib, siis osta seda varuks. Ei maksa loota, et järgmise aasta oma on värskem ja parem. Henna seisab toas kenasti 3 aastat, kui ei saa niiskust ja ei vedele otse päikese käes. Külmkapis säilib see isegi 4-5 aastat. Vananedes hakkab henna värvisisaldus lihtsalt vähenema, midagi muud hullu ei juhtu. Ja uue aasta värske korje võib olla sama hea, võib olla veel parem, aga võib ka juhtuda, et saak ikaldub ja head hennat tuleb tükk aega oodata.

Kõik hennad on nahal esimese 24-48 tunni jooksul ülitundlikud vee ja seebi suhtes. Seega peab oma hennamaalingut esimesed 48 tundi vee ja seebi eest kaitsma, kuid peale juuste hennatamist võib need rahumeeli šampooniga puhtaks pesta. Juuste värvile pesu mõju ei avalda, kuid šampooniga pesu aitab paremini välja loputada viimasedki hennapulbri jäägid ning tagab selle, et kael ja kõrvad ei ole järgmiseks hommikuks ekrsalt oranžikad (aga ka selle pärast ei tasu väga muretseda – kõrvadel, laubal ja kaelal püsib henna nahal väga halvasti ja kulub väga kiiresti maha).
Kõik hennad – erinevate tootjate, aastate, korjete ja pakendamisseeriate omad – on erinevad, nii korjeaasta kui ka saadetisena. Pisut erinev on nii värvisisaldus kui ka näiteks värvusreaktsiooni käivitumise aeg, konsistents ning ka lisasahhariidide või vedeliku vajadus.

Jamila on Pakistani henna, mille tootja Abid&Co on üks Pakistani henna-eksportimise pioneere.
Abid&Co kasvandustes teostatakse henna üle väga ranget järelvalvet – väetis, mida kasutatakse on ainult orgaaniline, kuivatusprotsessil hoitakse silm peal ning sõelumine on ülimalt korralik.
Jamilat testitakse enne müüki saatmist nii nahal kui juustel, kuid mitte loomade vaid inimeste peal.
Jamila tähendab araabia keeles ‘ilus’ ja võib öelda, et see on nii hennamaalingute tegemiseks kui ka juuste värvimiseks väga ilusaid tulemusi andev henna. Jamila pasta on siidine ja pehme, hennatoon on kergelt punaka nüansiga. See jääb võluvalt soe nahale ja imekena küüntele.
Jamila üks iseloomulik tunnus on pikaldane värvusreaktsiooni käivitumine. Jamila peaks pastana seisma 21C temperatuuri juures 12 tundi, enne kui sellega värvida tasuks. Juustele piisab, kui seda lasta seista üleöö, nahale kandmiseks peab laskma 12 tundi seista ka peale lisavedeliku, sahhariidide ja eeterlike õlide lisamist.

Caliana on samuti Pakistani henna ning pärineb Abid&Co hennaistuandustest. Kuna Abid&Co tootab ainult kahte nimetust hennat – Jamila BAQ ja Malika juuksekvaliteediga – siis on kogu BAQ toodang pakitud Jamila-nimetusega fooliumpakendisse. Äriliselt ei saa ma öelda, et Caliana on Jamila, aga see on sama piirkonna ja samade põldude henna, kust Jamila tuleb, samuti on see kolmekordselt läbi sõelutud, äärmiselt puhas pulber. Caliana oli meie (pime)eritellimus – meil oli võimalus saada väga head hennat ja võimalus saada midagi kaunis keskpärast. Meil vedas- Caliana on väga hea henna. 🙂
Caliana on 2010. aasta suvekorje BAQ henna, kõrge värvisisalduse, peene sõelutuse ja pastana hea kreemja konsistentsiga henna. Oma käitumiselt on see 2010 aasta Jamilale üsna sarnane, pisut vähem äkiline ehk.

Rajastani BAQ on India henna, nagu nimigi ütleb tuleb see Rajastani piirkonna kasvandustest. Praegu laos olev henna on vähem veniv (stringy) kui Rajastani hennad seda muidu on. Värvusreaktsiooni käivitumise aeg on umbes 6 tundi 21C juures. Päris palju on kasutajaid, kes kinnitavad, et Rajastani henna jääb juustel särtsakam punane ning eriti vingelt punase tulemuse saab, kui see henna korralikult terpida ja siis läbi külmutada. Samas – see ei ole kõigil nii, millest see oleneb, ma ei tea. Mina saan läbikülmutatud ja korralikult terbitud, mõningase nelgilisandiga Rajastaniga väga vinged leekivpunased juuksed. Nahal on Rajastani tooninüanss natuke teisem, minu meelest külmem ja pruunim, küüntel samuti.

Rajastani juuksehenna on kõrgema kvaliteediga juuksehenna. Üsna kenasti puhtaks sõelutud ning annab mõnusalt särtsaka punakas-vaskse tooni. Aga halli see henna väga hästi ei kata. Kui taimedega värvides jääb pigmenditu karv nii kui nii kirjum tavalisest, siis selle hennaga on vahe eriti tuntav. Samas on see sobiv neile, kes tahavad pruune toone, aga kardavad henna punast – väiksem värvisisaldus peaks tagama selle, et hennapunane ei ole väga intensiivne.
Seda hennat ma nahal katsetanud ei ole, aga huvi pärast võiks proovida, siis tuleks värvivahe kenasti välja. Kui tehtud saab, lisan pildi.

Henna on henna on henna on henna – kas ikka on?

Lausa häbilugu – ma ei ole siia pea kaks kuud ridagi kirjutanud. Aga see viga saab kohe parandatud.

Ma olen pikalt ja huviga jälginud, mismoodi see hennandus ja henna-teadus areneb. Minu jaoks on äärmiselt huvitav, kuhu ja kui kiiresti on kõik hennasse-puutuv arenenud kuue aastaga, alates ajast, mil mina näpud hennaseks sain ja kuhu see kõik edasi läheb. nagu ma kuskil oma esimeses sissekandes esmaavastaja õhina ja elevusega mainisin – see on nagu peeglitagune maailm, kus avaneb ootamatuste ja meeletute võimaluste silmapiir.

Mis me siis vahepeal teada saanud oleme?

  • Kõik, mida henna nime all müüakse, ei ole henna. Esimene terav eristus toimuski seguhennade ja puhaste hennade vahel. Sealt edasi – juuksehenna ja nahamaalingute henna. Erinevus oli nii värvisisalduses kui ka pulbri puhtuse ja puhastatuse astmes.
  • Must henna ei ole henna, see on tõeline surmapasta ja ohtlik toksiline mürk, mille kasutamine nahal on keelatud ja peaks olema karistatav.
  • Ka valmispastad, mis ei tule otse sügavkülmast vaid loksuvad punktist A punkti B päevi 35C kuumas ning siis vedelevad veel päevi sama kuumas poes, ei ole henna. Sinna on igasuguseid imeasju sisse pandud, millest enamust me endale hea meelega peale ei paneks – bensiin, tärpentiin, keroseen, lambiõli jne. Kuna tootjainfo puudub ja henna nimetusega seondub inimestele idee ohutust loodustootest, siis kahjuks neid müüakse.
  • Henna on keratiinil (olgu siis küüned, nahk või juuksed) alati üsna ühte värvi – punakaspruun või siis see, mida maakeeli hennapunaseks nimetatakse. Üsnagi spetsiifilise nüansiga toon.  See võib olenevalt hennast varieeruda, kuid pruun jääb. On hennasid, mis kumuleeruvad juustel rutem, on hennasid, mis annavad küüntele pruunikama tooni, on hennasid mis jäävad nahal-küüntel punakamad – iga henna on erinev. Juustel jäävad nad siiski kõik üsna ühte tooni, puhta hennana. Esialgu sai erinevus määratletud geograafilise paiknemisega – jeemeni, maroko, india, pakistani, sudaani jne hennad.
  • Lisaks erinevale tooninüansile on erinevad hennad ka väga erineva tekstuuriga, seda just BAQ henna puhul. On hennasid, mis on äärmiselt janused ning kuhu läheb märgatavalt rohkem sidrunimahla või vedelikku kui tavapärane. On hennasid, mis on juba loomuldasa äärmiselt sahhariididerikkad ning seetõtt kergelt või isegi väga veniva tekstuuriga – Rajastani hennad näiteks on peaaegu alati sellised. On hennasid, kus looduslikud sahhariidid peaaegu puuduvad ning need vajavad väga palju lisasuhkrut, et nendega saaks teha ilusaid mustreid ning et need kohe peale kuivamist nahalt ei pudeneks.
  • Värvivallandumise aeg sarnase temperatuuri juures (22-25C) on väga erinev. Ka siin märgati esimesena seost geograafilise paiknemise osas. Pakistani Jamila on reeglina aeglane henna, teadaolevalt vist kõige aeglasem henna üldse – 9-12 tundi värvusreaktsiooni tekkimiseks ja siis teist sama palju eeterlike õlide jm toimimiseks. Maroko henna on reeglina kiirem 4-8h, Rajastan samamoodi – keskeltläbi 6h, Jeemen – 6-8. Samas võib erinevate aastakäikude Jamila värvusreaktsiooni vallandumise aeg erineda 4 tunni võrra.
  • Väga kiiresti muutus üldiseks lemmikuks Jamila henna ning seda väga lihtsal põhjusel – Jamila annab alati üle keskmise hea värvitulemuse ning Jamila on absoluutselt alati superpeeneks jahvatatud ja hoolikalt sõelutud. Lisaks on Jamila tõesti väga puhas henna – ei pestitsiide ega muud jama, nii palju kui seda testitud on. Mis ei ole iga henna puhul sugugi tavapärane. Erinevate tootjate kvaliteet on äärmiselt erinev, seda isegi sama korje ja aastakäigu osas – on hennasid, mis on imehea värviga kui jahvatatud sama peeneks nagu teepuru kotikeses ning suisa sõelumata. On hennasid, mis on nii liivased, et seda võiks vabalt kassile kasti allapanuks pakkuda.  On imepeeneks jahvatatud-sõelutud pulbreid, mis ei värvi peaaegu üldse jne. Jamila oli esimene henna, mida võis pimesi usaldada ning see tegi hennakunstnike töö palju-palju lihtsamaks.
  • Ühel hetkel täheldati, et mõne aastakäigu Jamila on parem kui teise oma. Umbes viie aastaga tekkis täiesti korralik kogukonnasisene võrdlusmoment – kes mis aasta hennaga millise tulemuse sai. Ja siis tuli Catherine’i legendraarne Rajastani Monsoon 2007 – ilmselt esimene hitthenna, mida hakati meeletult kasutama ning mis on tõesti meeletult hea. Rajastani ja Jamila segu annab äärmiselt hea tekstuuriga pasta – Jamila on olemuselt siidine, natuke pehmeloomuline ja kreemjas; Rajastan on nii suhkrurikas, et on kergelt sültjas või suisa venivalt tatine. Ühes segus need kaks tasakaalustavad teineteist ning värvitulemus, püsivus ja mahakuluvus on väga hea ja ühtlane. Minu täielik lemmiksegu siiani.
  • Seda, et hennatanniinhappe sisaldus on hennati erinev, teadsime me ammu. Juustehennas jääb värvisisaldus 0,5-1,5% piiresse ning sellega ei saa isegi keskpärast nahamaalingut. Hea nahamaalinguhenna on üle 2%. Alla 2,2% on selline enam-vähem, 2,3% ja enam on tõsiselt hea. Päris mitu aastat juba on olnud selge, et ka iga aastakäigu henna on värvinäitajate poolest erinev. Ja nüüd – tänu Catherine’ile – on selge, et absoluutselt iga saadetis või seeria on täiesti erinev. Nii näiteks ei ole Catherine’i, Mark ‘Hennaboy’, minu või Hennacaravani 2010 Jamilad üldse sarnased. Me oleme saanud väga erinevaid tulemusi – keskpärastest vapustavateni. Ning näiteks Catherine’i Celebration, mis on 2009 aasta Jamila talvekorjehenna, on 3,4% värvisisaldusega – tõeline superhenna, mis värvib väga tugevalt just selliseid ebatüüpilisi kohti (õlad, selg jms), kuhu henna tavaliselt väga jääda ei taha. Samas – äärmiselt tundlik ja välistingimuste, segamisaja ja hoiustamise suhtes palju kapriissem kui Jamila harilikult. Peopesad ja jalalabad värvib peaaegu mustjaks, kuid kulub väga ruttu maha, värv hakkab maha kuluma palju rutem ning kiiremini kui Jamila tavaliselt.
  • Iga henna on absoluutselt erinev ja eriline. On täiesti müstilisi hennasid, mis annavad superhäid tulemusi ainult kindla aja jooksul – värvusreaktsioon tekib 4 tunniga ning 18 tundi hiljem, olenemata hoistustingimustest, on pasta tükiline ja klimpjas. On hennasid, mille värvusomadused nahal halvenevad peale läbikülmutamist märgatavalt ning on neid, mille värvumisomadused paranevad. On hennasid, mille puhul pulber tundub peen nagu puuder või talk ning mis happega reageerides annavad tulemuseks mingi kummalise mineraalse komponendi – pastat segades lusikaalune sõna otseses mõttes krigiseb, nagu oleks pastas korralikult liiva sees. Liiva ei ole, aga krigin on. Catherine’il selline kogemus ühe Jeemeni hennaga, minul Maroko Tazarine’iga.
  • JNE 🙂

Nii et selge on, et me ei saa rääkida hennast kui mingist üldisest asjast. Või, noh, tegelikult saab – me saame ‘hennast kui sellisest’ rääkida sama moodi nagu me räägime ‘veinist kui sellisest’ või ‘konjakist kui sellisest’.
Baasretseptid toimivad üldjuhul ikka, aga absoluutselt iga uus hennasaadetis tuleb läbi proovida, testida ning selle segamise protseduur on nagu haige lapsega kodus olemine. Hennakaugel inimesel on seda isegi raske uskuda, mismoodi hennat passitakse – kaua läks värvivallandumiseni aega, palju läks vedelikku või suhkrut, mis toimus peale õlide lisamist, millised on säilimistingimused, kuidas toonib labakäsi või käsivart, kui ruttu ja ühtlaselt värv tekkis, oksüdeerus ja hiljem kulub jnejnejne.

Õige on ainult see, et – iga henna on erinev, iga inimene on erinev, iga nahk on erinev, iga päev on erinev – sa ei saa mitte kunagi täpselt sama tulemust!

Minu meelest on see meeletult põnev!

Hennaüritusi sel poolaastal

Järgmine hennaüritus on 30.01 Tallinnas, Kamibis (Sõpruse pst 2a). Täpsem info – www.kamibi.com
Mõttes oli, et teeks ühed näidisvärvimised, teeks nats hennamaalinguid ja muidugi ma räägiks sellest ja tollest, aga põhirõhk on ikkagi henna kasutamisel juuste jaoks. Tuleb kõhutantsija – üks vähemalt, võib-olla ka mitu. 🙂 Saab Egiptuse datleid ja aafrika teed. Mina tassin katsetamiseks-näppimiseks kaasa Punase Kassi muid asju. No amlast inimesed ei usu enne KUI hea see on, kui nad ise koorimist proovinud pole… 🙂 Serai müüb igasuguseid ilusaid asju ihule ja hingele.
Muu hulgas räägin ka Punase Kassi uutest asjadest ning võtan neid proovimise-näppimise jagu kaasa.
Näidisvärvimise osas – teeme maasikblondi, punase, pruuni ja süsimusta pea. Punase, musta ja pruuni modellid on olemas. Maasikblond on veel kuidagi õhus.
Ma võin oma juustel jälle puust ja punaseks henna ja blondeerimise tulemust näidata (minu meelest hakkavad triibud ära kaduma…)
Ilmselt on mul koonus kotinurgas kaasas ja saab kõike küsida. Ma arvan, et tandem juuksur-hennataja on üsna vastusevõimekas. 🙂

Tartus saab aga aprilli lõpus osaleda esimesel ametlikul hennakoolitusel Eestis – Tartu Rahvaülikool kutsus mu õpetama, nii et kel soovi, suhelge Rahvaülikooliga. Rõhuasetus on hennal kehakaunistusena – hennamaalingud siis.
Praegu panime asjad paika nii, et on 4 kokkusaamiskorda à 2 tundi ja 15 minutit, esimene kohtumine peaks olema aprilli viimasel nädalal. Vist sai sedasi. Räägin hennast, pastade segamisest, segame ise pasta kokku, ma õpetan töövahenditega ringi käima ja katsetame erinevaid mustrite stiile. Grupi max suuruseks on esialgse arvestuse järgi 10 inimest.

Kui vahepeal improvisatsiooniliselt veel midagi kujuneb, eks ma siis annan ikka teada.

Hennapasta kokkusegamine – komponendid ja muu lisateave

Natuke pasta kokkusegamisest. Paljuski on see kordav, aga kordamine pidi teadupärast tarkuse ema olema, nii et veelkord vanadest ja ka mõnedest uutest asjadest.

Põhimõtteliselt ei ole vahet, kas segada henna nahale või juustele – põhiained on samad – hennapulber, hape, suhkrud, eeterlikud õlid – ning segamise protseduur sarnane – jälgida tuleb aega ja temperatuuri. Hennamaalingute jaoks peab lihtsalt segama puhtama pasta, selle värvusreaktsiooni aeg ja soojashoidmine peab olema täpsemalt jälgitud ning pastat peab hoidma külmas või sügavkülmas, sest nahk hennakandjana on tundlikum ja kapriissem kui juuksed.

HENNA
Kõige parem on BAQ (body art quality) henna – see on puhas, ei sisalda mingeid lisaaineid, pulber on peeneks sõelutud ja keskmisest palju kõrgema hennatanniinhappe sisaldusega. Kõige kindlam ja mugavam valik – peen, puhas. Selle peale võib teha keemilist värvimist ning seda hennat võib julgelt  kasutada keemiliselt värvitud või töödeldud juustel. Kuid hennapunane sööb ennast heledatest värvidest pikalt läbi ning henna täielik väljasaamine juustest ei ole väga lihtne.
Väga paljud Indiast toodud hennad sisaldavad sünteetilist rohelist riidevärvi – Indias usutakse, et mida rohelisem on hennapulber, seda parem see on. Kuna India varustab hennaga ka Türgit, siis on see ka Türgi hennade probleem. Iseloomulik on see, et pulber on taimse olluse kohta väga ebaloomulikult roheline – kirkast salatirohelisest sügava mürkroheliseni välja.  Riidevärv ei mõjuta ei nahamaalingu ega juuste tooni, kuid tundlikel inimestel võib see juuksevärvimisel teklitada nahaärritusi, kontaktdermatiiti, sügelust jms. Nahamaalingute jaoks tahavad paljud sellised hennad siiski ülesõelumist.
Väga odavate hennade valiteet on üldiselt väga ebaühtlane – on väga häid partiisid, mis annavad suurepärase tooni ning selliseid, mis näivad koosnevat peamiselt liivast ja leherootsukestest ja toon on lahja ja ebamäärane. Reeglina ei saa nendega hennamaalinguid teha, sest hennatanniinhappe sisaldus on liiga madal. Juustele – kui paremat pole võtta, siis sobib ikka. Henna kvaliteeti, puhtust ja värvi ei garanteeri reeglina keegi.
SEGUHENNAD on need nö hennad, mis lubavad laia spektrit erinevaid toone. Värvivalik kaardub sageli uhkelt nisublondist süsimustani, see saavutatatakse väidetavalt ainult taimsete komponentidega. Karpidel on toimeainete loetelu väga sageli väga suvaline ning kõikide puhul on seal kirjade järgi hennat sees. Venita hennad näiteks sisaldavad PPD-ühendeid, tolueene ja ilmselt ka metallisoolasid. Seguhennad võivad anda suurepäraseid tulemusi, kuid nende kasutamine on ses mõttes kõige riskantsem, et kui midagi viltu läheb, siis ei oska keegi ütelda, et mis siis juhtus ja miks nii läks. Kindlasti ei ole hea mõte seguhennadega värvitud juukseid keemiliselt töödelda, eriti heledamaks värvida.

TEMPERATUUR
Meil väga kaua levinud henna kokkusegamise juhend ütles: Kallake hennapulbrile peale keevat vett, laske jahtuda ja kandke pähe, nii soojalt kui võimalik. Ka sellisel moel saab hennast värvi kätte, kuid see jääb üldjuhul lahja vaskne, kulub või luitub üsna ruttu ära ning sel moel ei saa valmistada hennat nahamaalinguteks – henna jääb nahale ainult paariks päevaks ja ei lähe tumedaks.
Hennat tuleks segada toasooja vedelikuga. Juustele segades võib see olla natukene soojem, kuid kindlasti ei tohiks see olla kuum. Nahamaalingute pasta tegemiseks peab see olema toasoe või leige. Ning siis tuleb pastal seista lasta – toasoojas või nt panna kaus radika peale. Seismiseaja temperatuur võiks jääda 20-30C vahele. Siis vallandub hennatanniinhape lehepulbrist loomulikult ja aeglaselt ning tulemuseks on ilusam, sügavam ja rikkalikum toon, mis püsib nii nahal kui juustel paremini peal.
Kui hennast värv kuuma või tulise vedelikuga nö lahti ehmatada, siis saab sellega küll kiiresti toimetama hakata, kuid toon tuleb heledam vaskne, kipub luituma ja kiiremini kuluma isegi juustelt.

HAPU
Henna vajab värvusreaktsiooni käivitumiseks happelist keskkonda – vedelik, millega hennat segada peab olema hapu. Seetõttu tavaline vesi ei sobi. Soovitav on vesi, millega haput vedelikku lahjendada,  enne ka läbi keeta.
Juuste jaoks sobib igasugune happeline vedelik – puhtast sidrunimahlast või muust mahlast kuni vihmaveeni. See ei pea olema sidrunimahl, isegi tsitruseliste oma mitte – inimesed, kes on tsitruselistele allergilised võivad kasutada ükskõik, millist muud mahla – õun, jõhvikas, sõstrad. See võib olla ka punane vein – näiteks selline, mis juua sünnib vaid suure häda korral, aga on koju seisma jäänud ja ära visata tundub ka imelik. Peale värvusreaktsiooni käivitamist tuleb segu vedelamaks teha. Seda võib siis teha tavalise keedetud vee, kummeli või mõne muu teega. Juuste jaoks kasutavam pasta ei pea olema väga hapu. Kõige parem määratlus – sega segu selliselt hapu vedelikuga, mida ise juua kannatad. See on piisav.
Paljud inimesed keedavad endale ise mingi segu, mille komponendid varieeruvad, vastavalt isiklikele eelistustele – must, salvei või aedliivatee, tamarind, kaneel, nelk, roosiõielehed. See on tõeline loominguline kokkamine ja pakub palju võimalusi.
Hennamaalingute jaoks võiks aga kasutada puhast mahla. Tsitruseliste puhul on hennatajate tähelepanekute järgi kõige vähem allergiat tekitav apelsin, siis sidrun ja kõige äkilisem on laim. Ka hennamaalingute jaoks võib teha oma keeduse – väga hea on hästi kange must tee tamarindiga, ka sellele võib keetmise ajal lisada nelki. Kindlasti ei soovita naha-hennat teha veiniga – ei ole hullemat asja kui suvel äkki käärima läinud hennapasta, mis kobrutab ja mullitab koonusest või pudelist välja.

MAGUS
Sahhariidide lisamine on oluline just nahamaalingute henna jaoks – see teeb pasta venivamaks ja siidisemaks, seda on parem nahale kanda, kuivades ei murene pasta nii kergelt tükkideks ja kerge kleepumise tõttu püsib paremini nahal. Mõned hennapulbrid sisaldavad ise sahhariide – Rajastani hennad on üldjuhul kleepjad ja isegi natuke sültjad ning hennategijad eelistavad sedalaadi hennasid pigem mõne teise pulbriga segada, et saada arim tulemus. Rajastani ja Jamila segu on üks levinumaid.
Sahhariidid võivad olla suhkrud – tavaline valge lauasuhkur, rafineerimata, roo- või melassisuhkur, fruktoos, glükoos, vahtrasiirup või mesi. Ainuke mida peab meeles pidama – mesi on allergeen, nii et kes tahavad teha hennat paljudele, ka võõrastele inimestele, peaksid mee kasutamist vältima.
Juuksehennade puhul võib kasutada ka pektiine sisaldavat moosisuhrkut – tulemuseks on kergelt geeljas pasta, mida on mugavam pähe panna. Mee kasutamise puhul on täheldatud, et see teeb juukseid kergelt heledamaks, ka henna tooni.
EETERLIKUD ÕLID
Henna paremaks oksüdeerumiseks lisatakse pastale vahel ka eeterlike õlisid, aga mitte igasuguseid või suvalisi. Need on eeterlikud õlid, mis sisaldavad suures koguses monoterpeenseid alkohole – edaspidi terpeenid – see aitab kaasa henna paremale oksüdeerumisele ning hästiterbitud pastaga võib saada nahale peaaegu mustajspruuni tulemuse. Õlide kasutamine on hea, kuid ei ole ilmtingimata hädavajalik – hea henna värvib nii juukseid kui nahka ilma terpeenideta. Nende kasutamine on rohkem ‘meisterisaladus’ – kel millised eelistused välja kujunevad ning milliste kombinatsioonidega parima tooni saab.
Eeterlikud õlid võivad olla ärritajad ja allergeenid, seetõttu peab nende kasutamisega ettevaatlik olema. Enne õlide kasutamist tuleks kindlasti tutvuda ka aroomiteraapia-alase kirjandusega ning end eeterlike õlide asjus natuke harida.
Eukalüpt on hea terpeen, kuid taime liigirohkuse tõttu ei pruugi õli alati hea ja terpeeniderikas olla.
Teepuu on väga hea – kuigi tugeva lõhnaga, ei jää see nahale ega juustele püsima. Teepuu on põletikuvastane. Kuid teepuu võib olla allergeen ning inimesed, kes on allergilised teepuule, peavad vältima ka cajeputi ja niaouli – veel kaks väga head terpeeni – õlidega kokku puutumist.
Nelgipungaõli on hea, samuti kardemon, aga mõlemad on väga tugevad ärritajad ning nende kasutamisega peab olema väga ettevaatlik. Salvei, rosmariin ja tüümian (aedliivatee) on samuti head, kuid tugevad õlid.
Lavendel on hea terpeen ja ilmselt üks ohutumaid eeterlike õlisid.
Vahel pannakse mõnda õli ka lõhna pärast – roos-geraanium ja roosiõli on levinumad.
Hea näide sellest, et kõik õlid hennapastale ei sobi – piparmündiõli teeb pasta klompjalt tükiliseks. Sellist pastat koonusest või J-pudelist kätte saada… Hallid juuksed on garanteeritud.
Juustel kasutamiseks võib hennat segada ka tavalise õliga – riitsinus, oliiv, linaseeme, kasvõi tavaline rapsi- või päevalille toiduõli on hea. Tulemuseks on väga intensiivne läige, kergelt vasekarva tooniga, mis võrreldes puhta hennaga on mahedam, kuldne või pruunikas. Õliga segatud henna imendub aeglasemalt ning sel moel saadud toonid on pehmed ja rohkem rusked. Intensiivset punast sel moel ei saa ning punastelt juustel võtab selline mask külma punast vähemaks.
Kes tahavad saada juuksed henna ja indigoga mustaks, peavad teadma, et õlide kasutamine pärsib indigo kinnitumist juuksekarva ning musta tulemust sel moel ei saa. Ka ei püsi indigo eelnevalt õlimaskitatud juustel väga hästi peal ja kipub kiiremini maha kuluma.

AEG
Henna tahab aega. Nii pasta valmistamisel – värvusreaktsiooni käivitumiseks – kui ka pealhoidmise osas. Temperatuuriga mängides saab muuta ka ajakulu – mida kuumemas hennat peal hoida, seda parem on tulemus. Hennatatud juustega saunalavale minnes peab juuksed kindlasti katma – nii nagu märgade juuste või juuksemaski puhul. Juukseid hennas ‘keeta’ ei ole mõtet.
Juuste puhul on alati mõttekas teha nö ‘lapitest’ – korjata juukseharjalt oma juukseid ning katsetada. Nii saab mängida erinevalt kokku segatud pastade ja ajaga – henna, hendigo ja henna-amla-indigo annavad kõik väga erinevaid tulemusi.
Nahal tuleks hennat hoida nii kaua kui võimalik – pasta kuivab ära ja mureneb ise maha. Selle mahanokkimine või kratsimine ei ole hea. Sageli kaetakse hennatatud pind kinni, et see püsiks kaua niiske ja soe ning vahel seda ka kuumutatakse – traditsioonilistes kultuurides nt lõkke lähedal või kinnimähitud käsi veeauruga – kaasajal kasutatakse ka kuuma fööni.

PESEMINE
See, mis puutub hennatamisejärgsesse pesemisse, on minu meelest üks kummalisemaid aspekte meil levinud või levitatavas hennakasutamises. See on ritsi vastupidine sellele, kuis tegelikult olema peaks.
Vanast ajast teada ja siiani Venemaal pakitud Iraani hennapakkidel leiduv info ütleb, et mitte mingil juhul ei tohi hennatatud juukseid 24-48 tundi peale henna väljaloputamist pesta. Mis on täielik jama. Kui hennatanniinhape on juba juuksekarva sees, siis see seal ka on ja nagu ma korduvalt ütelnud olen – selle täielikuks eemaldamiseks on vaja kääre. Kvaliteetne ja õigesti kokku segatud henna talub väga hästi ka kloorivett ja päikest. Füüsikalise päikeseblokaatorina kaitseb henna nii juukseid kui ka nahka UV-kiirguse eest.
Peale henna, hendigo, senna või indigo välja loputamist võib juukseid šampooniga pesta, kui selleks on vajadust, siis tuleb kasutada palsamit ja olla pärast loputamisega hoolikas, nagu ikka. On inimesi, kelle juustele senna+sidrunimahl või puhas indigo mõjub natukene kuivatavalt, väga harva on seda täheldatud ka hennaga – siis on pastajääkide korralik väljapesemina ning hilisem palsami lisamine lihtsalt vajalik.
Uuemal ajal müügile tulnud hennad, mis on mõeldud ka hennamaalingute tegemiseks, sisaldavad, vähemalt nendes kasutamisjuhendites, mida ma näinud olen, soovitust või juhist hennapasta nahalt mahapesemiseks paari tunni möödudes. Henna on nahal peale pasta mahakoorumist 24-48 tunni jooksul äärmiselt tundlik igasuguse vee ja seebi suhtes. Värske hennapildi pesemine ja hennatatud naha veega kokkupuutumine peatab oksüdeerumisprotsessi, lühendab maalingu eluiga 2-3 päeva võrra ning see ei lähe enam väga tumedaks.
Nahalt tuleb henna eemaldada lihtsalt mahapühkimisega – kuivanud pasta mureneb ja pudeneb nahalt kergesti. Hilisemaks järelhoolduseks on rikkalik õlitamine ja kreemitamine väga hea – see kaitseb nahka vee eest, niisutamine vähendab naha kuivamist ja pindmiste naharakkude intensiivset irdumist.

ÜLEJÄÄGID
Puhta hennapasta ülejäägid – ükskõik, kas naha või juuste jaoks segatu – võib panna sügavkülma. Sügavkülmas seisab henna ilusti umbes aasta, kaotamata midagi oma omadustest. Taaskasutamiseks tuleb see lihtsalt aeglaselt üles sulatada.
Indigo tuleb ära kasutada kohe, see pasta sügavkülmas ei seisa. Ka ei saa sügavkülmas hoida hendigot, amlat ja sennat.


Trumm

Lisaks elavale ihule saab hennaga kaunistada ka nö surnud pindu – riiet, pargitud nahka, puitu, paberit, küünlaid. Kõige olulisem erinevus elava ja nö surnud pinna vahel on pasta tegemises.

Niisiis – muude pindade jaoks mõeldud hennapastast tuleb välja jätta sahhariidid (muidu ei saa hennat mingi nipiga hennatatud pinnalt lahti) ja õlid (isegi väike kogus eeterlikke õlisid paneb pasta väga omatahtsi käituma ning see võib joosta mööda kiudu, süüd või muid pinnavorme pidi laiali).
Ja siis on 2 võimalust, olenevalt pinnast – jätta hennapasta peale või kraapida see maha. Mõlemal juhul tuleb hennat hiljem töödelda.

Trummist:
hennatada võib nii trumminahka kui korpust, aga hennatada saab ainult naturaalseid pindu.
Puitkorpuse hennatamine on võimalik siis, kui see ei ole lakitud. Aga selliseid toortrumme leiab väga harva.
Trumminahk peab olema puhas st trumm peaks olema kas kasutamata või siis vähekasutatud. Ihurasvad, mustus, õlid jm mis trumminaha sisse aja jooksul ladestuvad, teevad hennatamise võimatuks.

Terjelt nuiasin trummi. (Aitüma ja mul on hea meel, et see, mis välja tuli Sulle meeldib.) Ja siis seisis see trumm mul kolm nädalat nurgas ning ootas õige mustri saabumist.

  • Puhastasin trumminaha, vist aseptiga.
  • Kandsin osa mustrist akvarellpliiatsiga peale – esimest korda üldse visandasin midagi ette, aga ümar vorm nõuab teatud puhtust ja täpsust ning vastupidiselt elavale ihule võtab pargitud nahk henna märgatavalt peale minutiga. Akvarellpliiats on üks vähestest asjadest, mis ettejoonistamiseks sobib, sest see ei jäta ihule rasvast kihti ning läheb niiskusega kenasti laiali.
  • Kandsin pasta peale.
  • Lasin trummil kolm päeva pastaga seista, pimedas ja radikatest kaugel.
  • Peale pasta mahakraapimist töötlesin seda üsna lahja nuuskpiirituse lahusega. Ammoniaak nimelt peaks henna tumedamaks tegema. Mina ausalt öeldes väga märgatavat vahet ei täheldanud, aga samas sai ka kogu alusjoonise ja pastajääkide plekid trummilt maha. Kangemat segu ei julenud teha, sest mine tea, mis trumminahast saab. Võõras asi ju ikkagi…

Pildid.